Nii me siis seisime öises sadamas, vihma kallas. Kõik infopunktid olid juba suletud ja pangaautomaadid minema tassitud.
Silmasin eemalt politseinike askeldamas, nemad peaksid ometi teadma, kus asub lähim pangaautomaat. Arnold jäi pagasiga terminali ning mina astusin otsustaval sammul sandarmite manu. Väljas kallas vihma ja oli pilkane öö. Politseinkud ei saanud kuidagi, kuidas ma üksinda kõnnin öös. Usutlesid pikalt, kas ma olen tõesti üksi. See ei olnud arvestatav, et keegi ootab mind pagasiga terminalis. Vangutasid vaid pead ja soovisid edu, aga siiski ei olevat see õige, et üksinda jalutan öistel suurlinna tänavatel. No tõesti, mis teha kui sadamast on kõik ATMid ära tassitud.
Olin lapsepõlves pioneer ja pioneerid ei karda isegi hunti. Ja nii ma siis kõndisin vihmas, varvastevahelt pritsis vett. Igaksjuhuks ei hakanud kõrvale vaatama, sedasi oli julgem. Sihtpunkt vallutatud jooksin tagasi sadamasse, ruttu takso peale ja hotelli. Ohhh, kui hea on eemaldada ihult vihmast märjad riided.
Hommikul asusime kohe kultuuri ja kombeid endasse ahmima.
Nii nagu prantslastel on töölepingus kirjas, steikima peab igal võimalikul juhul. Argentinlastel on vastupanna lepingu lisa - meeleavaldused on edasi viivaks jõuks. Nii sattusime meiegi Plaza de Mayol keset meeleavalduse möllu. Lipud lehvisid, loosungid kõikusid, trummid põrisesid ning valjuhääldist hüüti olulisi lööklauseid, nii ma eeldan. Politsei vaatas eemalt, kuid siiski raudrüüs ja kilpide taga, kannad stardipakul. Ei või ju iial teada, kuna kisuvad meeled teravaks. Seekord nagu enamus korrad enne ja pärast seda meeleavaldust, oli teemaks tööliste olukord ning palga küsimus. Kas pole mitte aktuaalne see teema?
Trummi soolod olid tõeliselt vinged. Päike lõõskas ja üks härra Mendozast tuli juttu ajama. No loomulikult 10 sõna inglise keeles ja siis edasi juba hispaania keeles. Ja lõpuks palus endast pilti ka teha.
Buenos Airese peatänav Avenida 9 de Julio on maailma laiem avenüü. Laiuseks on tal 127 meetrit, 18 realine, kummaski suunas 9 sõidurida. Oma nimetuse on avenüü saanud Argentina Isesesivuspäeva järgi, mis oli 9 juuli.
Avenüü keskel on 67 meetri kõrgune obelisk (püstitatud mais 1936), mis märgib ühtlasi ka linna südame asukohta.
Puerto Madero kvartalis, ajaloolistes punasesttellisest majades on nüüd modernsed korterid, restoranid. Viimastesse tullakse vastas kalda officitest kaatriga lõunale. Astume meiegi ühte hubasesse restorani sisse, tellime milanesa con papas´d. Esmalt serveeritakse meile värskendavad Welcomen drink´d restorani poolt. Naudime vaadet ning hetk hiljem keelt alla viivat praadi.
Kõhud täis jalutame üle Puenta de la Mujer´i - jalakäijate silla, mille autoriks on Valencia arhitekt Santiagao Calatrava. See on tema esimene töö Ladina-Ameerikas. Sild on 160m pikk ja 6m lai, metall masti kõrguseks on 39m. Iseenesest ei olegi justkui midagi väga erilist. Arvestades, et silla massiks on 800 tonni ja see on konstrueeritud nii, et teda saaks pöörata kõrvale kui tõkkepuud, avamaks läbipääsu laevadele. Ja kogu see koormus kandub vaid pöörteljele. Taaskord inseneri unistus.
Inspiratsiooni sai autor kirglikust tangost, kus mast mängib mehe rolli ja kurviline siluett on naine.
Leiame eest monumendi F1 piloodile Juan Manuel Fangiole, kelle hüüdnimeks oli ka ´´El Maestro´´. Ta tuli viiel korral F1 tšempioniks, seda erinevates meeskondades sõites. Paljud peavad just nimelt teda parimaks sõitjaks läbiaegade. Ta on ka ainukene Argentina piloot, kes on võitnud Argentina GP ja seda neljal korral.
Eemalt akordioni meenutav kuju osutub hoopiski EL MONUMENTO AL TANGO´ks nimega “Virulazo”. Virulazo oli üks esimesi ja suurepärasemaid tantsijaid ning tango õpetajaid. See on esmakordne kui kusagil avaldatakse lugupidamist muusika ja tantsu stiili vastu sellisel moel. Mälestussammas avati 22.novembril 2007. aastal Puerto Madero rajoonis. Autoriks on argentina skulptor Estela Trebino.
Tango monumendist vaid üle tee algab Buenos Airese looduspark Costanera Sur Ecological Reserve. Looduspark asub 3,5km2 maa-alal Rio del la Plata kaldal. Läbi pargi jõudes võtab meid vastu tormine meri ja tuulest kaardus palmid. Tee peal kõnnivad laisad varaanid. Laisad on nad hetkeni, kui nad meid märkasid. Hea, et tormamine algas põõsaste suunas, mitte minu. Sekund hiljem olidki nad kadunud nagu neid ei oleks siin iial olnud.
La Boca (´the mouth´)on värvikirevaim linnaosa Buenos Aireses. Peatänav on Caminito. Algselt olid siin itaalia migrantide kodud, kes tulid tööle sadama dokkidele. Tänapäeval on La Boca pigem turismiatraktsiooniks, kus käib koguaeg tants ja pillerkaar. Värvide mäng, tango ja kired möllavad siin. Kohvikuid on palju ja kõigis on tangoshowd ka päevasel ajal. Kiirelt haaravad sind oma embusesse kirglikud tantsijannad ja tantsijad. Ja juba märkamatult sa tantsidki munakivi sillutisel, teadmata samme.
Kui aga astuda mõni tänava kõrvale Caminitolt, siis oled sattunud juba hoopis teise maailma. Maailma mis on värviline kriminaalsusest. Need värvid ilmuvad nähtavale päeva hämardudes. Sind küll ei tapeta, kuid varastatakse lihtsalt paljaks. Ei muud. Niisugused julgustavad sõnad andis meile kaasa hosteli perenaine. Ei hakanud sinna öisel ajal ekstreemsusi otsima minema. Päevasel ajal, jalutades vales suunas, no ma arvan nii, et see suund oli vale. Hüüdis üks tädi mulle järgi ´´senjora´´ ning pantomiimi abil proovis selgeks teha, et olen valinud vale suuna.
Ostame samas asuvast pisikesest poekesest empanadaseid, kanaga täidetud pirukad, mis maitsevad suurepäraselt. Traditsooniliset küpsetataske neid pühapäeva hommikuti argentina kodudes.
La Recoleta surnuaed on kui pisike linnake, oma kitsaste tänavatega, millede rägastikus võib kergelt eksida. Ümberringi kuulsate ja võimsate perekondade hauakambrid. Siin asud ka perekond Duarte mausoleum. Kus puhkab ka Eva Perón (Maria Eva Duarte de Perón).
Evita, nagu rahvas teda kutsus, oli kaval ja auahne. Töölised jumaldasid teda, samas Argentina jõukas anglofiilne eliit vihkas teda.
´´Love her or loathe her, her spirit lives on in La Recoleta´´
Floralic Generica - ´´the big metal flower´´
La Recoleta kvartalis asuv lill on valmistatud lennukitööstuses kasutatavast alumiiniumist, autoriks arhitekt Eduardo Fernando Catalano.
Lill on tõeliselt võimas. Elab oma elu. 20 meetri kõrgune lill avaneb päikesetõusul ja sulgub päikeseloojanguga. Lillel on kuus kroonlehte, igaüks 13 meetrit pikk ja 7 meetrit lai, südames on 4 metalset tolmukat.
Palermo linnossa on koondunud erinevate moebrändide butiigid, kohvikud, käsitöömeistrid oma töökodadega. Tõeline ostuparadiis trendi teadlikele ostlejatele.
Kiireim viis liikuda ühest linna otsas teise on metroo. Pilet maksab 1.10 peesot. Esimene rong millele sattusime meenutas oma olemuselt aegadealguse Kopli trammi, kui mitte arvestada kiirendust. Puust, lahtiste akendega. Peeglid ukse kõrval asuval laiemal seinaribal. Kuna sattus olema päev, kui kõigile on metroo tasuta, siis moodustati kombinatsioon ´´sprotid karbis´´. Seda siis juhul, kui lõpuks õnnestus rongile pääseda.
Silmasin eemalt politseinike askeldamas, nemad peaksid ometi teadma, kus asub lähim pangaautomaat. Arnold jäi pagasiga terminali ning mina astusin otsustaval sammul sandarmite manu. Väljas kallas vihma ja oli pilkane öö. Politseinkud ei saanud kuidagi, kuidas ma üksinda kõnnin öös. Usutlesid pikalt, kas ma olen tõesti üksi. See ei olnud arvestatav, et keegi ootab mind pagasiga terminalis. Vangutasid vaid pead ja soovisid edu, aga siiski ei olevat see õige, et üksinda jalutan öistel suurlinna tänavatel. No tõesti, mis teha kui sadamast on kõik ATMid ära tassitud.
Olin lapsepõlves pioneer ja pioneerid ei karda isegi hunti. Ja nii ma siis kõndisin vihmas, varvastevahelt pritsis vett. Igaksjuhuks ei hakanud kõrvale vaatama, sedasi oli julgem. Sihtpunkt vallutatud jooksin tagasi sadamasse, ruttu takso peale ja hotelli. Ohhh, kui hea on eemaldada ihult vihmast märjad riided.
Hommikul asusime kohe kultuuri ja kombeid endasse ahmima.
Nii nagu prantslastel on töölepingus kirjas, steikima peab igal võimalikul juhul. Argentinlastel on vastupanna lepingu lisa - meeleavaldused on edasi viivaks jõuks. Nii sattusime meiegi Plaza de Mayol keset meeleavalduse möllu. Lipud lehvisid, loosungid kõikusid, trummid põrisesid ning valjuhääldist hüüti olulisi lööklauseid, nii ma eeldan. Politsei vaatas eemalt, kuid siiski raudrüüs ja kilpide taga, kannad stardipakul. Ei või ju iial teada, kuna kisuvad meeled teravaks. Seekord nagu enamus korrad enne ja pärast seda meeleavaldust, oli teemaks tööliste olukord ning palga küsimus. Kas pole mitte aktuaalne see teema?
Trummi soolod olid tõeliselt vinged. Päike lõõskas ja üks härra Mendozast tuli juttu ajama. No loomulikult 10 sõna inglise keeles ja siis edasi juba hispaania keeles. Ja lõpuks palus endast pilti ka teha.
Buenos Airese peatänav Avenida 9 de Julio on maailma laiem avenüü. Laiuseks on tal 127 meetrit, 18 realine, kummaski suunas 9 sõidurida. Oma nimetuse on avenüü saanud Argentina Isesesivuspäeva järgi, mis oli 9 juuli.
Avenüü keskel on 67 meetri kõrgune obelisk (püstitatud mais 1936), mis märgib ühtlasi ka linna südame asukohta.
Puerto Madero kvartalis, ajaloolistes punasesttellisest majades on nüüd modernsed korterid, restoranid. Viimastesse tullakse vastas kalda officitest kaatriga lõunale. Astume meiegi ühte hubasesse restorani sisse, tellime milanesa con papas´d. Esmalt serveeritakse meile värskendavad Welcomen drink´d restorani poolt. Naudime vaadet ning hetk hiljem keelt alla viivat praadi.
Kõhud täis jalutame üle Puenta de la Mujer´i - jalakäijate silla, mille autoriks on Valencia arhitekt Santiagao Calatrava. See on tema esimene töö Ladina-Ameerikas. Sild on 160m pikk ja 6m lai, metall masti kõrguseks on 39m. Iseenesest ei olegi justkui midagi väga erilist. Arvestades, et silla massiks on 800 tonni ja see on konstrueeritud nii, et teda saaks pöörata kõrvale kui tõkkepuud, avamaks läbipääsu laevadele. Ja kogu see koormus kandub vaid pöörteljele. Taaskord inseneri unistus.
Inspiratsiooni sai autor kirglikust tangost, kus mast mängib mehe rolli ja kurviline siluett on naine.
Leiame eest monumendi F1 piloodile Juan Manuel Fangiole, kelle hüüdnimeks oli ka ´´El Maestro´´. Ta tuli viiel korral F1 tšempioniks, seda erinevates meeskondades sõites. Paljud peavad just nimelt teda parimaks sõitjaks läbiaegade. Ta on ka ainukene Argentina piloot, kes on võitnud Argentina GP ja seda neljal korral.
Eemalt akordioni meenutav kuju osutub hoopiski EL MONUMENTO AL TANGO´ks nimega “Virulazo”. Virulazo oli üks esimesi ja suurepärasemaid tantsijaid ning tango õpetajaid. See on esmakordne kui kusagil avaldatakse lugupidamist muusika ja tantsu stiili vastu sellisel moel. Mälestussammas avati 22.novembril 2007. aastal Puerto Madero rajoonis. Autoriks on argentina skulptor Estela Trebino.
Tango monumendist vaid üle tee algab Buenos Airese looduspark Costanera Sur Ecological Reserve. Looduspark asub 3,5km2 maa-alal Rio del la Plata kaldal. Läbi pargi jõudes võtab meid vastu tormine meri ja tuulest kaardus palmid. Tee peal kõnnivad laisad varaanid. Laisad on nad hetkeni, kui nad meid märkasid. Hea, et tormamine algas põõsaste suunas, mitte minu. Sekund hiljem olidki nad kadunud nagu neid ei oleks siin iial olnud.
La Boca (´the mouth´)on värvikirevaim linnaosa Buenos Aireses. Peatänav on Caminito. Algselt olid siin itaalia migrantide kodud, kes tulid tööle sadama dokkidele. Tänapäeval on La Boca pigem turismiatraktsiooniks, kus käib koguaeg tants ja pillerkaar. Värvide mäng, tango ja kired möllavad siin. Kohvikuid on palju ja kõigis on tangoshowd ka päevasel ajal. Kiirelt haaravad sind oma embusesse kirglikud tantsijannad ja tantsijad. Ja juba märkamatult sa tantsidki munakivi sillutisel, teadmata samme.
Kui aga astuda mõni tänava kõrvale Caminitolt, siis oled sattunud juba hoopis teise maailma. Maailma mis on värviline kriminaalsusest. Need värvid ilmuvad nähtavale päeva hämardudes. Sind küll ei tapeta, kuid varastatakse lihtsalt paljaks. Ei muud. Niisugused julgustavad sõnad andis meile kaasa hosteli perenaine. Ei hakanud sinna öisel ajal ekstreemsusi otsima minema. Päevasel ajal, jalutades vales suunas, no ma arvan nii, et see suund oli vale. Hüüdis üks tädi mulle järgi ´´senjora´´ ning pantomiimi abil proovis selgeks teha, et olen valinud vale suuna.
Ostame samas asuvast pisikesest poekesest empanadaseid, kanaga täidetud pirukad, mis maitsevad suurepäraselt. Traditsooniliset küpsetataske neid pühapäeva hommikuti argentina kodudes.
La Recoleta surnuaed on kui pisike linnake, oma kitsaste tänavatega, millede rägastikus võib kergelt eksida. Ümberringi kuulsate ja võimsate perekondade hauakambrid. Siin asud ka perekond Duarte mausoleum. Kus puhkab ka Eva Perón (Maria Eva Duarte de Perón).
Evita, nagu rahvas teda kutsus, oli kaval ja auahne. Töölised jumaldasid teda, samas Argentina jõukas anglofiilne eliit vihkas teda.
´´Love her or loathe her, her spirit lives on in La Recoleta´´
Floralic Generica - ´´the big metal flower´´La Recoleta kvartalis asuv lill on valmistatud lennukitööstuses kasutatavast alumiiniumist, autoriks arhitekt Eduardo Fernando Catalano.
Lill on tõeliselt võimas. Elab oma elu. 20 meetri kõrgune lill avaneb päikesetõusul ja sulgub päikeseloojanguga. Lillel on kuus kroonlehte, igaüks 13 meetrit pikk ja 7 meetrit lai, südames on 4 metalset tolmukat.
Palermo linnossa on koondunud erinevate moebrändide butiigid, kohvikud, käsitöömeistrid oma töökodadega. Tõeline ostuparadiis trendi teadlikele ostlejatele.
Kiireim viis liikuda ühest linna otsas teise on metroo. Pilet maksab 1.10 peesot. Esimene rong millele sattusime meenutas oma olemuselt aegadealguse Kopli trammi, kui mitte arvestada kiirendust. Puust, lahtiste akendega. Peeglid ukse kõrval asuval laiemal seinaribal. Kuna sattus olema päev, kui kõigile on metroo tasuta, siis moodustati kombinatsioon ´´sprotid karbis´´. Seda siis juhul, kui lõpuks õnnestus rongile pääseda.
No comments:
Post a Comment