Songkran - Sawasdee Pi Mai

Lend BNE-BKK sujust kenasti.

Rongiaknast heitsin veel viimase igatseva pilgu Brisbile. Minu lemmik linnale. Me kohtume veel, ma luban!! Tulevikus.
Check-in ja taaskord tempel passi ning sammud lennuki poole. Ruumi oli laialt , sain lausa akna aluse koha. Tegelikult lausa terve pingirea. Vaade pimedusse oli garanteeritud. Valisin muusika valikust Johnny Cashi. Klapid pähe. See hääl lihtsalt mässib endasse. Silm vajus kinnı ning uni tuli magus.
Bangkokis võttis mind vastu varahommikune leitsak. Sügavam hingetõmme ning tundsin kuidas nired voolasid mööda selga. Nagu juba öeldud, võtsin sel korral kõige pealt suuna Pattayale.

Mõned päevad hiljem olin taas Bangkoki lennujaamas. Kohtumispaik oli sedasi määratud. Märtsi algul saatsin Mari Aussis lennule. Nüüd siis kohtusime siin. Kumbki teel kusagile, omade soovide ja sihtidega. Viimased kallistused ja juba kadus ta taas varjava seina taha. Kus on meie järgmine kohtumispaik?

Istusin bussi ning võtsin suuna joonelt Khaosan Roadile. Veel oli tänav vaikne. Kostus vaid kaasakiskuvat muusikat erinevatest baaridest. Peatusin Lek guesthouses, samas toa kus peatusime 3 kuu eest. Rõdu tänava kohal, hea jälgida toimuvat. Mõnus äratundmine tabas mind. Jalg tegi veel põrgulikku valu. Võtsin juba koduseks saanus pubis ühe Chang`ı.

Jäi aega veel paar päeva Tai uus aasta pidustusteni - Songkranini. Khaosanile laotati sellekspuhuks maha punane vaip. Terve tänava ulatuses, mida mööda sammusid areenile 1500 munka. Jagamaks oma õnnistust ning kogumaks annetusi. Nii erinevad kultuurid. Sellega oli ametlikult avatud pidustuste nädal. Nädal veesõjas. Nädal meeletus lapsepõlves.

Samal ajal olid Bangkokis ja ka mujal Tais meeleavaldused. Enesele märkamatult kõndisin ma Pattayal oma kohvritega läbi meeleavalduse. Küll on ikka tore elada ilma uudisteta. Üldıselt möödusid need rahumeelselt, kui kõrvale jätta paar insidenti. Neist sain teada mulle Eestist saabunud ärevatest sõnumitest. Korraks pandi kinni ka Khaosani tänav. Manitseti püsima hotellis. Mitte liikuma kusagile. Väljas oli kiirreageerimis rühm. Kõik julgeoleku nimel. Ja julgeolek oli ka tagatud.

Inimesed tulid tänaval vastu, soovisid Sawasdee Pi Mai - head uut aastat. Kõik on rõõmsad. Alanud on võidurelvastumine:)) Relvamüüjad on avanud poeletid tänaval. Tsisternid veega veeretatakse relvapoodide kõrvale. Mul oli šampoon otsa saanud. Ostsin uue ning kingituseks sain veepüssi. Jeeee. Olen lahinguks valmis. Püss laetud ja tänavale. Esimestel päevadel oli võimalik jalutada pikki tänavat ja jääda kuivaks. Rahvas oli veel laisk. Võidurelvastumine alles kogus tuure.
Kasutasin vaikust ning põikasin sisse ilusalongi. Vajasin näohooldust ja massaazi. See on nauding. Raske oli end seansi lõppedes massaazilault püsti kangutada.

13. aprill läks mölluks. Enam ei olnud võimalik liikuda pikki tänavat, ilma et 10 minutiga ei oleks riided väljaväänamis kõlbulikud. Pure fun. Muusika mängib hoogsaid rütme. Püss üle õla leian end tantsimas tänaval keset möllu. Jalad ja keha lihtsalt liiguvad. Lehvitan üle tänava naabritele.
Vahetus.
Vabadus.
Elu.

On inimesed, kelledega kohtuvad pilgud ka suures rahvamöllus. Mida ma teen??Veesõjamöllus kaotasin oma fotoka. Kummaline, aga mul ei olnudki nii väga kahju. Mälukaart oleks küll kena tagasi saada. Aga mis seal ikka. Keegi teine sai minu ilusad pildid ja videod endale:) Ka pildi kellegist. Kellegist kes hakkas silma. Kellega jäi tutvus küll üürikeseks. Kunagi tulevikus, järgmises peatus punktis kohtume taas. Kõik on juhus. Lõbus.

Homme kell 13:00 on mul töövestlus Tallinnas. Lennukilt otse vestlusele. Miks ka mitte. Keelte paabel.
Aga kui sõidaks hoopis Krabile ronima?

BANGKOK

Vana aasta viimane hommik võttis meid vastu Bangkoki Suvarnabhumi lennujaamas. Oluline oli leida viisaosakond ja fotograafiga kokkuleppele jõuda, et pildid saaksid valmis kiiresti.

Läbimõeldult olid erinevad institutsioonid paigutatud. Alustasin rahavahetusest, siis kohe fotograafile, kes vehkles kardinaga, kui oli fotosessioon.Nüüd võis edasi suunduda viisaosakonda ning otsida korv kusagilt nurgast, mis sisaldas endas viisaankeete. Et võimalikult paljudel inimestel tööd oleks, siis iga viisaankeeti töötles 5 inimest, üks karmima ilmega mees kui teine. Istusin hiirvaikselt ootesaali taburetil, ei julgen isegi mitte kõvasti hingata.

Ei võtnudki kaua see protseduur, kuni ma jõudsin pagasilindini, ainult 2 tundi. Pagasilint oli ammu tühi ja väljalülitatud. Kusagil peavad ka minu kompsud olema. Märkasin eemalt kohvrite kuhilat ning sukeldusin sinna, edukalt.

Hotelli leidmine oli veidi keeruline. Istusime oma kohvrite otsas tänaval ja mõtlesime, kuhu poole me siis õigupoolest peame minema, kui meile tuli appi tore naine. Tema abiga leidsime kena vaikese peatumispaiga, kus fuajees siblid ringi Paris Hiltoni koerake. Nüüd siis juba minu suurim sõber Tais. Ehh.
Esimene tutvumis tiir linnas tehtud. Pargi veerel, kuhu sattusin oma jalutuskäigul oli tore silt, et õng paluks koju jätta..No kes see ikka õngitseb keset linna. Siiki vaja uurida, mis seal tiigis toimub.Hea et ma suurest ehmatusest ise tiiki ei kukkunud, kui pirakatest konnadest koosnev kamp otsustas samal hetkel tiiki hüpata, kui mina selle äärele jõudsin. Vees mulistasid mingid kummalised kalad ja korraldasid veesõda kilpkonnad ning mingid ussid ujusid ringi. Huvitav, kas ma olen Tallinna loomaaias või siiski ühes pisikeses pargis Bangkokis??
Tänaval mängis väike tüdruk, vanemaid ei paistnud kusagil olevat.
Igatahes istun ma nüüd oma hotellitoas ja teen ettevalmistusi aastavahetuse tralliks.Kuusepuu ja bändid on juba korra ülevaadatud. Üle tee restoranis kõht kõvasti ülimalt head kohaliku köögi hõrgutistest täis.

Kaunist aasta vahetust teile kõigile ning kohtumiseni uuel aastal!!!

Eesti kohaliku tähtsusega küla jaanituled on kordades suurema tulevärgiga, kui oli seda aastavahetuse saluut Bangkokis. Kohalikud kriipssilmad küll kilkasid iga pisikese sädeme peale, mis taevasse ilmus. No jah, meil ole tore vaadata kuidas kriipsud saluuti nautisid. Õppisime näpukombinatsioone, mis tuleb seada, kui tahad eriti vinget pilti.
Öösel hotelli poole jalutades oleksime nagu sattunud tohutult pikka baari. Kellel oli vähemalt 2 aiatooli, siis oli ta need tänavale tõstnud ning lauakese kõrvale sättinud, kust siis erinevaid kesvamärjukesi pakkus. Valged paksud vanamehed jalutasid plikaohtu tailannadega ringi.
Umbes pool kell 1 öösel läks actioniks. Erinevad mootori jõul liikuvad aparaadid kimasid kõik uilates ühes suunas. Kõige ees tuletõrjeriietes mees, kirka üle õla, oma punnvõrri seljas. Edasi pisikesed kastikad, punnis tuletõrjujaid. Sekka ka mõni kaasaegsem pritsimasin. Tuk-tuki vennad kasutasid juhust ning andsid aina gaasi, et vilkurite valguses rallimeistriks tulla. Nagu street race. Sel hetkel oli see kõik naljakas vaatepilt, järgmisel päeval uudiseid lugedes juba kurvaks tegev. Nimelt tormas kogu see isikkoosseis ööklubi põlengut likvideerima, mis siiski nõudis üle 50 noore elu. R.I.P.

Te kõik olete kindlasti näinud filmi The Beach, ilusa poisi DiCaprioga peaosas. Filmist võlutult läksime otsima, kus asub Khaosan Road, kust sai alguse seiklus filmis. Et vähendada jalavaeva võtsime tuk-tuki, kauplesime hinna mõistlikuks ja hakkaski ralli. Silmad oli peale 10 minutilist sõitu tuulejõul kriipsuks tõmbunud. Adrenaliin korralikult üles pumbatud. Maksime 50 bahti ning astusime Khaosan roadi melusse. Kuna nälg juba kimbutas, tegime ühed pad thai´d ,millest sattusime koheselt sõltuvusse. Naljapärast astusime Lek Guesthousi sisse, et uurida tubade hindasid. Tüdruk ulatas lahkelt võtmed, et saakisme tutvuda paari toaga. Avades toa number 32 ukse, oli kindel, me võtame selle - nüüd ja kohe. Rõdu tänava kohal, kogu melu justkui peopesal, feeling nagu oleks astunud filmi the Beach. Hind oli 240bahti kahene tuba. Uskumatu, arvestades kui erga unega ma olen, magasin Lekis kui beebi, kuigi meie võõrastemaja oli täpselt kahe ööklubi vahel ja tümps oli korralik, liigagi korralik.
Järgmised päevad tutvusime templitega, kuulasime munkade jutlusi ning laulu. Viimane oli mõnus. Lihtsalt istusin templi trepil ning nautisin.
2. jaanuar on tuk-tuki FIE ja valitsuse vahel mingi deali päev. Nimelt kui tuk-tuki mees sõidutab turiste ning käib nendega ka mõningad kohustuslikud kohad läbi, registreerib, et on ikka turistidega, siis saab ta gaasitalongid. Oki, sobis meile, hinnaks saime 20 bahti (hiljem kuulsime, et paljud maksid vähemalt 100 bahti) trip. Oluline oli et lisaks templitele külastaksime ka triiksärgi poodi, juveelitehast. Lõpuks kui meil oli peatus viimase templi juures, kadus meie FIE ära. Ju sai siis oma talongid kätte ja lahkus ilma meile arvet esitamata.
Selline sell jalutas meile linna tänaval vastu, koon verine. Arvatavalt meie tuk-tuki mees oli talle kõhutäiteks seekord.
Tegime hotellis väikese uinaku. Banaani pannkoogid kõhus tuli uni eriti magus.
Parim aeg ilusalongi külastuseks on õhtul kell 23. nii tegime ka meie, olles eelnevalt reisibüroost 3in1 paketi järgmiseks päevaks lunastanud.
Võtsime täispaketi, kosmeetik-maniküür-pediküür-massaaz. MMM, see oli mõnus. Varbad on nüüd nagu pisikesed kommikesed:)

LENNUJAAM

Seiklus jätkus lennujaamas, kus checkini tädi, peale pikemat arvutiekraani uurimist teatas, et sorry, aga kuna sul on standby piletid, siis ma ei saa sulle teha checkini Bangkoki lennule.
Mis mõttes? Kuidas ei saa? Mida see nüüd peaks tähendama? ja veel tuhat küsimust tuli mul üle huulte. Põhjus lihtne, temal annab süsteem info, et Eesti kodanik saab Taist piirilt viisa, kuid seda vaid siis kui on ostetud täispilet. Ei aidanud mingi selgitus, et see ei ole mitte mingisugune probleem jne jne. Läksin supervisori jutule ning saime kaubale lõpuks, et ok, ma ei peatu Bangkokis, vaid liigun kohe Hong Kongi edasi kui nii on parem. Tegelikult mul juba kasvas peas salakaval plaan.
Checkin edukalt tehtud, pagas jäi ka nibinnabin lubatud kaalu piiresse, 1 kilogramm oli maksimumist puudu. Huvitav kas mul on kohver kulda täis, et see nii raske oli, hmmmm? Eks ma uurin seda hiljem.
Turvakontroll oli ikka selline nagu igalpool, tuli teha poolenisti striptiisi, et pääseda edasi tolliametnike jutule. Profi liigutusega heitsin jaki lindile, kingad jalast ning libistasin püksirihma aasadest.... ja läbi ma olingi. Nüüd oli aega teha uus meik Chaneli boksis ja lasta end lõhnastada uuemate parfüümidega. Oli aeg suunduda gate 8 poole ning hetk hiljem olimegi juba ruleerimisrajal.
Melbournist Bangoki lennutas meid Thaiairways. Mis ma oskan öelda. 5 punkti süsteemis hinne 3-.