CIAO MONTEVIDEO, HOLA BUENOS AIRES!

Taas on käes aeg pakkida kohvrid, lunastada järgmised piletid ja asuda teele.

Piletid lunastasin ettenägelikult juba eelmisel õhtul. Jooksin kaks korda ferrylineas office vahet, sest tundub et Uruguais ei saja vihma ka sinu peale, kui sul ei ole ette näidata passi. Nii ma siis läksin, harjunud meie üliarenenud ühiskonnaga, pileteid ostma. Suutsin piletimüüjale selgeks teha mitu piletit ja kunaseks tahan. Siin ei ole mingit kõrgendatud nõudmist, et pead oskama võõrkeeli, kui töötad turisminduses, nii nagu on see Eestis. Pakkusin isikuttõendavaks dokumendiks id-kaarti, mis poes läks kenasti kaubaks, aga ei sobinud. Eks ma siis lippasin taas hostelisse ja tagasi passid näpus. Nüüd olin alles tegija ja sain oma piletid ka kätte, jeeee.
Et olla kokkuhoidlik, lunastasin piletid Montevideo – Colon bussiga + Buenos Aires suure laevaga. Õhtul kell 22:00 peaksin olema siis taas võõras linnas, õnneks dokumentidega ja vaid 7 USDga.
Ennast Montevideos bussile tšekkides tahtis onu, et ma maksaks ka mingeid taxe. Mina sellest aga eriti vaimustuses ei olnud ning pidasime maha väikese diskussiooni, miks piletimüüja ei teavitanud mind, et tahetakse veel raha jne. See peale ütles onu, ok, teed oma check ini Colonis, siis ei pea sa midagi juurde maksa. Selle info sai ta tagant ruumist mingilt tähtsalt ninalt. Jee, mulle ikka meeldivad need tähtsad ninad :D
Jõudes Coloni olin küll valmis maksma vajadusel ka sadamamaksud, aga neid ei tahetudki enam. Löödi vaid tempel passi, et lahkume riigist ning võeti deklaratsiooni teine leht ära, mida manitseti lennujaamas neid säilitama eluhinnaga. Suundusin siis 10cm edasi letil oma passiga, kus sain järgmise templi passi, tere tulemast Argentiinasse. Kedagi ei huvitanud, kas mul on kott lindudes-loomades-taimedest-mullast punnis. Tempel passi ja juhatati laevale. Siin ma siis nüüd istun ja kirjutan. Pagasi eest hoolitsesid pisikesed poisid, kes laadisid bussist laeva kohvrid ümber. Eks näis kuidas on pagasiteenindus korraldatud Buenos Aireses. Loodetavalt toimib see kiirelt.
Nüüd hüütakse midagi valjuhääldist, millest suutsin tuvastada vaid sõna reisijad ning kuna suurlinna tuled vilguvad kutsuvalt ja aina kiiremini lähenevalt, siis eeldatavalt kohe ka randume.
Seniks teile head olemist

MONTEVIDEO

Maandusime Montevideos laupäeva hommikul kell 10:00.
Enne maale ei lastud, kui oli täidetud igasugused paberid ja antud ausõna, mul ei ole ühtegi looma, taime ega kübetki mulda kingade küljes. See tehtud, põles roheline tuli tollis. Tädi uuris mingit paberit ja lõi kiirelt templi passi. Eesti kodakondsed võivad siseneda riiki viisata.
Pagasilindi ligi pääses vaid läbi tax free poe, väga kaval nipp:D Nüüd oli taas põhjust väikeseks paanikaks, sest pagasis valitses täielik kaos ja mida polnud, need olid meie kohvrid. Süsteem seisnes selles, et mingid pisikesed poisid tõstsid lindilt pagasi maha, mitte ei lasknud kohvritel tiirelda nagu karussellil. Pagasi kuhi oli lükatud terminali nurka, kõige kaugemasse nurka. Tuli sukelduda pagasi kuhja ja seal endale sobilik pagas leida:D
Sedasi astusimegi taas umbkeelsetena Lõuna-Ameerika pinnale, seekord Uruguais. Kõik olid väga sõbralikult valmis seletama, kuid millest aru ei saanud, see oli seletus:S Algas pantomiim.
Turismibüroo onu oskas õnneks inglise keelt, kellelt sai siis infot öömajade kohta ja kuidas lennujaamast linna saab.

Öömajaks valisime Red Hosteli (www.redhostel.com) nagu tõelistele backpackeritele kohane. Õhtul oli pizza party katuseterrassil, nii et puhkus võis alata. Juhhhuuuu. Milline pizzameister... mmmm....

Sain korralikud triibulised päikeselt. Ei ole siin mingit nalja tegemist, kui päike siis päike, mitte mingi tilulilu.Mere ääres on päevitajad vaheldumisi kalameestega, sekka mõned koerad. Koeri on üldse palju, kuid ei ole silma hakanud ühtegi kodutunua paistvat koera. Rannapromenaadil jalutades ehmatas mind cane corso laadne koer, ikka täiesti soolasambaks. Suutsin ruttu mõelda, mis ma peaks tegema kui ta äkki ründab. Rünnakut ei toimunud, uhh, koer tegi hoopis Batmanis tuntud Jokkeri naeratust ning ajas oma asja edasi. Manana täielikult.
Lemmik värv, mida on kasutatud linnale üldmulje andmiseks on hall. Ei ole mingit priiskamist värvidega. Siiski õnnestus leida paar värvilaiku kõrvaltänavast. Vanalinna osa oleks justkui maha jäetud. Uhked suured maja on seal kunagi olnud, on tegelikult ka praegu, kuid selle vahega, et nüüd on nende uhkuste aknad ja uksed lihtsalt kinni müüritud. Kõik on kuidagi poolik. Samuti on just ehitusjärgus olevad majad suht kulunud ja väsinud ilmega, ei mingit raudbetoon karkassi ja klaasplokke. Lihtsalt, tellised, osaliselt köisredeli meetodil toimivad tellingud või siis väheke toekamad laudadest kokku klopsitud. Ehitusmeeste elu lihtsustamiseks on korrused nummerdatud või on see hoopis selleks, et inimesed teaksid mitu korrust on juba valmis. Ahh, kes seda teab.
Samas kõrval oli endale kätte juhtuvatest materjalidest keegi maja ehitanud.
Oluliseks elu osaks siin matetee ja aksessuaarideks matetops ja termos tulise veega. Ilma nende oluliste komponenditeta ei hakka ega ka lõppe päev.
Sul võib kas või küür seljas olla ja ila tilkuda, kuid kui sul ei ole ligi matet, siis sind ei ole lihtsalt olemas. Aamen!!!Loomulikult valdas ka mind soov sulanduda kiirelt keskkonda ja nii asusin valima endale sobilikku aksessuaari. Aksessuaar leitud, matepuru ka ostetud ning võiski alata pidulik protsess.
Jube mõru on see ikka küll. No kunagi ei suutnud ma ka rohelist teed juua, kuid nüüd eelistan seda mustale teele:) Mõrudust petsin suhkruga, lisades seda matepurusse. Juba oli maitse parem. Kus juures, isegi kui temperatuur näitab väljas +40 kraadi, juuakse matet ikka ja ainult kuumana, lausa tulisena. Mingi efekt peab siin peituma, mina seda veel tabada ei ole suutnud.