HOME AND AWAY
Oma silm on kuningas, nii ütleb vanasõna. Minu silm siis kuninganna. Kuninganna silm suunas oma pilgu Sydney põhjapoolsesse äärelinna Summer Bay ehk Palm beachi poole, kiikamaks ´´Kodus ja Võõrsil´´ telgitagustesse. Kas kõik on ikka täpselt nii kui oleme harjunud kõike nägema juba peaaegu paaraastakümmet teleriekraanilt. Haagisepark, koolimaja, surfiklubi, baar jne jne.
´´Ok, Home and Away for you´´, ütles autorendi Michael ning juhatas õige teeotsa kätte. Palm beach on vaid tunni autosõidu kaugusel Sydneyst ehk 40km. Selles vaikses, seriaalist tuntud linnakeses asuvad paljude näitlejate, miljonäride ja teiste VIP tegelaste suvekodud. Vaatamata VIP persoonide eeldatavale üledoosile on Summer Bays vaikne, vaid surfarid ning päikese ihalejad.
Kohtan rannapromenaadil jalutamas Alfi ja Elsa teisikuid. Ülejäänud tegelaskonnal ning nende teisikutel on jõulupühad täies hoos.
Lausa koduselt tuttav tuli ette kohe rannajoon, seda ääristav aed. Kuna on koolivaheaeg, Austraalais siis suvine, ei silganud ringi seriaalist tuttavaid koolivormis poisse ja tüdrukuid.
Summer Bay Surf Club ja Noah´s Bar seisavad oma eheduses rannal, kus toimud seriaalist tuttav aktiivne tegevus. Viimases on ka valik nänni seriaali fännidele. Kellel suurem huvi saab tutvuda Home and Away ametliku kodulehega www.backtothebay.net
BLUE MOUNTAIN
ehk Sinimäed. Oma nimed on mäed, mis tegelikult ei olegi päris mäed vaid hoopis kõrgem platoo, saanud kummipuude tekitatud sinakast udust. Ja vaade on tõesti sinine.
Blue mountain on sadakond kilomeetrit Sydneyst lääne suunas. Variantidena sinna jõudmiseks on kasutada linnalähirongi või rendiautot.
Blue mountainsi kindlaks turistimagnetiks on Three Sisters, millele avaned unustamatu vaade Echo pointi vaateplatvormilt.
Romantika ihalejatele meelespeaks, vaade Kolmele Õele on hingemattev päikeseloojangul. Echo pointilt algavatest matkaradadest üks viib ka kõige äärmise õe rüppe. Sealt edasi algad Gigant trail. Ausalt, kui ma oleksin teadnud mis mind ees ootab, oleksin ma piirdunud pildiraamatu vaadetega. Ma liigitaks selle very hard kategooriasse. Laskumine mööda ülijärsku treppi kuristikku, kus oli vaja pärast ka üles saada, see oli katsumus. Tundsin paar päeva veel peale seda, et mul on lihased siiski olemas, jeahhhh.
Teine turistide tõmbenumber on Katoomba Scenis World, kust algavad railway, skyway, cabelway teed. Soov oli suur jalutada veel ka vihmametsas, kuid kuna hommikusest ekstreem matkast Gigant ning Sir Phillip trailil andsid tunda juba arvukad tundmatud lihased, sai otsustavaks ´´ jalutuskäik õhus ´´ ehk skyway. Kondel mis ühendab kahte järsaku külge on klaaspõhjaga. Sügavaim punkt sellel teekonnal on 275 meetrit. On ühtlasi hirmutav ja samas adrenaliini pumpav läbida teekond klaaspõhjalisel kondlil.
Edasi oli sihiks Canberra, milleni viis tohutute laskumistega mägitee. Gaasipedaali võis teisaldada autost ning minema visata, sest see oli täiesti ebaoluline vidin. Tegijaks osutus pidur ja seda suitsemiseni. Laskumine oli 20 kilomeetrit mööda s-kurvi kohati 20%. Teeltväljasõiduks oli ehitatud rambid, et saaks seda teha ohutult.
CANBERRA
Canberra on Austraalia pealinn, kuigi tihti arvatakse selleks olevat Sydney.
Nagu võib lugeda ajaloo ürikutest, siis Canberra on ehitatud linn. Alguse sai see Sydney ja Melbourni rivaalitsemisest, kes ei suutnud leida kompromissi, kumb on siis pealinn. Nii alustati Austraalia pealinn ehitustöid aastal 1913, inspiratsiooni ammutati loodusest ja ajaloost.
Aega Canberra külastamiseks oli vaid pool päev, kuid sellest täiesti piisas. No tegelikult alati võiks olla aega rohkem, et lihtsalt olla ning kulgeda, lasta end voolul kaasakanda.
Esimeseks sihiks oli riigi tähtsaim hoone ehk siis Parlament House, siis silmas pidades uut parlamendi hoonet. Auto parkla asus otse parlamendi all, eriti mugav peaks ütlema. Hoone mis asub Capital Hillil on tõeliselt suur ning võimas. Parlamendi hoonel lehviv lipp on suurem kui tavaline Ikarus buss ning seda vahetatakse iga paari-kolme kuu tagant. Narmad ei ole ju ühegi riigi uhkuseks. Samas ei ole küsimus kas presidendi lapselapsed pidutsevad riigi tähtsaimas hoones või mitte. Kui sul on soovi, siis tellid omale terrassi parlamendihoones koos cateringiga ning party goes on, jeahhh.
Capital Hillilt avanes vaade otse War Memorialile mille ees on kui punane väljak Anzac Parade allee.
War Memorial on ühel joonel Parlament House´ga ja vaade memoriaali trepilt parlamendile on muljet avaldav.
Austraalia sõjamemoriaal on rajatud juba aastal 1941. Üllatus , üllatus. Koosneb kompleks neljast osast – skulptuurideaiast, mälestushoonest, punase killustikuga kaetud Anzac alleest ja kommemoratiivsest alast.
Hukkunud sõjameeste lähedust armastasid ka arvukas kakaduude ja värviliste papagoide parved ning jäneste kolooniad. Tunne oli kohati nagu oleks sattunud loodusparki.
Nii sõjamemoriaali kui ka parlamendi hoone ümber patrullis rattapolitsei, kes tundis huvi, kas meil on kõik hästi, kas ma vajame mingit infot jne jne. Milline meeldiv üllatus. Pange kõrvale sinistes kuubedes kodanikud Eestist, kelledel seljal silt POLITSEI.
NB! Ja kõik siiani kohatud politseinikud on väga heas vormis.
Jah, meil oli kõik ok ja kuna oli soov jõuda veel öö hakkuks Coomasse, ei jäänud palju aega lobisemiseks. Kiire pilk veel teletornile, mis on poisike võrreldes Tallinna teletorniga, vaid 195 meetrit. Samas suurus ei ole oluline vaid võimsus ja kui sul on sõbraks mägi, siis oledki võimas, nii ka Telstar Tower.
COOMA
Teedel on märgid, millised loomad võivad soovida kasutada oma jalutuskäikudeks sama teed sinu marssruudiga. Eriti hoolikas peab olema pimeduse saabudes, sest ootamatult teele hüppavad kängurud ei ole naljaasi. Loobusin juba ammu nende lugemisest, siis enesetapukängurudest räägin hetkel. Korralikult suutsid mind kängud ehmatada mõned kilomeetrid enne Coomat. Kus üks vallabi otsustas autoga võidu teha ning korralikes mõõtmets kängu demonstreeris oma hüppevõimet üle aedade ja autotee. Turist nagu ma olen, keerasin auto tee äärde ning lihtsalt vaatasin. Eksootika ju mulle, saate aru. Alles ma sõin känguruliha ja nüüd siis vahtisin neid suu ammuli.
Teel läbisime mitmeid kenasid väikeseid linnakesi ja mitte üldsegi depressiivseid.
LAKES ENTRANCE
Järjekordne lahe linnake, mis asud 90 miili ranna ääres. 90 miili ehk 144 kilomeetrit liivaranda, kas te suudate seda endale ettekujutada?? Puhas liiv, helehelesinine vesi, ülimalt soolane ning tohutud lained. Surfarite ja laudurite paradiis on siin. Eks sellest ka randadel nimed – Paradais Beach and Golden Beach. Nagu Montevideoski, nii ka siin tsillisid rannas surfarid, suplejad, päevitajad ja kalamehed and everybody happy.
Lakes Entrance on super koht kalastus huvilistele, paadituuride ihalejatele.
Igal kalalaeval, jahil, paadil on oma valvur, Austraalia pelikani näol siis. Ei ole kahtlustki et neil on ´´käsi peseb kätt´´ leping kalameestega.
Rannapromenaad on ääristatud erinevatest restoranidest. Einesta millises aga soovid. Mereannid tulevad otse merest, mitte supermarketist. Jammi.
Hingematvad vaated avanesid vaateplatvormilt mäeküljelt. See oli kui järvekeste pesa. Täielik romantika doos. Päikeseloojang, miljon uut emotsiooni päevast kaasas, uhhhh.
See linn haaras mind oma lummusesse ja nii asusingi otsima öömaja. High season ja suvine koolivaheaeg tegid otsingud üsnagi keeruliseks. Tuli sõita mõned kilomeetrid linnast välja, kust leidsingi ülimalt laheda motelli – The Lakes Entrance Motell. Hommikuteed terrassil juues einestasid seal samas kõrval ülivärvilised ja ülimalt lärmakad papagoid. Hmmm, kuhu on kadunud vaiksed ja tagasihoidlikud tihased, keda olen harjunud nägema detsembri kuus akna taga tiirlemas ning pekitüki kallal ragistamas??
Hommik möödus lamamistoolis end pruunistades ning bassus sulistades. Milleks randa minna, kui rand on toodud ukse alla? No worris!
PHILLIP ISLAND
Järgmine pikem peatus oli Phillip Islandil. Suurepärane koht kus veeta oma nädalavahetus, palju metsikuid kui ülimalt kenasid randu, rannajoon on peaaegu 100 kilomeetrit, nii et valikut igale maitsele. Mandriga ühendab saarekest San Remo sild, mis on 640 meetrit pikk.
Saarekese peamisteks tõmbenumbriteks on minipingviinid ja kotikhülged.
PINGVIINIDE PARAAD
Igal õhtul, kui päike hakkab loojuma sätivad sajad ja sajad turistid end Summerland Beachile ehitatud tribüünidele istuma et osa saada tõelisest pingviinide paraadist. Samuti seadsime meie end korralike turistidena vaatluspunktile sisse. Päike hakkas loojuma, kuid rannas lõid tantsu vaid kajakad, kes üritasid igahinnaga aplausi välja meelitada, aga tühjagi. Nagu Madagaskar 2 multikas võtted oleks toimunud. Jalad hakkasid juba rannaliival istumisest kangeks muutuma, aga ei ühtegi pingviinikest. Kus nad siis on? Kuna nad tulevad? Äkki lained on liiga suured nendele tibatillukestele pingudele? Küsimused muudkui otsustasid kombinatsioone seada erinevaid mul peas.
Lõpuks, kui päike on täiesti loojunud, paistab esimene arglik peanupuke lainetest, siis teine ja kolmas. Kambavaim on ikka kambavaim ja kui olla ikka maailma pisemates pisem pingviin, siis sõprade toetud on ülimalt oluline. Nii kogutakse kokku 10-15 liikmeline punt ja astutakse rannaliivale et siis edasi oma pesade poole joosta üle liivariba. Pool teed läbitud, käib kusagil põõsastes krõps ning kogu punt pistab mere poole punuma ja taas on nad kõik kadunud lainete möllu. Taas tõuseb peanupuke veest ja astutakse kogu meeskonnaga rannale. Seekord juba julgematena. Hirmutava krõpsu peale vaid seisatutakse korraks ja vaadatakse korra kaitsva mere poole, kuid koduaknast paistev kutsuv tuluke on igast õudust tekitavast krõbinast üle. Sedasi vupsab sellel õhtul välja merest päevaselt kalastusretkelt 921 minipingviini. Kaugemate kodud asuvad 100 meetrit rannast ning nõuavad mägironija litsentsi, et see mägi vallutada.
On ka mõned Lõvisüdamed, kes otsustavalt astuvad veest välja ning sammuvad marsisammul kodu poole. Meenud kohe multikas Pepest ja Lolost.
Paraad on mällu talletatud. Kaamerad olid keelatud ja ega ei ole vast erilist mõtet klõpsutadagi pilkases pimeduses, valgust andmaks vaid rannale seatud paar valgustit.
Phillip Islandi minipingviinid on maailma väikseimad, kaaludes vaid 1 kg ja pikkust on vaid 33 cm. Pisikesed aga tublid ujuvad nad päevasel kalastusretkel kuni 20 kilomeetrit ning rekordsukeldumiseks on registreeritud 65 meetrit. Võrdluseks, et nende sugulased Antarktikas, keiserpingviinid on 130 cm pikad.
Minipingviinide sulestik on sügavsinine, mis aitab neil ookeani pinnal ja sügavusteks märkamatuks jääda.
Pyramid Rock.
Phillip Island Wildlife Center
Churchill Island
