Hommikune small take Cowe turismibüroo Michaeliga, kes printis meile kaardid ning andis vajalikud näpunäited, kuidas läbi murda kiirteede rägastikust Melbourni juures ja võisimegi taas jätkata teekonda. Nüüd siis Creat Ocean Roadile.
Möödusime Geelongist ning võtsime suuna Torquay poole, mis on ka lainelaudurite paradiis. Linnake oli täis surfiklubisid, surfivarustuse poode. Mida iganes sul ka vaja ei lähe, et saada surfariks, seda kõike on võimalik saada Torquays. Alates kursustes, lõpetades korralike lainetega.
Öömaja leidsime Bells Beach Surf Lodges. Ülimalt mõnus väikene lodge, väga sõbraliku perenaisega, kes valmistas kõigile luksusliku õhtusöögi. Millele järgnes mõnus veiniõhtu lounges hiliste öötundideni. Magus uni pehmes voodis, hommikuseks äratajaks kassike Bell. 90 AUD dbl room koos õhtu- ja hommikusöögiga.
Kiired hommikused jõulusisseostud Angleseas ning võtsime suuna Aireys Inleti, et tutvuda
Split Point Lighthouse´ga
imetleda Eagle Rocki
ning jalutada Red Rock Beachil. Õhtul elasime juba kaasa kalameestele The Lourne Pier´l. Ei mingit lõputut söömingut jõuluõhtul, kui võib hoopis kalastada või kalmaare õngitseda. Appi, ühe kalmaari tindi rünnakust pääsesin ma küll napilt, muidu oleksid minu valget püksid nüüdseks tindiplekilised nagu esimese klassi tüdrukul.
Päev möödus üllatavalt kiiresti ja hakkaski juba hämarduma. Teed muutusid aina järsemaks ja kurvilisemaks. Märgid lubasid next 50km S-kurv ja 10% langust, jeahhh. Ei, ei, aega mul on. Lõpetan tänaseks ralli, homme jälle päev. Apollo Bays liikusin mööda märke, mis näitasid Apollo Bay Backpackers. Esimese hooga oli kohale jõudes vaatepilt ehmatav, aga kuna kell näitas juba väga hiliseid öötunde, siis ei hakanud pirtsutama. Peremees oli lahke vunts nagu kusagilt Briti seriaalist küla piimamees. Õhtune unetee ja magama, et olla hommikuks apostlite vallutamiseks värske ning valmis ralliks S-kurvides.
Värskendav virgutus lisaks hommiku dušile on jalutuskäik vihmametsas. Cape Otway Rahvuspargis oleks nagu sattunud 3D dokumentaalsarja Dinosauruste jälgedes. Ja kui metsas hakkas kostma hirmuäratavaid möirgeid, ei olnud enam kahtlustki, olen astunud üle ajajoone. Kuhu varjuda? Vaatasin otsivalt ringi, sest ma ju ei teadnud, kas saurus kes kohe mulle vastu tuleb on inimsõbralik või mitte. Otsustasin anda jalgadele valu ja tormata edasi nii kiiresti kui vähegi suudan. Uhhh, sellest oli abi. Ületasin taas ajajoone ning olin tänapäevas tagasi. Milline õnn. Lehvitasin veel arvatavatele dinosaurustele ning liikusin edasi Cape Otway lighthouse poole, mis on Austraalia vanim majakas, aastast 1848. Seal lähedal asuvas eukalüptisalu kohtusime ka koaala perega.
Koaala pere, selle asemel et tulla jalgu kõlgutama alumisele oksale oli võtnud sisse hoopis kohad kõige kõrgemas loožis. Nii ma siis jalutasin võpsikus pea kuklas. Turistid olid kui klounid koaaladele. Jälle kostus tuttav hääl, sama mis vihmametsas, kas tõesti olen ma siiski jäänud lõksu ajaruumi? Veidikene julgust kogunud, kuna kaotada ei olnud enam midagi, kui lõksus siis lõksus, suunasid pilgu möirge suunas. Jäin ootama uut möiret, mis ei lasknudki end kaua oodata. Minu suureks hämmastuseks oli selle kohutava hääle taga mitte dinosaurus vaid hoopis armas kaisukaru näoga koaalakene. Siit ka tips kõrva taha, möire tuleb sealt, kus kohast ei oska seda oodatagi. Aitab dinosaurustest ja koaaladest.Great Ocean Roadi peamisteks tõmbenumbriteks on Port Campbelli rahvuspargi aarete hulka kuuluvad 12 Apostlit.
Apostlid on lubjakivist kõrged kaljurahnud, mis on tekkinud erosiooni tagajärjel tuhandete aastate jooksul. Praeguseks seisab veel püsti küll ainult kaheksa neist, neli on kadunud juba igavikku. Viimane apostel kadus igavikku vaid 3 aastat tagasi. Vaade apostlitele oli suursugune ja võimas ning jäi alatiseks mälusoppi. Järgmine atraktsiooni GOR-l oli Loch Ard Gorge. Kaljujäärak sai oma nime inglise kipperilaeva Loch Ard järgi, mis jooksis sealsamas karile aastal 1878 ning millest eluga tulid välja vaid kaks inimest, Tom ja Eva. Seesama suletud lahesopp oli neile päästjaks armutu ookeani eest.
Edasi liikusime London Bridge suunas, mis on nüüdseks küll rohkem London Arch. Varemalt oli see lubjakivimoodustis mandriga ühendatud ja meenutas oma kujult silda. 1990. aastal toimus aga ootamatu varing ning sild oligi kadunud igavikku. Ei ole võimalik lõpmatuseni seista vastu loodusjõududele. Varing oli niivõrd ootamatu, et kaks turisti jäid kaarele lõksu. Nende päästmiseks korraldati koheselt helikopterioperatsioon. Mitte kaugel London Bridge´st on imeilus Grotto, mida ei ole enda jaoks veel jaapani turistid avastanud. Lucky me! Seal oli võimalik rahulikult istuda ja vaadet imetleda. Mõistatada kus lõppeb meri ning algab taevas, ilma et keegi sulle peaaegu sülle roniks ja pidevalt kriiskaks kiledal häälel.
Kerge barbi Peterboroughis ning viimased vaadete ahmimised endasse Bay of Islands´s - This stormy bay , its wildlife, cliffs, islandas and beaches, all interact togheter – ning võis alustada tagasi teed Melbourni.
Säästmaks ennast öisest rallist, valisin tagasi teeks laugema sisemaa, maantee A1 ja otsustasin öömaja leida pisikeses linnakeses nimega Colac. Keerasin sisse karavaniparki. Esimese hooga oli tunne nagu oleksin sattunud kusagile hulgiladude hoovi. Olin valmis juba ringi keerama, kui kuulsin lõbusat laulujoru ja naeru, mis tähendas, millest eeldasin, et olen siiski õigel teel. Offices võttis meid vastu käreda olemisega, aga siiski sõbralik vanaema. Vangutas küll pead, et hinnad ikka veidi teised, kui need mida mina soovin, aga olgu pealegi, jõuluaeg juuu. Vanaisa kamandati tagatoast välja, et ta meile tekid-padjad tooks ning karavani kätte näiteks. Karavan oli aus, lausa luks värk, köögiga ja puha ning boonuseks telekaski sees. Seda kõike vaid 35AUD eest.
1 comment:
voimas.
Post a Comment