Tegin eile listingud Amsterdami ja Brisbane lendudele. Amsterdamiga on väga ok, kuid Brisbane näitajad on ärevaks tegevad. Eks näis mis mind ees ootab. Samas on mul ju vaja ometigi seiklusjutu jaoks materjali kogu.
Hommikul oli taaskord äratuskell minu vaenlane number 1 maailmas. Miks ei võiks öötunnid olla vähemalt 200 minutit pikad, mitte napp 60 minutit? Mis seal ikka, lennutunnid ootavad täiendust.
Et ka teised tunneks, mida tähendab vaenulik äratuskell, prõmmisin hommikul enne lahkumist veel Tsäkki ja Tsonni uksele. Tegelikult oleks ma võinud ju võtmed ka endale jätta, siis järgmine kord kohe tuba olemas.
Küll on ikka mõnus jalutada varahommikuses Hong Kongis. Keegi ei tülita, ega ürita Rolexit maha ärida. Vaid koolijütsid, ranitsad seljas ja kenasti vormis marssisid kooli poole. Rolexi müüjad aga magasid, ei ole ju lihtne see ärimehe elu.
Buss tegi kiiret sõitu lennujaama poole. Tundub olevat üldine trend, et bussijuhtide parem jalg on betooni valatud. See peletas viimsegi une silmist.
Terminal oli peaaegu inimtühi. Seadsime sammud checkini laua poole, kus siis selgus et Amsterdami lend hilineb tunni. Lausa ametlikult vormistatud paber anti pihku, kus kõik must-valgel kirjas. Vabandati ebameeldivuste pärast. Peaks ütlema, et minu õnn oli see.
Uskumatult raske on saata kallist inimest teisele poole maakera, olles ise võõrsil. Kodus on seda kordades kergem teha. Hoidsin pisaraid tagasi, aga lõpuks siiski tulutult. Viimane kallistus Arnoldiga ja juba ta oligi läinud. Nüüd ei tahtnud enam ükski pisar peitust mängida vaid vajasid koik üldsuse tahelepanu. Nii ma siis istusin terminalis ja pillisin. Segaduses.
Minu lennuni oli aega 12 tundi. Kõik poed sai kolm korda läbi käidud ja pooled hiina keelsed ajakirjad ka läbi loetud. Loomulikult ma oskan hieroglüüfides lugeda... Väga väsitavalt mõjusid hieroglüüfid mulle. Seadsin end terminalis sohvale mugavalt sisse, tõmbasin pleedi üll ning juba olingi unenägude maal. Uni oli magus.
Õhtul poole kümneks seadsin sammud Qantase checkini leti juurde. Kurja kuulutavalt karmide nägudega tädid ja onud istusid leti taga ning üli automatiseeritud sinised mehikesed kõndisid ringi, sõrmed stardivalmilt päästikul.
Tädi vaatas mu pileteid ja siis arvutiekraani ning vangutas pead ning palus veidi oodata. Uhh, lootus jäi veel minuga.
Võtsin rahulikult istet, jalg ülepälve.Hetke pärast oli tädi platsis ja mitte üldsegi rõõmustavate uudistega. Lennuk on täis ja võin südemrahus Hong Kongis edasi olla, järgmine lend läheb kahe päeva pärast. No jah, oskasin esimese hooga vaid kosta. Sekund mõtlemist. Peab ju ometigi olema veel mõni variant. Peale väikest arupidamist checkinis, sai selgeks, et taburetile ja seiskohtadele võetakse vaid Qantase oma staffi. Mis on alternatiivid?
Tormasin lennuplaani uurima. Ekraanilt vaatasid minu suureks ehmatuseks vastu vaid hieroglüüfid. Appi, ma ju ei saa midagi aru. Oskan vaid paljude piltidega ajakirju lugeda. Õnneks vahepeal viskas ekraanile ka tuttava kujuga tähti. minu vilunud silm, need on need aastad lennunduses, fikseeris sobiva sihtkoha ja vedaja.
Julge hundi rind pidavat rasvane olema või vähemalt kaetud kuulikindla vestiga. Tõmbasin õlikihi rinnale ja raudrüü üll ning seadsin sammud Cathay Pacificu leti juurde. Minuti harjutasin julget naeratust veel peegli ees ja astusingi lahingusse. Jesss, üks kriipsilma onu on letitaga. Loodetavalt talle meeldivad põhjamaised blondiinid, ehhh.
Meeldivadki. Teda ei morjendanud, et mul piletid ostetud hoopis teisele lennule. Võttis pileti ja märkis kohvrite koguse, kuid põnevuse hoidmiseks soovitas mul siiski istet võtta ja oodata paarkümmend minutit. Raudrüüs oli päris mugav istuda ning hiljem veelgi mugavam joosta lennujaama teise otsa lennuki peale. Küll on ikka hea taas lennukis istuda.
Ootan kannaatamatult hommikut, kui kohtun taas Meza ja Annelyga.
Hommikul oli taaskord äratuskell minu vaenlane number 1 maailmas. Miks ei võiks öötunnid olla vähemalt 200 minutit pikad, mitte napp 60 minutit? Mis seal ikka, lennutunnid ootavad täiendust.
Et ka teised tunneks, mida tähendab vaenulik äratuskell, prõmmisin hommikul enne lahkumist veel Tsäkki ja Tsonni uksele. Tegelikult oleks ma võinud ju võtmed ka endale jätta, siis järgmine kord kohe tuba olemas.
Küll on ikka mõnus jalutada varahommikuses Hong Kongis. Keegi ei tülita, ega ürita Rolexit maha ärida. Vaid koolijütsid, ranitsad seljas ja kenasti vormis marssisid kooli poole. Rolexi müüjad aga magasid, ei ole ju lihtne see ärimehe elu.
Buss tegi kiiret sõitu lennujaama poole. Tundub olevat üldine trend, et bussijuhtide parem jalg on betooni valatud. See peletas viimsegi une silmist.
Terminal oli peaaegu inimtühi. Seadsime sammud checkini laua poole, kus siis selgus et Amsterdami lend hilineb tunni. Lausa ametlikult vormistatud paber anti pihku, kus kõik must-valgel kirjas. Vabandati ebameeldivuste pärast. Peaks ütlema, et minu õnn oli see.
Uskumatult raske on saata kallist inimest teisele poole maakera, olles ise võõrsil. Kodus on seda kordades kergem teha. Hoidsin pisaraid tagasi, aga lõpuks siiski tulutult. Viimane kallistus Arnoldiga ja juba ta oligi läinud. Nüüd ei tahtnud enam ükski pisar peitust mängida vaid vajasid koik üldsuse tahelepanu. Nii ma siis istusin terminalis ja pillisin. Segaduses.
Minu lennuni oli aega 12 tundi. Kõik poed sai kolm korda läbi käidud ja pooled hiina keelsed ajakirjad ka läbi loetud. Loomulikult ma oskan hieroglüüfides lugeda... Väga väsitavalt mõjusid hieroglüüfid mulle. Seadsin end terminalis sohvale mugavalt sisse, tõmbasin pleedi üll ning juba olingi unenägude maal. Uni oli magus.
Õhtul poole kümneks seadsin sammud Qantase checkini leti juurde. Kurja kuulutavalt karmide nägudega tädid ja onud istusid leti taga ning üli automatiseeritud sinised mehikesed kõndisid ringi, sõrmed stardivalmilt päästikul.
Tädi vaatas mu pileteid ja siis arvutiekraani ning vangutas pead ning palus veidi oodata. Uhh, lootus jäi veel minuga.
Võtsin rahulikult istet, jalg ülepälve.Hetke pärast oli tädi platsis ja mitte üldsegi rõõmustavate uudistega. Lennuk on täis ja võin südemrahus Hong Kongis edasi olla, järgmine lend läheb kahe päeva pärast. No jah, oskasin esimese hooga vaid kosta. Sekund mõtlemist. Peab ju ometigi olema veel mõni variant. Peale väikest arupidamist checkinis, sai selgeks, et taburetile ja seiskohtadele võetakse vaid Qantase oma staffi. Mis on alternatiivid?
Tormasin lennuplaani uurima. Ekraanilt vaatasid minu suureks ehmatuseks vastu vaid hieroglüüfid. Appi, ma ju ei saa midagi aru. Oskan vaid paljude piltidega ajakirju lugeda. Õnneks vahepeal viskas ekraanile ka tuttava kujuga tähti. minu vilunud silm, need on need aastad lennunduses, fikseeris sobiva sihtkoha ja vedaja.
Julge hundi rind pidavat rasvane olema või vähemalt kaetud kuulikindla vestiga. Tõmbasin õlikihi rinnale ja raudrüü üll ning seadsin sammud Cathay Pacificu leti juurde. Minuti harjutasin julget naeratust veel peegli ees ja astusingi lahingusse. Jesss, üks kriipsilma onu on letitaga. Loodetavalt talle meeldivad põhjamaised blondiinid, ehhh.
Meeldivadki. Teda ei morjendanud, et mul piletid ostetud hoopis teisele lennule. Võttis pileti ja märkis kohvrite koguse, kuid põnevuse hoidmiseks soovitas mul siiski istet võtta ja oodata paarkümmend minutit. Raudrüüs oli päris mugav istuda ning hiljem veelgi mugavam joosta lennujaama teise otsa lennuki peale. Küll on ikka hea taas lennukis istuda.
Ootan kannaatamatult hommikut, kui kohtun taas Meza ja Annelyga.
No comments:
Post a Comment