Maandusime Montevideos laupäeva hommikul kell 10:00.
Enne maale ei lastud, kui oli täidetud igasugused paberid ja antud ausõna, mul ei ole ühtegi looma, taime ega kübetki mulda kingade küljes. See tehtud, põles roheline tuli tollis. Tädi uuris mingit paberit ja lõi kiirelt templi passi. Eesti kodakondsed võivad siseneda riiki viisata.
Pagasilindi ligi pääses vaid läbi tax free poe, väga kaval nipp:D Nüüd oli taas põhjust väikeseks paanikaks, sest pagasis valitses täielik kaos ja mida polnud, need olid meie kohvrid. Süsteem seisnes selles, et mingid pisikesed poisid tõstsid lindilt pagasi maha, mitte ei lasknud kohvritel tiirelda nagu karussellil. Pagasi kuhi oli lükatud terminali nurka, kõige kaugemasse nurka. Tuli sukelduda pagasi kuhja ja seal endale sobilik pagas leida:D
Sedasi astusimegi taas umbkeelsetena Lõuna-Ameerika pinnale, seekord Uruguais. Kõik olid väga sõbralikult valmis seletama, kuid millest aru ei saanud, see oli seletus:S Algas pantomiim.
Turismibüroo onu oskas õnneks inglise keelt, kellelt sai siis infot öömajade kohta ja kuidas lennujaamast linna saab.
Öömajaks valisime Red Hosteli (www.redhostel.com) nagu tõelistele backpackeritele kohane. Õhtul oli pizza party katuseterrassil, nii et puhkus võis alata. Juhhhuuuu. Milline pizzameister... mmmm....
Sain korralikud triibulised päikeselt. Ei ole siin mingit nalja tegemist, kui päike siis päike, mitte mingi tilulilu.
Mere ääres on päevitajad vaheldumisi kalameestega, sekka mõned koerad. Koeri on üldse palju, kuid ei ole silma hakanud ühtegi kodutunua paistvat koera. Rannapromenaadil jalutades ehmatas mind cane corso laadne koer, ikka täiesti soolasambaks. Suutsin ruttu mõelda, mis ma peaks tegema kui ta äkki ründab. Rünnakut ei toimunud, uhh, koer tegi hoopis Batmanis tuntud Jokkeri naeratust ning ajas oma asja edasi. Manana täielikult.
Lemmik värv, mida on kasutatud linnale üldmulje andmiseks on hall. Ei ole mingit priiskamist värvidega. Siiski õnnestus leida paar värvilaiku kõrvaltänavast.
Vanalinna osa oleks justkui maha jäetud. Uhked suured maja on seal kunagi olnud, on tegelikult ka praegu, kuid selle vahega, et nüüd on nende uhkuste aknad ja uksed lihtsalt kinni müüritud. Kõik on kuidagi poolik. Samuti on just ehitusjärgus olevad majad suht kulunud ja väsinud ilmega, ei mingit raudbetoon karkassi ja klaasplokke. Lihtsalt, tellised, osaliselt köisredeli meetodil toimivad tellingud või siis väheke toekamad laudadest kokku klopsitud. Ehitusmeeste elu lihtsustamiseks on korrused nummerdatud või on see hoopis selleks, et inimesed teaksid mitu korrust on juba valmis. Ahh, kes seda teab.
Samas kõrval oli endale kätte juhtuvatest materjalidest keegi maja ehitanud.
Oluliseks elu osaks siin matetee ja aksessuaarideks matetops ja termos tulise veega. Ilma nende oluliste komponenditeta ei hakka ega ka lõppe päev.
Sul võib kas või küür seljas olla ja ila tilkuda, kuid kui sul ei ole ligi matet, siis sind ei ole lihtsalt olemas. Aamen!!!
Loomulikult valdas ka mind soov sulanduda kiirelt keskkonda ja nii asusin valima endale sobilikku aksessuaari. Aksessuaar leitud, matepuru ka ostetud ning võiski alata pidulik protsess.
Jube mõru on see ikka küll. No kunagi ei suutnud ma ka rohelist teed juua, kuid nüüd eelistan seda mustale teele:) Mõrudust petsin suhkruga, lisades seda matepurusse. Juba oli maitse parem. Kus juures, isegi kui temperatuur näitab väljas +40 kraadi, juuakse matet ikka ja ainult kuumana, lausa tulisena. Mingi efekt peab siin peituma, mina seda veel tabada ei ole suutnud.
Enne maale ei lastud, kui oli täidetud igasugused paberid ja antud ausõna, mul ei ole ühtegi looma, taime ega kübetki mulda kingade küljes. See tehtud, põles roheline tuli tollis. Tädi uuris mingit paberit ja lõi kiirelt templi passi. Eesti kodakondsed võivad siseneda riiki viisata.
Pagasilindi ligi pääses vaid läbi tax free poe, väga kaval nipp:D Nüüd oli taas põhjust väikeseks paanikaks, sest pagasis valitses täielik kaos ja mida polnud, need olid meie kohvrid. Süsteem seisnes selles, et mingid pisikesed poisid tõstsid lindilt pagasi maha, mitte ei lasknud kohvritel tiirelda nagu karussellil. Pagasi kuhi oli lükatud terminali nurka, kõige kaugemasse nurka. Tuli sukelduda pagasi kuhja ja seal endale sobilik pagas leida:D
Sedasi astusimegi taas umbkeelsetena Lõuna-Ameerika pinnale, seekord Uruguais. Kõik olid väga sõbralikult valmis seletama, kuid millest aru ei saanud, see oli seletus:S Algas pantomiim.
Turismibüroo onu oskas õnneks inglise keelt, kellelt sai siis infot öömajade kohta ja kuidas lennujaamast linna saab.
Öömajaks valisime Red Hosteli (www.redhostel.com) nagu tõelistele backpackeritele kohane. Õhtul oli pizza party katuseterrassil, nii et puhkus võis alata. Juhhhuuuu. Milline pizzameister... mmmm....
Sain korralikud triibulised päikeselt. Ei ole siin mingit nalja tegemist, kui päike siis päike, mitte mingi tilulilu.
Mere ääres on päevitajad vaheldumisi kalameestega, sekka mõned koerad. Koeri on üldse palju, kuid ei ole silma hakanud ühtegi kodutunua paistvat koera. Rannapromenaadil jalutades ehmatas mind cane corso laadne koer, ikka täiesti soolasambaks. Suutsin ruttu mõelda, mis ma peaks tegema kui ta äkki ründab. Rünnakut ei toimunud, uhh, koer tegi hoopis Batmanis tuntud Jokkeri naeratust ning ajas oma asja edasi. Manana täielikult.
Lemmik värv, mida on kasutatud linnale üldmulje andmiseks on hall. Ei ole mingit priiskamist värvidega. Siiski õnnestus leida paar värvilaiku kõrvaltänavast.
Vanalinna osa oleks justkui maha jäetud. Uhked suured maja on seal kunagi olnud, on tegelikult ka praegu, kuid selle vahega, et nüüd on nende uhkuste aknad ja uksed lihtsalt kinni müüritud. Kõik on kuidagi poolik. Samuti on just ehitusjärgus olevad majad suht kulunud ja väsinud ilmega, ei mingit raudbetoon karkassi ja klaasplokke. Lihtsalt, tellised, osaliselt köisredeli meetodil toimivad tellingud või siis väheke toekamad laudadest kokku klopsitud. Ehitusmeeste elu lihtsustamiseks on korrused nummerdatud või on see hoopis selleks, et inimesed teaksid mitu korrust on juba valmis. Ahh, kes seda teab.
Samas kõrval oli endale kätte juhtuvatest materjalidest keegi maja ehitanud.
Oluliseks elu osaks siin matetee ja aksessuaarideks matetops ja termos tulise veega. Ilma nende oluliste komponenditeta ei hakka ega ka lõppe päev.
Sul võib kas või küür seljas olla ja ila tilkuda, kuid kui sul ei ole ligi matet, siis sind ei ole lihtsalt olemas. Aamen!!!
Loomulikult valdas ka mind soov sulanduda kiirelt keskkonda ja nii asusin valima endale sobilikku aksessuaari. Aksessuaar leitud, matepuru ka ostetud ning võiski alata pidulik protsess.
Jube mõru on see ikka küll. No kunagi ei suutnud ma ka rohelist teed juua, kuid nüüd eelistan seda mustale teele:) Mõrudust petsin suhkruga, lisades seda matepurusse. Juba oli maitse parem. Kus juures, isegi kui temperatuur näitab väljas +40 kraadi, juuakse matet ikka ja ainult kuumana, lausa tulisena. Mingi efekt peab siin peituma, mina seda veel tabada ei ole suutnud.
No comments:
Post a Comment