Plaza de los dos Congresos´lt Ezeiza rahvusvahelisse lennujaama saab bussiga nr 86 ja pilet maksab 1.50 peesot. Hoolikalt peab jälgima mis on buss nr 86 aknale kirjutatud. Iga number 86 buss ei viigi lennujaama. Alternatiiviks oleks takso, mis maksab 90 peesot.
NB!! Oluline on omada münte, sest ilma nendeta ei ole sind bussijuhi jaoks olemas ning sa võid vaid unistada bussisõidust. Paberraha on kehtiv vaid metroos, kus pilet tuleb lunastada seinas olevast luugist, mitte iseteenindavast aparaadist.
Lõpuks saabus ka sobiv buss number 86, suure sildiga AEROPUERTO. Sõit lennujaama kestab peaaegu 2 tundi. Peatused on iga posti juures ning loomulikult tohutu keerutamine tänavate rägastikus. Bussijuhtidel on paremjalg valatud betooni ja vasakjalg õnnistatud ülihelikiiruse reageerimisvõimega. Sõit toimub taktis gaas-gaas-pidur…
Bussijuht ei ole kade kasutamaks oma betoonjalga, samas kell ei ole ka papist poiss ning kihutab bussiga võidu, isegi kiiremini. Oleme tiirutanud juba tunni, aga mida ei paista, see on EZE lennujaam. Kell on juba 12:40 ning lennuk väljub 14:05. Olukord muutub aina ärevamaks. Paanika hakkas mööda bussipõrandat minu poole roomama. Hea et rahvast on palju, kes takistavad paanika teed.. Hurraa, teeviit aeropuerto Ezeiza on otse ees. Ma olen pääsenud, juhhuuuu.
Hetk hiljem selgub ,et pääsemisest on asi ikka väga kaugel ning paanika jõuabki minuni. Tunnen kuidas ta poeb varbaküüne vahelt sisse ja otsib otsemat teed mulle pähe.
Tõrgun tundmast kella ja üritan vilistada muretut viisikest. See toimib nagu teraapia. Kell on 13:07 ja me ei ole ikka veel lennujaamas, lohutuseks küll näidatakse eemalt lennukeid, kuid sellest pole erilist lohutust.. Teraapiaks on pandud lennujaama eelsele salule hobusekarjad jooksma. See peaks vist rahustama ja viima mõtted mujale. Tavaliselt ehk see ka toimiks, aga täna olen otsustanud koostööd teha paanikaga ja ei lase end heidutada uhkest Black Beautyst, kes jookseb võidu meie bussiga, pea uhkelt kuklas.
Jeah, lõpuks ometi lennujaam. Terminal B on otse ees. Leian käru, ladustan sellele kohvrid ja torman. Ekraanilt silman tuttavat logu, mis ütleb et Qantase lend läheb hoopis kusagilt mujalt. Aga kus kohast ometi? Kus on info? Appi.
Infost saan täpsemad juhised ning jooksen A terminali poole ja kõik on bueno. Bueno on hetkeni, kui jõuan nurgani, ümber mille pääsen terminali A. Jeesus, sinna on ju tohutu maa. Maraton pagasikäruga alaku taas ja loomulikult terminali kõige tagumisse nurka. Terminal oli inimestest punnis. Inimsabad looklevad üle terminaali.
Enne checkini letile mind ei lubata läheneda, kui ma ei paiguta silmameigi eemaldajat käsipagasist pagasisse. Olen kõigega nõus. Võiksin kas või tangot tantsida ja seda plätudes, kui kästaks. Mul on Buenos Airese tango kooli sertifikaatki kotis, nii et poleks probleemi.
Kell on 13:20 ja lennuki väljumiseni on napid 45 minutit vaid jäänud.
Loomulikult ei ole mul mingit bronni, vaid tavalised standby piletid, mis eeldavad listingut, mida mul ka ei ole. Sein püsti ees. Kuri onu supervisor vibutab sõrme ja noomib mind kõvasti. Noomimine on kui palsam minu kõrvadele, sest samal ajal registreeritakse minu pagas, mis on ainult positiivne. Lennuk on vaid allmost full. Check ini onu, kus juures väga lahe ja kena mees, lausa sweet guy Sweety aitab mul täita viimased olulised paberid, mis vaja tollis ette näidata. Gracias. Järgmine kord palub ta aegsasti terminalis olla, mitte saabuda viimasel sekundil ning lausub run, run, run tollis on väga palju rahvast, aga sina jookse kõigist mööda. Kell on 13:25 ja boarding time on 13:45 Sporti peab ju tegema, jeahhh. Nii ma siis torman kõige pealt desk 53 poole, kuhu pean maksma veel 18 $ enne kui lahkun maalt. Järjekord on vähemalt kilomeeter pikk, no ma ei liialda, jooksen kõigist mööda. Loomulikult viisaka inimesena vabandan oma näilist nahaalsust. Realiseerin oma viimased peesod ning saan rohelise tule tormata tolli poole.
Boarding time on napi 10 minuti pärast. Turvakontrollis olen taas sprinter ning läbin selle kontrollpunkti sekundiga. Rõõm valdab mind, hingan kergendatult. Rõõm on vaid üürike, kui näen tolli järjekorda. See ei ole enam kilomeeter vaid hoopis kümme. Nüüd on viimane aeg nutma hakata. Kurat, vabandust, pisarad kus te olete, kui teid vaja on??
Seisan siis ´´ülirahulikult´´ järjekorda, vilistan taas vahvat viisikest. Kell on 14:07 kui saan lõpuks tolliametniku jutule, kes on uimane kuubis. Lehitseb aeglaselt passi, tempel tema käes juba väriseb ootusärevalt ning ma kuulen kuidas ta hüüab ´´ Viruta minuga siia lehele, viruta juba!! ´´
Saan lõpuks templi passi ja torman gate 8 poole. Viimase kontrollpunktini viib tee läbi parfüümi poe. Hoian nina kinni, sest muidu osutuks selle sektori läbimine raskeks. Mul oleks ju vaja ometigi vähemalt kümmet uut lõhna:D
Uhh, olengi kohal. Mind võtab vastu rõõmus supervisor, sama kes enne minuga riidles, ´´ jeah, standbys are coming´´.
Istun nüüd seda kõike kirjutades lennukis, tõmban hinge ja joon gin toonikuga. Jäkkk, aga praegu täpselt sobilik:D Kohe algab ajaränne. Buenos Aires on -12 tundi võrreldes Sydneyga. Lendame ´´polaapäevas´´ Varsti serveeritakse lõunasöök, milanesa punase veiniga. Lõuna kui restoranis, 3-käiguline. Tõden aina uuesti ja uuesti - Elu on seiklus, ilus ja huvitav seiklus!
Ma armastan Qantast! Sinna ma lähen tööle, vot. Lennuk on üli mugav, Boeing 747-400, võtab pardale 412 reisijat. Igaühel on oma telekas. Muusika, filmide ja mängude valik on tohutu. Väsimus võtab võimust ja pressib silmi kinni.
Head ööd, kohtumiseni juba Austraalias!!!
NB!! Oluline on omada münte, sest ilma nendeta ei ole sind bussijuhi jaoks olemas ning sa võid vaid unistada bussisõidust. Paberraha on kehtiv vaid metroos, kus pilet tuleb lunastada seinas olevast luugist, mitte iseteenindavast aparaadist.
Lõpuks saabus ka sobiv buss number 86, suure sildiga AEROPUERTO. Sõit lennujaama kestab peaaegu 2 tundi. Peatused on iga posti juures ning loomulikult tohutu keerutamine tänavate rägastikus. Bussijuhtidel on paremjalg valatud betooni ja vasakjalg õnnistatud ülihelikiiruse reageerimisvõimega. Sõit toimub taktis gaas-gaas-pidur…
Bussijuht ei ole kade kasutamaks oma betoonjalga, samas kell ei ole ka papist poiss ning kihutab bussiga võidu, isegi kiiremini. Oleme tiirutanud juba tunni, aga mida ei paista, see on EZE lennujaam. Kell on juba 12:40 ning lennuk väljub 14:05. Olukord muutub aina ärevamaks. Paanika hakkas mööda bussipõrandat minu poole roomama. Hea et rahvast on palju, kes takistavad paanika teed.. Hurraa, teeviit aeropuerto Ezeiza on otse ees. Ma olen pääsenud, juhhuuuu.
Hetk hiljem selgub ,et pääsemisest on asi ikka väga kaugel ning paanika jõuabki minuni. Tunnen kuidas ta poeb varbaküüne vahelt sisse ja otsib otsemat teed mulle pähe.
Tõrgun tundmast kella ja üritan vilistada muretut viisikest. See toimib nagu teraapia. Kell on 13:07 ja me ei ole ikka veel lennujaamas, lohutuseks küll näidatakse eemalt lennukeid, kuid sellest pole erilist lohutust.. Teraapiaks on pandud lennujaama eelsele salule hobusekarjad jooksma. See peaks vist rahustama ja viima mõtted mujale. Tavaliselt ehk see ka toimiks, aga täna olen otsustanud koostööd teha paanikaga ja ei lase end heidutada uhkest Black Beautyst, kes jookseb võidu meie bussiga, pea uhkelt kuklas.
Jeah, lõpuks ometi lennujaam. Terminal B on otse ees. Leian käru, ladustan sellele kohvrid ja torman. Ekraanilt silman tuttavat logu, mis ütleb et Qantase lend läheb hoopis kusagilt mujalt. Aga kus kohast ometi? Kus on info? Appi.
Infost saan täpsemad juhised ning jooksen A terminali poole ja kõik on bueno. Bueno on hetkeni, kui jõuan nurgani, ümber mille pääsen terminali A. Jeesus, sinna on ju tohutu maa. Maraton pagasikäruga alaku taas ja loomulikult terminali kõige tagumisse nurka. Terminal oli inimestest punnis. Inimsabad looklevad üle terminaali.
Enne checkini letile mind ei lubata läheneda, kui ma ei paiguta silmameigi eemaldajat käsipagasist pagasisse. Olen kõigega nõus. Võiksin kas või tangot tantsida ja seda plätudes, kui kästaks. Mul on Buenos Airese tango kooli sertifikaatki kotis, nii et poleks probleemi.
Kell on 13:20 ja lennuki väljumiseni on napid 45 minutit vaid jäänud.
Loomulikult ei ole mul mingit bronni, vaid tavalised standby piletid, mis eeldavad listingut, mida mul ka ei ole. Sein püsti ees. Kuri onu supervisor vibutab sõrme ja noomib mind kõvasti. Noomimine on kui palsam minu kõrvadele, sest samal ajal registreeritakse minu pagas, mis on ainult positiivne. Lennuk on vaid allmost full. Check ini onu, kus juures väga lahe ja kena mees, lausa sweet guy Sweety aitab mul täita viimased olulised paberid, mis vaja tollis ette näidata. Gracias. Järgmine kord palub ta aegsasti terminalis olla, mitte saabuda viimasel sekundil ning lausub run, run, run tollis on väga palju rahvast, aga sina jookse kõigist mööda. Kell on 13:25 ja boarding time on 13:45 Sporti peab ju tegema, jeahhh. Nii ma siis torman kõige pealt desk 53 poole, kuhu pean maksma veel 18 $ enne kui lahkun maalt. Järjekord on vähemalt kilomeeter pikk, no ma ei liialda, jooksen kõigist mööda. Loomulikult viisaka inimesena vabandan oma näilist nahaalsust. Realiseerin oma viimased peesod ning saan rohelise tule tormata tolli poole.
Boarding time on napi 10 minuti pärast. Turvakontrollis olen taas sprinter ning läbin selle kontrollpunkti sekundiga. Rõõm valdab mind, hingan kergendatult. Rõõm on vaid üürike, kui näen tolli järjekorda. See ei ole enam kilomeeter vaid hoopis kümme. Nüüd on viimane aeg nutma hakata. Kurat, vabandust, pisarad kus te olete, kui teid vaja on??
Seisan siis ´´ülirahulikult´´ järjekorda, vilistan taas vahvat viisikest. Kell on 14:07 kui saan lõpuks tolliametniku jutule, kes on uimane kuubis. Lehitseb aeglaselt passi, tempel tema käes juba väriseb ootusärevalt ning ma kuulen kuidas ta hüüab ´´ Viruta minuga siia lehele, viruta juba!! ´´
Saan lõpuks templi passi ja torman gate 8 poole. Viimase kontrollpunktini viib tee läbi parfüümi poe. Hoian nina kinni, sest muidu osutuks selle sektori läbimine raskeks. Mul oleks ju vaja ometigi vähemalt kümmet uut lõhna:D
Uhh, olengi kohal. Mind võtab vastu rõõmus supervisor, sama kes enne minuga riidles, ´´ jeah, standbys are coming´´.
Istun nüüd seda kõike kirjutades lennukis, tõmban hinge ja joon gin toonikuga. Jäkkk, aga praegu täpselt sobilik:D Kohe algab ajaränne. Buenos Aires on -12 tundi võrreldes Sydneyga. Lendame ´´polaapäevas´´ Varsti serveeritakse lõunasöök, milanesa punase veiniga. Lõuna kui restoranis, 3-käiguline. Tõden aina uuesti ja uuesti - Elu on seiklus, ilus ja huvitav seiklus!
Ma armastan Qantast! Sinna ma lähen tööle, vot. Lennuk on üli mugav, Boeing 747-400, võtab pardale 412 reisijat. Igaühel on oma telekas. Muusika, filmide ja mängude valik on tohutu. Väsimus võtab võimust ja pressib silmi kinni.
Head ööd, kohtumiseni juba Austraalias!!!
No comments:
Post a Comment