Austraalia võttis mind vastu korraliku kuumusega. Olin kui eksinud jääkaru Sahhaara kõrbes. Teksad kleepusid 2 minutiga jalgade külge, särk vajas väänamist ja jope oli kui kohutav moe apsakas Milano moeshowl.
Cairnsi imetlesin oma kleepuvas olekus nina vastu terminali akent. Oli ilus, ja kuum. Sihiks on mul endiselt Brisbane.
Seekord läks tollis üllatavalt kiirelt. Jutukatel tolliametnikel oli vabapäev. Tempel passi ja pagas lindilt.
Korraga peatus minu kõrval Nuuskurnina, kes tundis huvi minu käekoti vastu. Hmm, mis siis nüüd? Kas ma unustasin vorstipiruka kotti? Ei olnud pirukat, oli vaid puuvilja lõhn. Nuuskurnina sai tubli töö eest kiita ja prääniku. Nüüd võisin astuda lõpuks läbi väravate mille kohal rippus silt - EXIT.
Juhhhuuuu, tere taas Down Under. Otsisin silmadega, kus on Meza. Juba paistiski rahva seast tuttav lehvitav nägu, Ian tiirutas samal ajal ümber lennujaama. Ohh seda rõõmu taaskohtumisest. Uskumatu, Mezaga kohtusime viimati sombusel sügispäeval Eestis.
Kohvrid autosse ja algaski sõit Gold Coasti poole Carrarasse, minu uue ajutise kodu poole.
Mida teha oma viimaste dollaritega? Loomulikult osta pudel veini.
Laual oli kodune kartulisalat made by Berit ning Amy valmistatud vürtsikas korea toit. Veini voolas ojadena, naer kajas üle Carrara, muusika aina valjenes. Trummidki kogunesid keskpõrandale ning õige aeg oli korraldada catwalk.
Selline lihtsalt on kord elu. No worry!!
Cairnsi imetlesin oma kleepuvas olekus nina vastu terminali akent. Oli ilus, ja kuum. Sihiks on mul endiselt Brisbane.
Seekord läks tollis üllatavalt kiirelt. Jutukatel tolliametnikel oli vabapäev. Tempel passi ja pagas lindilt.
Korraga peatus minu kõrval Nuuskurnina, kes tundis huvi minu käekoti vastu. Hmm, mis siis nüüd? Kas ma unustasin vorstipiruka kotti? Ei olnud pirukat, oli vaid puuvilja lõhn. Nuuskurnina sai tubli töö eest kiita ja prääniku. Nüüd võisin astuda lõpuks läbi väravate mille kohal rippus silt - EXIT.
Juhhhuuuu, tere taas Down Under. Otsisin silmadega, kus on Meza. Juba paistiski rahva seast tuttav lehvitav nägu, Ian tiirutas samal ajal ümber lennujaama. Ohh seda rõõmu taaskohtumisest. Uskumatu, Mezaga kohtusime viimati sombusel sügispäeval Eestis.
Kohvrid autosse ja algaski sõit Gold Coasti poole Carrarasse, minu uue ajutise kodu poole.
Mida teha oma viimaste dollaritega? Loomulikult osta pudel veini.Laual oli kodune kartulisalat made by Berit ning Amy valmistatud vürtsikas korea toit. Veini voolas ojadena, naer kajas üle Carrara, muusika aina valjenes. Trummidki kogunesid keskpõrandale ning õige aeg oli korraldada catwalk.
Selline lihtsalt on kord elu. No worry!!
No comments:
Post a Comment