13 ja reede

Rahutus on taas hinges,
mõtted uitavad mööda kaugeid radu.
Ikka ja jälle taban end Brisbanest
keset kibe kiiret tööpäeva
kui tähtsad paberid ja meilid liiguvad muu ees.

"What am I doing here????"
küsin aina uuesti ja uuesti endalt.

TS

´´Ma loen Teie ankeedist ,et olete reisihuviline?´´
´´Olen jah mõnda kohta külastanud.´´
´´Võtame siis viimase 5 aasta reisid. Rääkige neist, kus Te käisite, miks ja kellega?´´
...
´´Kas Teil on ka mõni kulukas hobi?´´
´´Reisimine.´´
...
Selline oli siis osa ülekuulamisest KAPO-s, neli tundi.
Härra politseinik oli sümpaatne. Tal oli sõrmes huvitav sõrmus ja minu väikesesõrme jämedune kuldkett kaelas. Hetkel on mul motoks ´´Paks laps ilus laps, eriti tütarlaps´´, nii et minu väikesõrm ei ole nagu silguniisk lahja:D

Härrad kaitsvad politseinikud tunnistasid mind kõlbulikuks olemaks täiesti salajane, jessss.

Tehtud!!!

Teen maasikamoosi, joon teed ning olen rahulolev.
Olen tõesti rahulolev. Mis sellest, et see pidavat kõlama kui lause ´´Eesti Naisest´´, mitte aga mõnest popimast ajakirjast. Cosmo näpunäited rahuloluks on tiba teised ja leiavad parimat kasutust magamistoas.
Tehtud. Punkti skoor on meeldiv, 80/100. Pingerivi esimesel positsioonil. See lihtsalt tekitabki rahulolu tunde. Mis aga edasi? Tohutus koguses reaalaineid?
Mnjahhh, keskas oli vaidlusi ja vägikaika vedamisi keemia õpetajaga rohkem kui üks. Tunnistusel kukkus 5 korralikult ümber. Kuidas muidu hinnet 2 ikka nimetada:D

Illusioon

Tulevik - see on mu jutustav teema,
kuid ära sega vahele, see ajab vere keema.
Mu tulevik, see paistab ilus olevat ja kerge -
pappi, naisi, šampust voolab, kõik on kuradima helge.
Ilusad on veljed all mu uhiuuel Lexusel
ning fänne on rohkem kui Brigitil või Nexusel.
Mul kaelas olev kett on kahekümnekilone,
maja väärtust ma ei maini - vihjeks: mitmemiljoniline.

Unistada on ju tore, kuid on üks aga -
Kahekümne aasta pärast istun ma siinsamas arvuti taga.

autor Arnold Jürisalu

Pesast lendav linnupoeg!

´´Tõeline rõõm ei tule muretusest
või rikkusest
või inimese kiitusest
vaid millegi väärtusliku tegemisest.´´ 

Sir Wilfard Grenfell

on kirjutatud vaagnale. Vaagnale, mis on ainulaadne. Kingitus ühele erilisele inimesele.,27. lennu klassijuhatajale Marge Gorbunovile. Õpetajale, kes on hoidnud oma lapsi kui silmaterasid, samas olnud ka karm. Aitäh selle eest!!

Tihti öeldakse, alles see oli, kui sa läksid kooli.
Ma ei ütleks, et alles oli 1. september kui pisikesed poisid ja tüdrukud sammusid astrid pihus uhkel sammul kooli poole. See siiski oli ammu. Nüüdseks on nendest jõnglastest sirgunud kenad noored inimesed, oma eesmärkide ja sihtidega.
Ees on uued sihid, järsemad trepid ja kaunid vaated mäelt.

Ilma liialdamata, Arnold on super luks inimene. Tunnen suurt uhkust, et mul on au olla tema ema.

Klassiõhtu

Tagasi Eestis.
Kauaks? Ei tea.
Ilm oli kevadiselt soe. Lausa +23 kraadi. Päike säras ja puhus mahe tuuleke. Minu paljad varbad tundsid elust rõõmu.
Vastu oli mulle tulnud Mari-Liis. Seda juba teistkorda. Eelmine kord seal, nüüd siin.
Punane juuksevärv sobib talle! Mõjub ergastavalt. Jäin tema juurde. Lonkisime vanalinnas, sõime kebabi, jõime rakit. Ees oli mind ootamas klassiõhtu.

Klassiõhtut kokkuvõttes oleks lihtne tuua võrdlus veiniga... mida pikemalt kääritatud ja laagerdatud, seda parem. See kõlab kuidagi kulunult.
Tegelikult oli seekordne kokkutulek kõige toredam. Tõsiselt. Tore oli näha kõiki, kes olid kohal. Lõbus oli, mis peamine. Uskumatu millised lahedad retro pildid olid pinnale ujunud. Selles osas tänud piltnikele, Jumpile ja Rikile:))

Võtan siiski mõte kokku prantslaste mõtteteraga:
„Vees võib igaüks näha oma näo peegeldust, veinis peegeldub kellegi teise süda ja hing.“

Antalya

Kirev ööelu ja kuum Deniz

Olgu siis öeldud, et deniz on türgi keeles meri;)

Пионерский лагерь.

Вы спросите, почему я говорю по английски, а не на русском?

Да. На английском языке мне просто легче говорить. А в общем, месяц назад я вообще не знала русского языка.

Конечно, я делаю что то легче для меня.

Вот и все. Или у вас есть еще вопросы???

Marley ja mina

Lõpetasin mõni päev tagası John Grogani raamatu ``Marley ja mina``. Filmi vaatasin teel Brisbanest Bangkoki, lennukis. Uni küll mässis tookord mu endasse ning film jäi lõpuni vaatamata.

Pillisin raamatut lugedes nagu väikene laps. Samas oli palju kohti mis ajas nii naerma, et kõhtu tekkis kramp.
Miks ma siis pillisin? Raamat oli ju ometi tore. See suur ja hulakas kollane labrador oli kui tõeline põmmpea. Samas oli see põmmpea saanud endale parima kodu. Vaatamata kõigile nendele pahandustele mis ta oma elu jooksul korda saatis, siis 13 aasta jooksul, ei visatud teda nurka.

Raamatut lugedes kerkis silme ette Lord. Oleksin soovinud oma varbad lükata tema pehmesse kasukasse. Ka tema on suur ja kollane. Alati õnnelik ja valmis tegutsema. Tema ei teinud kutsikana ühtegi pahandust. Ok, tutvus veidi kaasaegse sisustusarhitektuuriga ning uuris mis kirjutatakse ajakirjas Lemmik. Seda kõike vaid äärest. Kingadele on ta alati eelistanud kanatiibasid. Korra maitses ka seina, aga see oli kuidagi väga maitsetu asi. Ei sobinud tema peene maitsega.
Huvitav mida mõtleb ja tunneb koer? Kas tema mõtleb ka vahest minule? Kas ma tulen talle meelde? Kas ta näeb mind unes, kuidas me metsas jalutame?
Ma ei ole teda näinud juba pool aastat. Nii kummaline kui see ka ei ole, siis igatsus tema järele on kõige suurem. Ma ei igatse ühtegi inimest nii väga, kui oma koera.

Täpselt Lordi sünnipäeval maandusin Eestis. Saatsin sünnipäeva õnnitlused tänapäeva kombe kohaselt elektrooniliselt. Kujuteldavad kondi kuhilad ja vorstirõngad. Peale väikest arupidamist Brittaga otsustasime, et minu nägemine ei ole hetkel Lordile hea. Milleks teda ilmaaegu ärritada, kui ma kohe taas lahkun?
Suured suured tänud Brittale, kes on Lordile hea perenaine hetkel!!

Nüüd tõdesin rõõmuga, vaadates Merle pilte, et ühest põnnist on sirgunud Marley. Pisikene pätt Dellu luges raamatu korralikult läbi. Kindlasti pani sealt mõnegı krutski oma pehme pruuni kõrva taha tallele. Pisikene Marley-Dellu:)

Eurovisioon.

Juhhuuuu. Nii hea oli vaadata eurovisiooni ja

Kuradi Kass!!!

Ei midagi nii märkimisväärset tegelikult.

Lihtsalt mingi maailma suurim kass ründas mind. Kurat. Vaatamata kraabitud ilmele, sain temast võitu. Nüüdseks on ta koera kõhus, steriliseeritud kujul, et jumala eest koeral ei tekiks probleeme kõhuga.

Kujutage endale ise ette, kui teid ründab maailma suurim kass, kes on kasimatu ja koer ta nahka pistab. See ei ole mingi nalja asi. Tõsiselt!!! See on karm reaalsus.
Steriliseerimatu kass oleks sellisel juhul turjas ja kõhuvalus koer sääres. Ok, las tolkneb sääres, mõtlevad eskimod kes kannavad kolme paari vatipükse kuumal suvel. Mida peaksin aga tegema mina??? Paljastud säärtega nagu ma olen.

Ei. Kass olgu steriilne, siis ei ründa koer! Vot.

Doğum Günün Kutlu Olsun

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Bänd oli väga hea.
Sünna oli parimatest parim. Our team from Estonia, tibake leedut ja väikesed poisid Eestist.
Lahe olı meıl. Kogu baar laulis mulle sünnipaeva laulu ja toodi suur värviline ja sädemeid pilduv kokteil:))) Massade ja apelsinidega. Jargmıses kohas olı lausa band ja bandkı laulıs mulle sünnıpaeva laulu... ja koık ınımesed kes pubıs olıd. Ja sııs laksıd eestı poısıd (turıstıd olıd sıın, saatsın nad reede hommıkul lennukıle) nıng laulsıd bandıga koos laulu ja kınkısıd roosı. Pubı poolt olı jalle mega sademeıd pılduv koks ja tort ja puuvıljavaagen ja pahklı kauss. No superıte super. vaga tore ja lobus olı. Kaısıme veel ööklubıs parast ja trallallllaaaalalalalaaa. Öösel laksıme Marısega haalega koju. Sedası naersıme, et jube... neljap olı küll tıba katkıne olla... eı pıgem unekas:D

Väikesed poisid laulsid nii kenasti. Ma ei pidanud sugugi oma pöialde suunda muutma.

Olın hoopıs eestı poıstega, kes mulle laulsıd + meıe Alanya eestı tsıkıd nıng leeduks... lahe olı meıl. Kogu baar laulıs mulle sünnıpaeva laulu ja toodı suur ja varvılıne ja sademeıd pılduv kokteıl:))) Jargmıses kohas olı lausa band ja bandkı laulıs mulle sünnıpaeva laulu... ja koık ınımesed kes pubıs olıd. Ja sııs laksıd eestı poısıd (turıstıd olıd sıın, saatsın nad reede hommıkul lennukıle) nıng laulsıd bandıga koos laulu ja kınkısıd roosı. Pubı poolt olı jalle mega sademeıd pılduv koks ja tort ja puuvıljavaagen ja pahklı kauss. No superıte super. vaga tore ja lobus olı. Kaısıme veel ööklubıs parast ja trallallllaaaalalalalaaa. Öösel laksıme Marısega haalega koju. Sedası naersıme, et jube... neljap olı küll tıba katkıne olla... eı pıgem unekas:D
Kolmapaeva öösel saın koju kell 5. Neljap olı töö, mılle lopetasın öösel kell 1 ja startısın taas kell 4:20. Uhhh, tahan kuuma sauna ja külma bassut... sııs on elu taas sees:))

Kolab kuı pıdu oleks aınult koguaeg.... Mul oleks vaja mıngıt vınget vene kuttı endale. Saaks vene keele kıırestı selgeks:))) Ja tahaks lopuks seda kohtu keıssı ka kaelast ara saada. Fakkk, Galına on ıkka parast fakıng lasnamae tıbla küll!!!!

Lahen joon vıst ühe venelasega nüüd tassıkese teed:))

Loen hetkel raamatud Marley ja mına. Ja pıllın:(((( Raamat on labradorıst.ç Elust koos Marleyga, pöörase ja hullu labradorıga. Ma eı ole 6 kuud Lordı naınud. Oehh, ja raamatut lugedes laks ıgatsus veelgı suuremaks ja pısarad voolasıd:(((
Huvıtav kuna ma omale normaalse elu hangıtud saan ja rahulıkku elu elama hakkan?????? Mıtte rahatuna kohvrıs kusagıl eı tea kus.

Aaa, eurovısıoonıle elasıme ka meıe 3 tuıma eestlast kaasa:DDD Ikka nıı et Avsallar kajas:D Age olı. Kelner poıss kınkıs meıle roosıd:) ja mulle toı muudkuı caputsınot:)

Türgi

Traditionally in Turkey, it is believed that a simple glass blue eye can ward off evil and bring luck and success.

EESTI - vahepeatus

....
Täpselt kaks nädalat.
Peoga tablette kõrvavalule,
õlu sõpradega.
Kui maitsvad on Tallinna kilud.

Pilgud ja liigne kiirus.
Kas tõesti?
Tantsides hommikusse.
Soe pihk ja kutsika pilk.

Saun, vesipiip ja kaminaleek.
Soojus on see.
Nii hea on kallistada
ja lihtsalt olla.

Auto ukse ees
ja sõit algab taas.
Miks kurat oled sa nii pruun??
Nad küsisid.

Lõuna ja õhtusöök.
Küpsisetort
ja kohver.
Astusin teele taas.

Lennukis istun,
tundmatusse suundun.
Kohtume taas.

I Can See Clearly Now

http://www.youtube.com/watch?v=gIqLsGT2wbQ

Songkran - Sawasdee Pi Mai

Lend BNE-BKK sujust kenasti.

Rongiaknast heitsin veel viimase igatseva pilgu Brisbile. Minu lemmik linnale. Me kohtume veel, ma luban!! Tulevikus.
Check-in ja taaskord tempel passi ning sammud lennuki poole. Ruumi oli laialt , sain lausa akna aluse koha. Tegelikult lausa terve pingirea. Vaade pimedusse oli garanteeritud. Valisin muusika valikust Johnny Cashi. Klapid pähe. See hääl lihtsalt mässib endasse. Silm vajus kinnı ning uni tuli magus.
Bangkokis võttis mind vastu varahommikune leitsak. Sügavam hingetõmme ning tundsin kuidas nired voolasid mööda selga. Nagu juba öeldud, võtsin sel korral kõige pealt suuna Pattayale.

Mõned päevad hiljem olin taas Bangkoki lennujaamas. Kohtumispaik oli sedasi määratud. Märtsi algul saatsin Mari Aussis lennule. Nüüd siis kohtusime siin. Kumbki teel kusagile, omade soovide ja sihtidega. Viimased kallistused ja juba kadus ta taas varjava seina taha. Kus on meie järgmine kohtumispaik?

Istusin bussi ning võtsin suuna joonelt Khaosan Roadile. Veel oli tänav vaikne. Kostus vaid kaasakiskuvat muusikat erinevatest baaridest. Peatusin Lek guesthouses, samas toa kus peatusime 3 kuu eest. Rõdu tänava kohal, hea jälgida toimuvat. Mõnus äratundmine tabas mind. Jalg tegi veel põrgulikku valu. Võtsin juba koduseks saanus pubis ühe Chang`ı.

Jäi aega veel paar päeva Tai uus aasta pidustusteni - Songkranini. Khaosanile laotati sellekspuhuks maha punane vaip. Terve tänava ulatuses, mida mööda sammusid areenile 1500 munka. Jagamaks oma õnnistust ning kogumaks annetusi. Nii erinevad kultuurid. Sellega oli ametlikult avatud pidustuste nädal. Nädal veesõjas. Nädal meeletus lapsepõlves.

Samal ajal olid Bangkokis ja ka mujal Tais meeleavaldused. Enesele märkamatult kõndisin ma Pattayal oma kohvritega läbi meeleavalduse. Küll on ikka tore elada ilma uudisteta. Üldıselt möödusid need rahumeelselt, kui kõrvale jätta paar insidenti. Neist sain teada mulle Eestist saabunud ärevatest sõnumitest. Korraks pandi kinni ka Khaosani tänav. Manitseti püsima hotellis. Mitte liikuma kusagile. Väljas oli kiirreageerimis rühm. Kõik julgeoleku nimel. Ja julgeolek oli ka tagatud.

Inimesed tulid tänaval vastu, soovisid Sawasdee Pi Mai - head uut aastat. Kõik on rõõmsad. Alanud on võidurelvastumine:)) Relvamüüjad on avanud poeletid tänaval. Tsisternid veega veeretatakse relvapoodide kõrvale. Mul oli šampoon otsa saanud. Ostsin uue ning kingituseks sain veepüssi. Jeeee. Olen lahinguks valmis. Püss laetud ja tänavale. Esimestel päevadel oli võimalik jalutada pikki tänavat ja jääda kuivaks. Rahvas oli veel laisk. Võidurelvastumine alles kogus tuure.
Kasutasin vaikust ning põikasin sisse ilusalongi. Vajasin näohooldust ja massaazi. See on nauding. Raske oli end seansi lõppedes massaazilault püsti kangutada.

13. aprill läks mölluks. Enam ei olnud võimalik liikuda pikki tänavat, ilma et 10 minutiga ei oleks riided väljaväänamis kõlbulikud. Pure fun. Muusika mängib hoogsaid rütme. Püss üle õla leian end tantsimas tänaval keset möllu. Jalad ja keha lihtsalt liiguvad. Lehvitan üle tänava naabritele.
Vahetus.
Vabadus.
Elu.

On inimesed, kelledega kohtuvad pilgud ka suures rahvamöllus. Mida ma teen??Veesõjamöllus kaotasin oma fotoka. Kummaline, aga mul ei olnudki nii väga kahju. Mälukaart oleks küll kena tagasi saada. Aga mis seal ikka. Keegi teine sai minu ilusad pildid ja videod endale:) Ka pildi kellegist. Kellegist kes hakkas silma. Kellega jäi tutvus küll üürikeseks. Kunagi tulevikus, järgmises peatus punktis kohtume taas. Kõik on juhus. Lõbus.

Homme kell 13:00 on mul töövestlus Tallinnas. Lennukilt otse vestlusele. Miks ka mitte. Keelte paabel.
Aga kui sõidaks hoopis Krabile ronima?

Higi, valu, pisarad = Thai box

Kaklusklubi spetsialisti karjäär algas valulikult.

Eile oli esimene taipoksi trenn. Soojenduseks 20 minutit hüppenööri käsitlemist. Jalad takerdusid hüpitsasse, higi voolas ojadena. Vett laks meeletult. Hüpitsa käsitlemises edutati mind edasijõudnute gruppi.
Lihased soojad ja vetrumine liigestes, tuli juba tehnika. Käelöögid. Milline kuum mees oli treeneriks. Mmmmm. Esimesed löögid. Tehnika koperdas kusagil välisukse taga. Trepiastmed tundusid kõrgetena.
Teised ümberringi tümitasid poksikotte nagu vanad kalad. Ega siis midagi, käed rusikasse, asend sisse ja tsahh... Nägu käe varju, vastas käsi kaitses. Krt, öelge, kuidas ma saan lihtsalt sellisele mehel vastu vahtimist virutada? Tundsin kuidas särk kleepus ihu külge, selg oli kui kosk. Väljas kallas vihma kui pangest, müristas ja valgutas. Pilk libises üle Pattaya katuste. Lisandusid jalalöögid. Hakkas juba looma. Tehnika oli kolmandale korrusele jõudnud, jäi tõusta veel üks korrus. Poksikott sai mu käest 1:0 pähe.

Muusika keerati valjemaks. House.
Mõned venitused ja oligi aeg ringi minna. Appi!! Vastaseks sain kohaliku poksija. Tundus, et esimene löök tuli talle ootamtult järsku ja valusalt. Sorry, see ei olnud paris nii mõeldud. Või tegelikult oli ikka küll, ega me ei tulnud siia nalja tegema. Kui poks, siis poks!
1,5 tundi möödus märkamatult. Riided olid läbimärjad. Seisin ja tilkusin. Rahulolu. Treener küsis kas tulen homme? Kahjuks ei, aga teen seda kunagi hiljem. Kindlasti. Ja Tais.
Õhtuks oli jalg märkamatult üles paistetanud ning võisin plakatid nurka vista, milledega tahtsin minna õhtul tai poksi matshi vaatama. Bad luck.
Samas, kui juba, siis juba.
Kirglikult.

Seks ja turism...

Ööelu on Pattayal kirju. Bangkok on kui vaikne külake siinsega võrreldes.
Poisid on sireda säärsed ja vägagi rinnakad. Mõni on küll suure kiiruga unustanud vuntsid ja habeme ajamata enne meiki, aga öö hämarus on varjutav. Mõni ei ole veel jõudnud nii palju teenida, et ka rinnad endale saada. Pole hullu, nõudlust on niigi.

Õndsate nägudega käest kinni jalutavad härra "sent surmale võlga" ja hilisteismeline tüdruk. Härra "tulin just kapis ja olen pedofiil" on lausa kaks teismelist poissi endale kaenlasse haaranud. Raha eest saab kõike.

India

Ehe India külaislahkus. Hoopis teine kultuur ja tavad. Blond tüdruk miniseelikus korralikku segadust tekitamas.
India köök. Vürtsid. Too spice. Hommikusöögiks roti ja taal. Mmmm, maitsev. Olen peaaegu proff naani ning roti valmistamises. Eriti kui koolitus tuleb India kokkadelt. Minu lugupidamine!
Perekond ja 100 sõpra. Külaline on majas kui jumal. Mis omakorda seab külalise veidi keerulisse olukorda. Teadmatusest, dushi alt tulles istusin vaid rätik ümber peegli ette juukseid kuivatama. Segadus. Pilgud. Süüdimatus.
I'm crazy. Yes, i know.
Oravad jooksevad pikki elektriliine akna taga, taas, kui seda kõike kirjutan siin. Sabad kohevad seljale kaardunud.
Tahan seda suurt maad ja kultuuri lahemalt tundma õppida.
Tulevikus.

Prussakas

Pilk on suunatud kaugusse. Ookean möllab akna taga. Randa on napp 50 meetrit. Vihm on selleks korraks läbi ja tuul vaibunud. Samas ei paista ookeanilt mitte pisikesed valged jänkud vaid lained näitavad oma kaunist võimsust.

Istun ja mõtlen, kuhu ma olen sattunud? Kõik ajab naerma. Kahtlustan et UFO-d on mind vahepeal röövinud ning pool minu ajust loomkatseteks napsanud. Ehmatav reaalsus oleks see.

Prussakas piilus aknalaualt tuppa. Jäkk. Suur ja paks, poksikindad käes. Lasnamäe vägilased on valmis suurest piinlikkusest ise endale dihlofossi pähe laskma. Nii haledad paistaksid nad selle selli kõrval.
Mnjahh, milline "idüll", ookean ja hiigel prussakas käsipõsakil aknalaual.

Kokaiin...

Punased küüned,
meelas suu.
Kontsad kõrged,
I feel so good.

Liikuvad kehad,
rütm kuum.
Lendan kui lind,
siid paitab mind.

Põimuvad käed,
sõnademäng.
Kirglik suudlus
sulatab mind.

Elan.
Tunnen.
Naudin.
Armastan.

Man on Fire

Ma ei teagi mitmes kord ma vaatan filmi Man on Fire. Tean mis juhtub, kuidas lõppeb, kuidas asjad kulgevad. Kõik on teada, aga vaatan ikka ja jälle. Ei vaheta kanalit ega pane hoopis DVD-d mängima. Denzel Washington ja Dakota Fanning on lihtsalt nii head. Minu lemmikud. No ja Washington on maailma coolim, kenam ja seksikam mustanahaline.
Selle filmi puhul ei mõjuta mind sugugi mitte see, et kõrvalosa on täita ka kollasel labradoril. Ma siis isegi veel ei mõelnud omale koera võtta, kui filmi esimest korda nägin.
Oh, ma nii igatsen oma Lordi järele. Ta on maailma parim ja armsaim koer, kes üldse olla saab. Üks parimaid osasid minu elus, lisaks Arnoldile.
Tegelikult on laupäeva õhtu ja üle pika pika aja kodune nädalavahetus. Lausa uskumatu, kas tõesti? Ian valmistas õhtusöögi, "all frozen food". Nämma. Vein, punane loomulikult. Ega siis igapäev uut mööblit ei osteta nagu ta ütles. Oleks suurem maja võiks ju seda ka igapäev teha. Ehhh.
Kui nüüd juua veel pudel või paar veini, siis võiks isegi Monopoli mängida. Hea et majas rohkem veini hetkel ei ole ja poed on kinni. Sunnin rahutu hinge vaikseks, vaatan filmi. Hispaania keel on ikka nii kena. See kõla. Üks päev ma räägin hispaania keelt ning lähen tagasi Lõuna-Ameerikasse. Pikemaks ajaks.
Hetkel läheks hoopis klubisse. Brisbane. Mingi kummaline tõmme on Brisbane poole.

Kukkuvad noad...

Algselt tõotas 13 ja reede tulla tavaline vaikne õhtu majas. Mingit filmi vaadates.
Päeval olin tööl ja pidin minema ka õhtul, kuid see jäi ära. Lucky me. Pillasin mitu nuga maha.
Õhtu päästis telefonikõne. Noad olid kukkunud õige nurga all. Helistas Annes, et nad lähevad Brisbane. Kutsus kaasa. Loomulikult. Tund autoga. Spontaansus. Startida kell 23 Brisbi suunas. Juua kaks kokteili. Tantsida. Vaadata inimesi. Nautida suurlinna. Just for fun...again.
Öine suurlinn. Kellel viis mõtted Atlantale, kellel Hong Kongile. Tulede sära. Kiirus.
Street Beachile ujuma ei jõudnudki. Next Time!
Tahaks vaid kõrgekontsaga kingi.

Laupäev möödus pidutsejale kohaselt. Magades. Ärkvel oleku hetke kasutasin Floydiga jalutamiseks ja omale mõne ehte valmistamiseks. Ilusad uued juveelid.

Jätkamaks aktiivsust, võtsime pühapäeval suuna mägedele, Lamingtoni rahvusparkki . Tegime peatuse O'Reilly veiniistanduses. Kaunis loodus. Jões ujusid kilpkonnad ja pirakad angerjad. Eemalt kostus mahe meeleolu muusika. Elav muusika. Sinna oleks võinud jäädagi. Istuda murul, nautida kaunist muusikat ja head veini. Jalutada istanduses.
Idüll.
Pidime end vägisi lahti kiskuma sellest lummast et jõuda üles O'Reilly platoole. Autosse, turvavöö peale ja sõit võis alata. 30 kilomeetrit mägiteed. Vaated mis avanesid olid ahhetama panevad. Meeletu ilu.
Lõpuks üles jõudes tegime jalutuskäigu puude latvadesse ehitatud rippteedel. Tree-top canopy. Ringi lendasid lärmakad kirjud papagoid. Autode ja inimeste vahel siblisid kalkunid. Sõbralikud, õnneks. Värske õhk, hoopis midagi muud kui rannikul, ookeani ääres.
Kui platoole sõit võttis aega kolmveerand tundi, siis alla tuiskasime poole kiiremini. Värske jahutav mägede õhk oli Annese jala kuidagi eriti raskeks muutnud. Ta lausa nautis sõitu. Tee oli kui lõplikult sõlme läinud uss. Pikk ja kitsas, suuremalt jaolt vaid auto laiune. Tee kõrval haigutas kuristik. Sügav roheline kuristik. Kinnitasin end tugevalt rihmadega istmekülge. Hoidsin pilgu kauguses ühel punktil, seda k­õike peapöörituse vältimiseks.
Värske õhk oli kõhu päris tühjaks teinud. Kippus korisema. Tai köök sobis hästi. Tellisin endale Pad Thai. Pean aga tõdema, et parimat Pad Thaid on võimalik osta vaid KhaoSan Rd-l, Bangkokis.
Maitsev oli sellegi poolest.

Friday the 13th

... lucky or unlucky numbers from around the world...

Ringi jalutavad mustad kassid, keda öösel ei näe... kui nad tekitavad muidu kõhedust, siis täna ei taha inimesed nendega hoopiski kohtuda... veel vähem, et nad ületaksid teed risti sinuga. Võrrrr.

Mulle nad meeldivad. Mustad kui öö, iseteadlikud, allumatud... ja 13 on ilus number. Koos reedega moodustab hoopiski magneetilise sümbioosi. Õnne toova!

Street Beach

Berit ja Jane läksid kohaliku faunaga lähemat tutvust sobitama Australian Zoo'sse. Mina jäi n raamatut lugema. Raha kokkuhoiu mõttes. Tegelikult on raamat nii huvitav ja naljakas.

Palusin, et kui nad kunagi 3-4 tunni pärast väljuvad loomaaiast, et nad siis haaraksid ka minu söestunud keha muruplatsilt kaasa ning autosse toimetaksid.

Tegelikult kauem kui 5 minutit ma päikese käes vastu ei pidanudki. Selle aja tulemuseks olid läbi märjad riided. Need mõned, mis tuli avalikus kohas viibimise ajaks endale ümber keha paigutada. Tundsin igatsus veeta aega hoopis pingviinide seltsis. Pingviinid on kusagile taaskord minema lennanud.

Olen nagu neeger kohalike kõrval. Leidsin varjulise koha, kus päike peale ei paista. Loen raamatut ja naeran kõva häälega. Omaette.

Vahepeal kippus küll uni kangesti silma. Nädalavahetus suurlinnas annab endast veel veidi märku. Vahe märkusena olgu mainitud, et pidu suurlinas möödus ilma ühegi tilga alkohoolita.

Küüned peaks taas maha lõikama.

Vahepeal väljus suurem hulk turiste loomaaiast, ära seletatud ilmed ees. Ja üleüldse, kuidas saavad mõned kõhnad mehed olla nii paksud???

Lisaks oma neegri staatusele tunnen ennast lausa peenikesena kohalike kõrval. Vaatamata, et võõrsil olles on lisandunud märkamatult 10 väärtuslikku lisa kilo.

Juurelnud veidi kilode kaotamise variantide üle ja selle vajalikkusest, väljusid ja Berit ja Jane loomaaiast.

Kiire tripp veel Glass House Mountainile. Vaateplatvormilt avanes kaunis vaade ümbrusele, mis küll ahhetama ei pannud, oli lihtsalt kena. Suured kaljurünkad nagu harali näpud.

Einestasime lähedal asuvas Glass House Mountain tavernis. Praed tellitud, istusime lauda. Klaasid ja kannu veega tõi lauda mees, kes ei olnud üldse taverni töötaja. Tal oli kindlasti mingi äge diil, et peale seda sai oma tellimuse -50%.

Õhtu lõppes juba tuttavas ja omases Brisbanes. Väikene vihmasabin ei heidutanud meist kedagi. Auto pargitud ja astusimegi otsustaval sammul Street Beachi poole. Kottpime, üle jõe paistvad pilvelõhkujad, pehme liiv ja soe vesi. Mmmmm.... Rand linnas südames.

Järgmine kord peale kasiino ja klubi tuuri tuleb enne magama minekut jahutus rannas. Otsustatud.

Kui suurim suveelamus oleks alasti ujumine, siis siin tuleb see veidi ümber sõnastada.

"Suurim suveelamus on alasti ujumine linna südames" :)) Milles küsimus?? Pole probleemi!

Crazy....

Little bit crazy... it feels so good...

Hõljun ringi... suurlinna sagin on äratav... täis ahvatlusi... ostsin uue seeliku... mini...
Conrad Treasury mängupõrgu... ruletilaua kuuli kõlin... rõõmu hõisked... Black Jack ja aina kõrgemad panused... muusika ja meeleolu... raha pakid...
Tantsides hommikusse... sensuaalsus ja kired... sõit öises linnas ja apelsini mahl...
Ma armastan spontaansust! Juhhhuuuuuu

Olen tagasi Carraras... loen raamatut "Eestlaste pöörane rännak Euroopas"... suunurgad on kõrvuni... liblikad lendavad kohati kiiremaid tiire... mõtted hõljuvad ja telefon on ligi...

Nimbin

Päeva alustasime juba tuttavas Byron Bays. Vurasime linnasüdamest läbi ning peatusime Main Beach'il. Autosid oli palju, rahvast veelgi rohkem. Leidnud lõpuks parkimiskoha ja peale väikest arupidamist võiski seada sammud ranna poole. Siin samas asub ka The Pass, vaateplatvormiks ehitatud küngas. Platvormilt oli hea jälgida laineid püüdvaid surfareid. Seltskond lainetel oli kirju, olid noored ja vanad, algajad ja proffid. Kes kukkus harjale jõudes lainetesse, kes tegi aga pika sõidu rannani.
Laudureid tuli aina juurde. Rannas tehti eelnevalt jooga harjutused, venitused ja siis juba laud kaenlasse ning lainetesse.

Kuna sihtpunktis oli meil siiski Nimbin, siis pikalt Byronis seekord ei peatunudki.
Nimbin on Austraalia hipi pealinn. Asub NSW osariigis, mägede ja orgude vahel. Linn oli lahe ja värviline. Meenutas veidi Christiansandi Kopenhaagenis.
Siin on teatud piirides tolereeritud kanepikasvatamine, -müümine, -omamine, -tarbimine. Rastapatsides värvilistes riietes pilves ja pool pilves sellid jalutasid linnakese peatänaval ringi. Everybody happy, yeahhh.
Tänaval jalutades küsiti möödaminnes "cookies"? Baari astudes olid vanad varmad uurima "do you need something".... mine aga edasi, seal taga on inimesed keda sa vajaksid. Mnjahhh... milline ahvatlev võimalus alustada narkokarjääri. Mis siiski jäi kasutamata.
Ülejäänud reisiseltskond krõbistas "küpsiseid" ja hõljus kanepi suitsus.
Linnakese arvukatest butiikidest oli võimalik osta kanepist kootud riideid, kogu garderoob on võimalik siin soetada. Kas siis kangast mis pooleks puuvillaga või koguni 100%kanepist.
Linnakeses asuvad ka Hemp Embassy ja Hemp Bar.....
Teel sõitsid meile vastu kohalikud liinibussid, roolis kõrvuni suudega rastavennad. Bussidel numbreid ei ole. Oli hoopis liin "Be happy", "Lady May" jne. Fun:))
Nimbinis toimub igal aastal maikuus MardiGrass festival, kus protesteeritakse kanepi keelustamise vastu.

Nimbini lähedal asub ülikoolilinn Lismore:) Täpselt midagi tudengitele, kelledel eksamipalavik hakkab mõistust röövima.

Happy Valentine's Day

Eile, 13. reede tabas meie armast Carrara kodu taaskord uppumis oht. Ja terveks nädalavahetuseks lubab vaid vihma ja vihma. Loodetavalt ei taba Gold Coasti sellised üleujutused nagu need on loode QLD-s.
Telefon muudkui helises, aga mul ei olnud lihtsalt mahti vastata. Terrassil veetase muudkui tõusis. Koer tuppa peitu eest ära ning läks vee kühveldamiseks, truupidelt kaaned maha. Aeg ajalt oli küll tunne nagu tassiks vett sõelaga. Vesi ähvardas juba tuppa tungida.
Hingetõmbe pausil helistasin Ianile, et rahustada. Maja on alles, katus veel paistab ja ma olen kodus ning annan endast parima. Lucky me, et maja meil peaaegu mäeotsas.

Õhtul saabusid tagasi oma kuuselt tripilt ka Berit ja Ann. Maja taas rahvast täis. Selle auks toimus pidulik õhtusöök. Kartulipuder hakklihakastmega, made by Berit. Mmmmm, see oli nämmmmaaaaa.
Täna askeldab Berit taas köögis. Kell on peaaegu südaöö ja ahjus säriseb lammas. Lõhn on levinud üle maja, neelud käivad ja suu tilgub vett...
Lambaribi, hot chilli ja külm õlu. Mis on veel parem toit öösel??:D Meeleolu loomas eesti muusika.

Kallid sõbrad, kaunist ja lõbusat sõbraapäeva teile!!!!

Tuli vs vesi.

Metsa põlengud ei ole Austraalias haruldased, kuid praegune tulemöll Victoria osariigis Melbourne lähistel on ajaloo kõige ohvrite rohkeim.

Tule levikule on kaasa aidanud kuivus, tuul ja ligi 40 kraadine kuumus ning kohati kõrgemgi veel. Samas ei puudu siit taaskord inimese käsi, kes on tahtlikult tiku visanud põõsastikku. Süütajate tabamisel ootab neid mõrvasüüdistus ja kuni 25 aastane vanglakaristus. Mis minul tundud leebe.

Oma kodu on kaotanud üle 700 pere, hukkunuid on juba ligi 200. Tuli on hävitanud oma teelt kõik. Lisaks inimestele kes jätsid oma elu tules on hukkunud tohutul hulgal loomi.

Uudiseid vaadates kisub klimp kurku ja pisar silma, sest vaatepilt on kohutav. Tahaks kuidagi aidata, aga ei tea millest alustada. Ma ei näinud meie kohalikus kaubanduskeskuse korjandus karpi, kuhu tahtsin panna oma mündid. Usun, et neil inimestel on neid kordades rohkem hetkel vaja kui minul.

Meele teeb rõõmsaks austraallaste kohene reageering, kus organiseeriti abivajajatele riideid, kodumasinaid, toitu, loomadele vajalikke tarbeid. Lapsed annetavad oma taskuraha, kriketi meeskond annetas oma honorari. Korjandustega on kokku saadud juba 50 miljonit AUD-i!!!

Kuid mis valik on neil inimestel? Kas taastada tulemöllus kannatada saanud maa ning ehitada oma kodus taas seal üles, rajada töökohad jne. või lahkuda ning alustada hoopis kusagil mujal kõike taaskord nullis?

Kui Victorias on tulemöll, siis Queenslandis tohutud üleujutused. Kus on üle ujutatud rohkem kui pool osariigi territooriumist ehk miljoni ruutkilomeetri suurnue ala. Mitmed linnad on täielikult vee all või siis muust maailmast eraldatud. Inimesed ei pääse oma kodudest välja, kohati on veetase tänavatel 2 meetrit. Tulvadega on linnadesse tulnud palju krokodille ja madusid. Toidu ja vee varud on otsakorral. Kogu saak on hävinud, kuid vihmad ei taha ega taha lõppeda. Samas on inimesed õnnelik, et neil on alles kodud, mis on küll tugevalt veekahjustusi saanud. Tuntakse muret kaasmaalaste pärast Victorias, pakutakse omapoolset abi nii palju kui võimalik. See kõik on südant soojendav.

Tänan minu pärast südant valutamast. Minuga on kõik hästi. Õnneks olen suhteliselt turvalises kohas, kahe kriisikolde vahel.

"Pigem heas vormis paks, kui treenimata kõhna":))

Jaanuariga ongi siis nüüd ühelpool. Mnjahh, seega olen mina maailmameister mitte millegi tegemises. Uskumatu. Viimane kuu on läinud kusagile palmide ja päikese vahele, sekka veidike ookeani. Pole iialgi nii palju filme vaadanud kui siin. Kahe aasta norm on täidetud, siis nende mis mul vahepeal vahele jäid.

"Madagaskar2" on edetabeli tipus, vaadatavuselt... kas siis kahe silmaga või lihtsalt taustaks:)))

Gloria: So you must be Moto Moto.

Moto Moto: The name so nice you say it twice.

No ja pingviinidest ei hakka parem rääkimagi... Who says a penguin can't fly?

Magama saan tavaliselt ma ei tea ise ka kuna, aga kunagi väga hilja, mis tähendab vist teisipidi vaadates kunagi liiga vara:))
Midagi muutunud ei olegi vahepeal. Magan, siis pikutan lamamistoolis, ühesõnaga laisklen.

Päikesekreem sai otsa ja selle tulemusena otsustas ka osa minu nahast oma kohvrid kokkupakkida ning lahkuda. Tundub, et kui tahan siiski midagi veel päästa, pean seadma sammud supermarketi manu ning tooma omale Aussi kombe kohaselt 1 liitrise potsiku kreemi. Ei ole siin mõtet naljatada nende pisikeste pudelikestega.
Tööd ei ole ja ei paista ka kusagilt. Vaikus enne tormi. Nii et tuleb raputada palmi ehk kukub sealt midagi... enne kui tormiks läheb:))

Arvutasin eile kui palju ma siin kokkuhoian, iccc, Peab ju tuju üleval hoidma ning positiivsust säilitama:D
1 - Kodus läheks 8 minutit solaariumit 80 krooni, siin saan lihtsalt pruuniks.
2 - Lörts ei riku saapaid, sest kumbagi siin ei olegi. Plätud ruulivad.
3 - Paljajalu kivipõrandal on mõnus käija ja istuda on ka hea kivipõrandal, ei pea kartma põiepõletikku. Taas kokkuhoid ravimitelt:D
Ja küüned kasvavad mühinaga ning on tervemad. Juuksed võiks ka lõpuks ärgata ja taibata, et on aeg kasvama hakata. Kilod hoiavad kenasti mul ihuligi, kohe hea ning pehme istuda kivipõrandal:D
Keegi tark kunagi kusagil ütles: "Pigem heas vormis paks, kui treenimata kõhna":))

Account nr 221008467055

All donations so very very welcome!!!

Thank You!!!

Waterfall in our backyard

Let's practice Estonian

Mama Roma and training day

Võtan hommikul pikemalt aega, et viimistleda soeng ja meik. Ees ootab kohtumine Mama Roma manageriga. Maniküür ja pediküür on laitmatud. Täna ei mingit mini seelikut. Bikiinid ja päikesekreemi poetan siiski kotti.
Jõuan Mama Romasse keskpäeval, päike lõõskab ja on meeldivalt jahutav astuda restorani uksest sisse. Vaikne on. Vaid paar lauda on hõivatud. Vestleme hetke Emilioga ning lepime kokku, et tulen õhtul kell 17:30. Tutvun tööga ning olen veidi abiks ja siis räägime edasi juba. Seniks suundun aga randa. Milline õige otsus oli poetada kotti vajalik ning olulised aksessuaarid.
Meza ja Ian on juba rannas. Naudivad laineid. Puiklen küll vastu, et ei mingit lainete möllu. Varsti siiski vannun ookeani kutsele alla. Tohutu laine viimistleb oma äranägemise järgi minu soengu ja meigi. Aeg läheb rannas lennates, kaob lainete möllu. Sean lainete pillutatud lokkid soengusse tagasi. Pühin liiva jalgelt ning asutan end Mama Roma poole liikvele.
Õhtul on rahvast juba rohkem. Alustan matemaatikaga ehk lauanumbritega, järgneb lauakatmine, tutvus köögiga. Vahepeal lähevad peakokk ja Emilio, kes on restorani omanik, kohvi tassid näpus tänavale jalutama. Kliente tuleb aina juurde. Saan omale austava ülesande viia vee pudelid lauda ning lihtsalt naeratada. Huvitav, kas siin on üldse võimalik tõsise ning morni näoga olla??
Training day jõuab kiirelt õhtusse. Vastan veel mõnele küsimusele ja ongi tänaseks kõik. Jääb kokkulepe, et helistan pühapäeval, siis on kiire päev ning palju kliente.
Ciao! See you later!
Bussi peale jalutades saan kaela ka vihmasabina. Mõnus ja soe. Rõõmustan koos kohalikega ja loodan, et seekord on vihm ikka vihm, mitte kaks tilka vett. Ja vihm on seekord tõesti vihm. Koju jõudes olen läbimärg. Vihm aga ei kavatsegi lõpped, kogub hoopis aina tuure juurde. Varsti on tagahoovist saanud bassein. Veidi veel ja bassein on ka toas.
Vihma pelglikud kekod moodustavad toaseinal kujundeid. Igakord uue ja uues kohas. Elu nagu loomaaias, reptiilide majas.

NSW, Byron Bay

Cape Byron

Cape Byron Lighthouse

Uhh, need kiired hommikud. Keerulised on. Löövad päevarütmi segamini. Kell 10 ikka ärgatakse, mitte ei stardita, et kell 10 kohal olla. Toimus taas ajaränne, siis QLD-st NSW-sse. Kodust vaid tunnike autoga, aga ikka pidi kella keerama. Sellegi poolest tänud, tänud Pille ja Ennu armulikkusele, kes mulle halastasin ning kinkisid 10 ekstra minutit ning sõit võiski alata Byron Baysse.
Samal ajal kui olin dušši alla, sõin ma ka oma hommikust võileiba. Autos istudes avastasin, et ma pesen alles hambaid, jeahhh.
Byron Bay linnakeses asub Aussi kõige idapoolsem tipp, Byroni neem.Vaade siit on super luks. Vesi on täpselt nii sinine ja selge nagu reisikataloog reklaamib. Aus värk. Ookeani vastu lihtsalt ei saa.
Vesi oli soojem, kui teil vannis. Enn vaidles küll vastu, et võrrr, nagu talisupleja ole. Vesi on ju külm. Mis mõttes külm, ei suutnud ma arusaada?
Noo jah, läänekalda mees. Neil seal ju küünib päevane temperatuur +50 kraadini ja vesi on vähemalt +30. Mnjahh, vapper poiss, et nii külmas vees turja märjaks tegi.
Vaated endasse ahmitud, oli aeg teha väikene puhkepaus rannas. Laudurid, lainetevaht ja ihult võis maha raputada paki soola. Sääst missugune, vaid korra meres käija ning sool laual olemas.
Kriket. Selle vastu ei saa ükski aussi. Ei tööl, kodus ega puhke hetkel. Eriti viimasel. Nii siis olidki mehed naiste garderoobis tuulanud veidi, et oleks ikka kena seksikas topp üll ja mäng võis alata.
Elasime Mezaga kaasa mängule, teadmata reeglitest midagi, kui tundus et eriti kuulilt oli palli tabatud ning teine kleidis mees viskus läbi õhu sellele järgi. Sedasi aegluubis nagu multikas. Tuimad aussid hakkasid ka lõpuks rannaliival elavamaks muutuma. Mäng oli ju põnev, eriti kostüümid:)
Oli näha et mehed olid südamega asja juures:)) Ohvrianniks olid rinnakarvad toodud, milline suuremeelsus, juhhhuuuu.

...

Tänane päev on olnud üllatavalt toimekas ja tegus. Erinevalt viimastele, kui põhitegevuseks oli mitte midagi teha.
Varane äratus, pudru ja linna. Esimene käik oli raamatukogusse, et printida CV-d ning siis kuldkalakest linna püüdma. Eks see üks keeruline protsess ole. Kuldkalake libe kui luts. No ja lutsu te ju teate, teeb end muudkui huvitavaks raskesti kättesaadavusega....

Operaator Meza aka Mari-Liis

Gold Coast

Kodu down underis

Tänapäeva tehnoloogia eest ei ole kusagil pääsu. Google map teab kõike ja näeb kõike ja aitab ka teil näha kus ma siis elan nüüd.
8 Kenley court, Carrara

http://maps.google.com/maps?ll=-28.005611,153.35311&z=18&t=h&hl=e

Prügikastid on ikka kollase ja rohelise kaanega, vaid punane auto on lahkunud Ozi vallutus tripile uute omanikega.

Äm(b)lik

Praegusel hetkel viibib ta vägagi surnud olekus riietekapis, lucky me. Vähemalt keegi pole teda peale gaasirünnakut sealt väljumas näinud.
Hooaeg on alles algamas neil pirakate hammastega ämblikel, kes küll pidavat vaid hammustama, kuid mitte tapma. See on tõesti lohutuse.

G´DAY OZ!

Austraalia võttis mind vastu korraliku kuumusega. Olin kui eksinud jääkaru Sahhaara kõrbes. Teksad kleepusid 2 minutiga jalgade külge, särk vajas väänamist ja jope oli kui kohutav moe apsakas Milano moeshowl.
Cairnsi imetlesin oma kleepuvas olekus nina vastu terminali akent. Oli ilus, ja kuum. Sihiks on mul endiselt Brisbane.
Seekord läks tollis üllatavalt kiirelt. Jutukatel tolliametnikel oli vabapäev. Tempel passi ja pagas lindilt.
Korraga peatus minu kõrval Nuuskurnina, kes tundis huvi minu käekoti vastu. Hmm, mis siis nüüd? Kas ma unustasin vorstipiruka kotti? Ei olnud pirukat, oli vaid puuvilja lõhn. Nuuskurnina sai tubli töö eest kiita ja prääniku. Nüüd võisin astuda lõpuks läbi väravate mille kohal rippus silt - EXIT.
Juhhhuuuu, tere taas Down Under. Otsisin silmadega, kus on Meza. Juba paistiski rahva seast tuttav lehvitav nägu, Ian tiirutas samal ajal ümber lennujaama. Ohh seda rõõmu taaskohtumisest. Uskumatu, Mezaga kohtusime viimati sombusel sügispäeval Eestis.
Kohvrid autosse ja algaski sõit Gold Coasti poole Carrarasse, minu uue ajutise kodu poole.Mida teha oma viimaste dollaritega? Loomulikult osta pudel veini.
Laual oli kodune kartulisalat made by Berit ning Amy valmistatud vürtsikas korea toit. Veini voolas ojadena, naer kajas üle Carrara, muusika aina valjenes. Trummidki kogunesid keskpõrandale ning õige aeg oli korraldada catwalk.
Selline lihtsalt on kord elu. No worry!!

HÜVASTI HONG KONG

Tegin eile listingud Amsterdami ja Brisbane lendudele. Amsterdamiga on väga ok, kuid Brisbane näitajad on ärevaks tegevad. Eks näis mis mind ees ootab. Samas on mul ju vaja ometigi seiklusjutu jaoks materjali kogu.
Hommikul oli taaskord äratuskell minu vaenlane number 1 maailmas. Miks ei võiks öötunnid olla vähemalt 200 minutit pikad, mitte napp 60 minutit? Mis seal ikka, lennutunnid ootavad täiendust.
Et ka teised tunneks, mida tähendab vaenulik äratuskell, prõmmisin hommikul enne lahkumist veel Tsäkki ja Tsonni uksele. Tegelikult oleks ma võinud ju võtmed ka endale jätta, siis järgmine kord kohe tuba olemas.
Küll on ikka mõnus jalutada varahommikuses Hong Kongis. Keegi ei tülita, ega ürita Rolexit maha ärida. Vaid koolijütsid, ranitsad seljas ja kenasti vormis marssisid kooli poole. Rolexi müüjad aga magasid, ei ole ju lihtne see ärimehe elu.
Buss tegi kiiret sõitu lennujaama poole. Tundub olevat üldine trend, et bussijuhtide parem jalg on betooni valatud. See peletas viimsegi une silmist.
Terminal oli peaaegu inimtühi. Seadsime sammud checkini laua poole, kus siis selgus et Amsterdami lend hilineb tunni. Lausa ametlikult vormistatud paber anti pihku, kus kõik must-valgel kirjas. Vabandati ebameeldivuste pärast. Peaks ütlema, et minu õnn oli see.
Uskumatult raske on saata kallist inimest teisele poole maakera, olles ise võõrsil. Kodus on seda kordades kergem teha. Hoidsin pisaraid tagasi, aga lõpuks siiski tulutult. Viimane kallistus Arnoldiga ja juba ta oligi läinud. Nüüd ei tahtnud enam ükski pisar peitust mängida vaid vajasid koik üldsuse tahelepanu. Nii ma siis istusin terminalis ja pillisin. Segaduses.
Minu lennuni oli aega 12 tundi. Kõik poed sai kolm korda läbi käidud ja pooled hiina keelsed ajakirjad ka läbi loetud. Loomulikult ma oskan hieroglüüfides lugeda... Väga väsitavalt mõjusid hieroglüüfid mulle. Seadsin end terminalis sohvale mugavalt sisse, tõmbasin pleedi üll ning juba olingi unenägude maal. Uni oli magus.
Õhtul poole kümneks seadsin sammud Qantase checkini leti juurde. Kurja kuulutavalt karmide nägudega tädid ja onud istusid leti taga ning üli automatiseeritud sinised mehikesed kõndisid ringi, sõrmed stardivalmilt päästikul.
Tädi vaatas mu pileteid ja siis arvutiekraani ning vangutas pead ning palus veidi oodata. Uhh, lootus jäi veel minuga.
Võtsin rahulikult istet, jalg ülepälve.Hetke pärast oli tädi platsis ja mitte üldsegi rõõmustavate uudistega. Lennuk on täis ja võin südemrahus Hong Kongis edasi olla, järgmine lend läheb kahe päeva pärast. No jah, oskasin esimese hooga vaid kosta. Sekund mõtlemist. Peab ju ometigi olema veel mõni variant. Peale väikest arupidamist checkinis, sai selgeks, et taburetile ja seiskohtadele võetakse vaid Qantase oma staffi. Mis on alternatiivid?
Tormasin lennuplaani uurima. Ekraanilt vaatasid minu suureks ehmatuseks vastu vaid hieroglüüfid. Appi, ma ju ei saa midagi aru. Oskan vaid paljude piltidega ajakirju lugeda. Õnneks vahepeal viskas ekraanile ka tuttava kujuga tähti. minu vilunud silm, need on need aastad lennunduses, fikseeris sobiva sihtkoha ja vedaja.
Julge hundi rind pidavat rasvane olema või vähemalt kaetud kuulikindla vestiga. Tõmbasin õlikihi rinnale ja raudrüü üll ning seadsin sammud Cathay Pacificu leti juurde. Minuti harjutasin julget naeratust veel peegli ees ja astusingi lahingusse. Jesss, üks kriipsilma onu on letitaga. Loodetavalt talle meeldivad põhjamaised blondiinid, ehhh.
Meeldivadki. Teda ei morjendanud, et mul piletid ostetud hoopis teisele lennule. Võttis pileti ja märkis kohvrite koguse, kuid põnevuse hoidmiseks soovitas mul siiski istet võtta ja oodata paarkümmend minutit. Raudrüüs oli päris mugav istuda ning hiljem veelgi mugavam joosta lennujaama teise otsa lennuki peale. Küll on ikka hea taas lennukis istuda.
Ootan kannaatamatult hommikut, kui kohtun taas Meza ja Annelyga.

HONG KONG

Meie peatumispaigaks sai Kowlooni saar. Eelmine õhtu vaatasin valmis kus kohast võiks otsima hakata võõrastemaju. See oli heamõte, sest tänavalt ei olnud võimalik tuvastada kas see pilvelõhkuja sisaldab endas mingeid majutus asutusi või mitte.
Variant oli ka kohalike FIE-dega äri ajada, kes olid agressiivsus kuubis.
Haarasime oma kohvrid ning suundusime otse joones lifti juurde, mille kõrval oli õnneks infostend. Ajasin näpuga paberilt järge ning teisega stendilt, et leida see õige nimi. Aga meil oli, sest liftioperaator suunas inimesi lifti ja liftist välja.
Lifti sõit oli ka omaette elamus. Põrandapinda oli ehk 1,5x1,5 meetrit ja toppiti punni Somaalia paadipõgenikke täis, võrrr. Nagu kusagil Ameerika getos põrnitsesin vapralt must lihavat kukalt.
Tornamaja kõik 18 korrust sisaldasid endas ainult erineva kategooria öömaju. Läbirääkimisi alustasin kolmandal korrusel. Tädi püüdlikult näitas tubasid, mis aga ei lõhnanud sugugi hästi ja tahtis liiga palju raha saada. Lõpuks oli ta valmis hinda laskma alla minu küsitud summani, aga see lõhn. Ei, ma pean ikka usaldama oma nina.
Sõitsime üles poole, kus leidsime lõpuks sobiliku guesthousi mida pidasid Tsäkki ja Tsonni. Vaatasin esmalt pakutud toad üle ja taas võisid alata läbirääkimised. Kuna Tsäkkil oli just parajasti pooleli ülioluline mäng virtuaalmaailmas ja Tsonnil paistsid vaid kannad veel ekraanilt, siis ei olnud pikka juttu. Sain ilusa toa, kõikide mugavustega ja üheinimese hinnaga. No tegelikult oligi see ühene tuba, aga double bed´ga. Hinnaks vaid 180 HKD-d. 2-ne tuba, kus oli 10cm laiem voodi oli juba 260 kohalikku. Jeahhh, olen ikka osav rääkija:)

Hong Kongi jaguneb kolmeks territooriumiks – Uus territoorium, Kowloon ja Hong Kongi saar. Kowlooni poolelet avanes tõeliselt võimas vaade Hong Kongi saarele, kus igal õhtul kell 20 hakkasid majad muusika rütmis vilkuma ning toimus lasershow.

Väga mugav on kasutada liiklemiseks metrood, omaette elamus on ka sõita bussiga, näeb rohkem linna. Bussi kasutades tuleb arvestada, et sul peab olema täpne raha, sest tagasi ei anta, bussijuht ei puutu üldse oma pisikeste valgete näpukestega raha.

Kowloonist Hong Kong islandile on hea sõiduks kasutada väikelaeva. Ülesõit maksab 2.20 HKD ja vaade keset lathe on võimas. Kus näed korraga nii Kowlooni piirkonda kui ka Hong Kongi saart. Viimane on täiesti ärikeskusi, siin on taevasse kõrguvad büroohooned, pangad. Teed on kohati kuni neljal tasandil.

Hong Kongi saarel on hea liiklemiseks kasutada tramme, mis kõik on kahekordsed. Pilet maksab 2.00 HKD ja pileti eest tasud alles väljumisel.

Hong Kongi saarel asub ka linna kõige olulisem turismiatraktsioon – The Peak. Victoria Peak on saare kõrgeim punkt, 552 meetrit. Mäetipus asuvale Sky Terrace’le sõitsime 45 kraadise nurga all liikuva trammiga. Terrassilt avanes hingemattev vaade kogu linnale. See tuledesära, pilvelõhkujad, plinkivad majad, Kowloon. See on sõnul seletamatu. Sõit mäkke maksab 48 HKD. Kindlasti tulev võtta täispilet ehk pääs kuni Sky Terrace’ni. Sama trammiga saab sõita ka lihtsalt üles ostukeskusesse, kus aga vaade pole pooltki nii võimas.

Hea asi siin linnas on see, et lisaks hieroglüüfidele on kõik sildid ka ladina tähestikus ehk meile arusaadavate sümbolitega märgitud.

Lantau saarel Ngong Ping platool asub maailma suurim istuva buddha kuju, Tian Tan Buddha ehk Suur Buddha kuju. Pronksist Buddha on 34 meetrit kõrge, kaalub 250 tonni ja temani viib 268 trepiastet. Samas kõrval asub budistlik Po Linh klooster. Siia me küll kahjuks seekord ei jõudnud, aga infoks siiski hea teada.

3 in 1

Hommikul kell 7 oli kogunemine reisibüroo trepil, kus meile siis kleebiti värvilised sildid rinda. Varsti toimus ka paariks loe ning bussitesse paigutamine.








Jäkkkkk, ma ei jaksa enam neid turiste süüa!

Jutu lisan veidi hiljem, kui saan mahti maha istuda ning kirjutama hakata.