Mängime, sina oled paanika ehk teekond gate´i 8.

Plaza de los dos Congresos´lt Ezeiza rahvusvahelisse lennujaama saab bussiga nr 86 ja pilet maksab 1.50 peesot. Hoolikalt peab jälgima mis on buss nr 86 aknale kirjutatud. Iga number 86 buss ei viigi lennujaama. Alternatiiviks oleks takso, mis maksab 90 peesot.
NB!! Oluline on omada münte, sest ilma nendeta ei ole sind bussijuhi jaoks olemas ning sa võid vaid unistada bussisõidust. Paberraha on kehtiv vaid metroos, kus pilet tuleb lunastada seinas olevast luugist, mitte iseteenindavast aparaadist.

Lõpuks saabus ka sobiv buss number 86, suure sildiga AEROPUERTO. Sõit lennujaama kestab peaaegu 2 tundi. Peatused on iga posti juures ning loomulikult tohutu keerutamine tänavate rägastikus. Bussijuhtidel on paremjalg valatud betooni ja vasakjalg õnnistatud ülihelikiiruse reageerimisvõimega. Sõit toimub taktis gaas-gaas-pidur…

Bussijuht ei ole kade kasutamaks oma betoonjalga, samas kell ei ole ka papist poiss ning kihutab bussiga võidu, isegi kiiremini. Oleme tiirutanud juba tunni, aga mida ei paista, see on EZE lennujaam. Kell on juba 12:40 ning lennuk väljub 14:05. Olukord muutub aina ärevamaks. Paanika hakkas mööda bussipõrandat minu poole roomama. Hea et rahvast on palju, kes takistavad paanika teed.. Hurraa, teeviit aeropuerto Ezeiza on otse ees. Ma olen pääsenud, juhhuuuu.
Hetk hiljem selgub ,et pääsemisest on asi ikka väga kaugel ning paanika jõuabki minuni. Tunnen kuidas ta poeb varbaküüne vahelt sisse ja otsib otsemat teed mulle pähe.
Tõrgun tundmast kella ja üritan vilistada muretut viisikest. See toimib nagu teraapia. Kell on 13:07 ja me ei ole ikka veel lennujaamas, lohutuseks küll näidatakse eemalt lennukeid, kuid sellest pole erilist lohutust.. Teraapiaks on pandud lennujaama eelsele salule hobusekarjad jooksma. See peaks vist rahustama ja viima mõtted mujale. Tavaliselt ehk see ka toimiks, aga täna olen otsustanud koostööd teha paanikaga ja ei lase end heidutada uhkest Black Beautyst, kes jookseb võidu meie bussiga, pea uhkelt kuklas.
Jeah, lõpuks ometi lennujaam. Terminal B on otse ees. Leian käru, ladustan sellele kohvrid ja torman. Ekraanilt silman tuttavat logu, mis ütleb et Qantase lend läheb hoopis kusagilt mujalt. Aga kus kohast ometi? Kus on info? Appi.
Infost saan täpsemad juhised ning jooksen A terminali poole ja kõik on bueno. Bueno on hetkeni, kui jõuan nurgani, ümber mille pääsen terminali A. Jeesus, sinna on ju tohutu maa. Maraton pagasikäruga alaku taas ja loomulikult terminali kõige tagumisse nurka. Terminal oli inimestest punnis. Inimsabad looklevad üle terminaali.

Enne checkini letile mind ei lubata läheneda, kui ma ei paiguta silmameigi eemaldajat käsipagasist pagasisse. Olen kõigega nõus. Võiksin kas või tangot tantsida ja seda plätudes, kui kästaks. Mul on Buenos Airese tango kooli sertifikaatki kotis, nii et poleks probleemi.
Kell on 13:20 ja lennuki väljumiseni on napid 45 minutit vaid jäänud.
Loomulikult ei ole mul mingit bronni, vaid tavalised standby piletid, mis eeldavad listingut, mida mul ka ei ole. Sein püsti ees. Kuri onu supervisor vibutab sõrme ja noomib mind kõvasti. Noomimine on kui palsam minu kõrvadele, sest samal ajal registreeritakse minu pagas, mis on ainult positiivne. Lennuk on vaid allmost full. Check ini onu, kus juures väga lahe ja kena mees, lausa sweet guy Sweety aitab mul täita viimased olulised paberid, mis vaja tollis ette näidata. Gracias. Järgmine kord palub ta aegsasti terminalis olla, mitte saabuda viimasel sekundil ning lausub run, run, run tollis on väga palju rahvast, aga sina jookse kõigist mööda. Kell on 13:25 ja boarding time on 13:45 Sporti peab ju tegema, jeahhh. Nii ma siis torman kõige pealt desk 53 poole, kuhu pean maksma veel 18 $ enne kui lahkun maalt. Järjekord on vähemalt kilomeeter pikk, no ma ei liialda, jooksen kõigist mööda. Loomulikult viisaka inimesena vabandan oma näilist nahaalsust. Realiseerin oma viimased peesod ning saan rohelise tule tormata tolli poole.
Boarding time on napi 10 minuti pärast. Turvakontrollis olen taas sprinter ning läbin selle kontrollpunkti sekundiga. Rõõm valdab mind, hingan kergendatult. Rõõm on vaid üürike, kui näen tolli järjekorda. See ei ole enam kilomeeter vaid hoopis kümme. Nüüd on viimane aeg nutma hakata. Kurat, vabandust, pisarad kus te olete, kui teid vaja on??
Seisan siis ´´ülirahulikult´´ järjekorda, vilistan taas vahvat viisikest. Kell on 14:07 kui saan lõpuks tolliametniku jutule, kes on uimane kuubis. Lehitseb aeglaselt passi, tempel tema käes juba väriseb ootusärevalt ning ma kuulen kuidas ta hüüab ´´ Viruta minuga siia lehele, viruta juba!! ´´
Saan lõpuks templi passi ja torman gate 8 poole. Viimase kontrollpunktini viib tee läbi parfüümi poe. Hoian nina kinni, sest muidu osutuks selle sektori läbimine raskeks. Mul oleks ju vaja ometigi vähemalt kümmet uut lõhna:D
Uhh, olengi kohal. Mind võtab vastu rõõmus supervisor, sama kes enne minuga riidles, ´´ jeah, standbys are coming´´.

Istun nüüd seda kõike kirjutades lennukis, tõmban hinge ja joon gin toonikuga. Jäkkk, aga praegu täpselt sobilik:D Kohe algab ajaränne. Buenos Aires on -12 tundi võrreldes Sydneyga. Lendame ´´polaapäevas´´ Varsti serveeritakse lõunasöök, milanesa punase veiniga. Lõuna kui restoranis, 3-käiguline. Tõden aina uuesti ja uuesti - Elu on seiklus, ilus ja huvitav seiklus!

Ma armastan Qantast! Sinna ma lähen tööle, vot. Lennuk on üli mugav, Boeing 747-400, võtab pardale 412 reisijat. Igaühel on oma telekas. Muusika, filmide ja mängude valik on tohutu. Väsimus võtab võimust ja pressib silmi kinni.
Head ööd, kohtumiseni juba Austraalias!!!

TIGRE ja surmasõlmed

Tigre on umbes tunnise rongisõidu kaugusel Buenos Airesest.
Nagu ikka, oli rong kui kummuli lükatud külmik, kuhu siis reisijaid riiulitesse paigutati. Seda võrd külm oli. Hea et taipasin õlaräti kaasa võtta.
Järgmine tund möödus kui teleshopis. Peatusi oli palju ja igas uues peatuse astus vagunisse uus FIE, pakkumaks oma kaupa. Alates närimiskummist lõpetades pottide ja pannidega. Sokid olid väga minev kaup. Veidi kõhedust tekitav oli kui järjekordne FIE, hambuni relvastatud ja vaid üks pingi vahe eemal minust, ägedalt nugadega vehkides müügitööd alustas. Millele järgnes see, et igaleühele pisteti nuga kätte. Tutvumiseks. Seekord jäi kaup siiski katki minu poolt.

Tigre on vaiken ja kaunis linnake. Mõnus vaheldus suurlinna kärale. Rohelusse uppuv. Siin kohtuvad kõik jõed, et siis ühtse deltana juba La Plata lahte voolata.
Jõe ääres olid paadikuurid. Tegelikult kuurideks neid nimetada on lausa ülekohus. Paadid olid tõstetud riiulitele nagu mänguasja poes. Riiulid olid kuuekordsed. Valik rikkalik. Igale maitsele. Vanakooli puupaadid oma kulunud kuues, kui ka tänapäevased kiired tegijad vetel.
Eemalt paistsid suuremad alused. Lunastasime ühele neist pääsmed ning ralli deltas võis alata. Möödusime laeva frakkidest ja lõbustuspargist, siis ma veel ei osanud arvatagi, mis mind tunnike hiljem siin ees ootab.
Jõgi oli lai, vesi sogane ja liiklus tihe. Oli rahulikke aerutajaid, kui ka hulle kiiruskatsete korraldajaid. Igal majapidamisel oma paadisild. Kellel lihtne ja tagasihoidlik, mõni seevastu uhke ja suursugune. Kas pole vahva, kui takso ei sõida mitte treppi vaid hoopis kai äärde.
Nautisime päikest, jõe kohale kaardunud palme. Ja juba randusimegi taas lõbustuspargi juures.
Hmm, kuna ma käisin viimati lõbustuspargis, karusellidega sõitmas? See oli päris mitu aastat tagasi. Samuti Lõuna-Ameerikas, tookord siis Tsiilis. Siis oli tegeist pisikese lõbustuspargiga, vaid mõned atraktsioonid ja ei midagi ekstreemset. Lihtsalt fun.
Arnoldi kindel soov oli ameerikamägedele minna. See oli eemalt vaadates juba piisavalt hirmutav. Kuidas on üldse võimalik lasta end kinnitada sinna kapslisse ning siis pillutada maa ja taeva vahel igalepoole? Ja seda vabatahtlikult. Uskumatu, inimesed on ikka hullud. Võrrr. Hetk hiljem pidin tõdema, et olen saanud tugeva päikesepiste, millegi muuga ma ei oska lihtsalt oma tegevust seletada. Nimelt vabatahtlikult istusin kapslisse, operaator kinnitas rangid ja traksid mis sulatasid mu kapsliga üheks ning sõit võiski alata. Road to hell. Vapralt julgesin ringi vaadata esimese kurvini, siis olid silmad kinni pigistatud, isegi karjuda ei julgenud. See oli lihtsalt hirmus. Tundsin vaid kuidas kord visati mind paremale ja siis rippusin juba pea alaspidi või tormasin mööda spiraali aina kasvava kiirusega maa poole. Kurvid olid järsud. Hakkasin juba leppima oma trööstitu olukorraga, kui äkki vajutati pidurid blokki ning sõit oligi läbi. Tasahilju avasin ühe silma, et kas olengi nüüd põrgus, sest väga kuum oli. Oli hoopis platform ning ma pääsesin kapsli raudsest haardest. Käte ja jalgade värinal astusin mööda treppi alla. Tunne oli mõnus ja kõik ajas naerma. Hullus on nakkav.

Kondel oli vaid veidikene rahulikum atraktsioon, kus julgesin ka silmad lahti hoida. Vaade Tigrele oli siit ülevalt võimas. Tore on olla laps.
Kuna ees ootas õhtune tango tund, kiirustasime taas rongijaama. Ees ootas tunnike FIE-de kaubaesitlust. Linnupetteks ostsime kotikese empanadaseid. Mmmm, need on ülimalt maitsvad kanaga täidetud pirukad.
Kaubavalikuga tutvutud ja juba olimegi kiirustavas Buenos Aireses tagasi.

KIRGLIK TANGO

Tango on omaette kultuur ja filosoofia. Distsipliin ja täpsus. Tango ei ole alasti iha, vaid väljapeetud peen erootika. Ta on oma iseloomult sensuaalne ja dramaatiline tants. Legendi järgi kujutab see prostituudi ja sutenööri suhet. Tangos peegeldub argentiina hing.

´´Kui muusika on aja õigeim kuju, siis tango on aja salapärane kuju.´´
Tangomuusika üheks väljapaistvamaks heliloojaks peetakse argentiinlast Astor Piazzollat.

Ihkasin juba ammu õppida tangot ja seda just Buenos Aireses, tango pealinnas.
Siin on võimalik võtta üksikuid tunde tango akadeemias või siis kogu paketi, mis sisaldab endas ka showd õhtusöögiga.
Valisime 3in1 ehk tantsutund, õhtusöök ja show.
Esimese hooga läksid jalad muudkui sõlme ning pidevalt toimusid kokkupõrked kaas õpilastega. Nii me siis arutasime jalad lahti ning kõik algas taas otsast peale. See fiiling, kirg need rütmid. Sa tunned kuidas kõik see voolab sinusse ning juba sa liugledki sujuvate sammudega üle põranda. Keerukad sammud ei olegi enam keerulised.
Meile väljastati ka Tango akadeemia sertifikaadid, et oleme edukalt läbinud tango kursuse. Super.
Restoranis sättisid pillimehed noodipabereid poodjumile ning häälestasid pille. Meid juhatati lauda ning toodi menüü ning veinikaart. Meeleolu hoidsid üleval kirglikud tangorütmid. Tellisime veel õhtusöögi ja pudeli punast argentiina veini, kui juba hakkaski hämarduma ning lavale astusid esimesed tantsijad.
100 aastat tagasi tantsisid tangot vaid mehed, kui nad luusisid linnas ringi. Nii hakkas ka täna õhtune show ajaloo algusest, meeste tantsuga. Hiljem kirgede kuumenedes astusid lavale veetlevad tantsijannad. Etendamaks kirglikku prostituudi ja sutenööri suhet.
Tango on tants, millesse sa lihtsalt armud. Mis kütab kirgi.

BUENOS AIRES

Buenos Aires võttis meid vastu suurlinliku tuledesäraga. Jahutamaks päikesest põlenud nahka olid vihma kanalid vallapäästetud.

Nii me siis seisime öises sadamas, vihma kallas. Kõik infopunktid olid juba suletud ja pangaautomaadid minema tassitud.
Silmasin eemalt politseinike askeldamas, nemad peaksid ometi teadma, kus asub lähim pangaautomaat. Arnold jäi pagasiga terminali ning mina astusin otsustaval sammul sandarmite manu. Väljas kallas vihma ja oli pilkane öö. Politseinkud ei saanud kuidagi, kuidas ma üksinda kõnnin öös. Usutlesid pikalt, kas ma olen tõesti üksi. See ei olnud arvestatav, et keegi ootab mind pagasiga terminalis. Vangutasid vaid pead ja soovisid edu, aga siiski ei olevat see õige, et üksinda jalutan öistel suurlinna tänavatel. No tõesti, mis teha kui sadamast on kõik ATMid ära tassitud.
Olin lapsepõlves pioneer ja pioneerid ei karda isegi hunti. Ja nii ma siis kõndisin vihmas, varvastevahelt pritsis vett. Igaksjuhuks ei hakanud kõrvale vaatama, sedasi oli julgem. Sihtpunkt vallutatud jooksin tagasi sadamasse, ruttu takso peale ja hotelli. Ohhh, kui hea on eemaldada ihult vihmast märjad riided.

Hommikul asusime kohe kultuuri ja kombeid endasse ahmima.
Nii nagu prantslastel on töölepingus kirjas, steikima peab igal võimalikul juhul. Argentinlastel on vastupanna lepingu lisa - meeleavaldused on edasi viivaks jõuks. Nii sattusime meiegi Plaza de Mayol keset meeleavalduse möllu. Lipud lehvisid, loosungid kõikusid, trummid põrisesid ning valjuhääldist hüüti olulisi lööklauseid, nii ma eeldan. Politsei vaatas eemalt, kuid siiski raudrüüs ja kilpide taga, kannad stardipakul. Ei või ju iial teada, kuna kisuvad meeled teravaks. Seekord nagu enamus korrad enne ja pärast seda meeleavaldust, oli teemaks tööliste olukord ning palga küsimus. Kas pole mitte aktuaalne see teema?
Trummi soolod olid tõeliselt vinged. Päike lõõskas ja üks härra Mendozast tuli juttu ajama. No loomulikult 10 sõna inglise keeles ja siis edasi juba hispaania keeles. Ja lõpuks palus endast pilti ka teha.

Buenos Airese peatänav Avenida 9 de Julio on maailma laiem avenüü. Laiuseks on tal 127 meetrit, 18 realine, kummaski suunas 9 sõidurida. Oma nimetuse on avenüü saanud Argentina Isesesivuspäeva järgi, mis oli 9 juuli.
Avenüü keskel on 67 meetri kõrgune obelisk (püstitatud mais 1936), mis märgib ühtlasi ka linna südame asukohta.

Puerto Madero kvartalis, ajaloolistes punasesttellisest majades on nüüd modernsed korterid, restoranid. Viimastesse tullakse vastas kalda officitest kaatriga lõunale. Astume meiegi ühte hubasesse restorani sisse, tellime milanesa con papas´d. Esmalt serveeritakse meile värskendavad Welcomen drink´d restorani poolt. Naudime vaadet ning hetk hiljem keelt alla viivat praadi.

Kõhud täis jalutame üle Puenta de la Mujer´i - jalakäijate silla, mille autoriks on Valencia arhitekt Santiagao Calatrava. See on tema esimene töö Ladina-Ameerikas. Sild on 160m pikk ja 6m lai, metall masti kõrguseks on 39m. Iseenesest ei olegi justkui midagi väga erilist. Arvestades, et silla massiks on 800 tonni ja see on konstrueeritud nii, et teda saaks pöörata kõrvale kui tõkkepuud, avamaks läbipääsu laevadele. Ja kogu see koormus kandub vaid pöörteljele. Taaskord inseneri unistus.
Inspiratsiooni sai autor kirglikust tangost, kus mast mängib mehe rolli ja kurviline siluett on naine.

Leiame eest monumendi F1 piloodile Juan Manuel Fangiole, kelle hüüdnimeks oli ka ´´El Maestro´´. Ta tuli viiel korral F1 tšempioniks, seda erinevates meeskondades sõites. Paljud peavad just nimelt teda parimaks sõitjaks läbiaegade. Ta on ka ainukene Argentina piloot, kes on võitnud Argentina GP ja seda neljal korral.

Eemalt akordioni meenutav kuju osutub hoopiski EL MONUMENTO AL TANGO´ks nimega “Virulazo”. Virulazo oli üks esimesi ja suurepärasemaid tantsijaid ning tango õpetajaid. See on esmakordne kui kusagil avaldatakse lugupidamist muusika ja tantsu stiili vastu sellisel moel. Mälestussammas avati 22.novembril 2007. aastal Puerto Madero rajoonis. Autoriks on argentina skulptor Estela Trebino.

Tango monumendist vaid üle tee algab Buenos Airese looduspark Costanera Sur Ecological Reserve. Looduspark asub 3,5km2 maa-alal Rio del la Plata kaldal. Läbi pargi jõudes võtab meid vastu tormine meri ja tuulest kaardus palmid. Tee peal kõnnivad laisad varaanid. Laisad on nad hetkeni, kui nad meid märkasid. Hea, et tormamine algas põõsaste suunas, mitte minu. Sekund hiljem olidki nad kadunud nagu neid ei oleks siin iial olnud.

La Boca (´the mouth´)on värvikirevaim linnaosa Buenos Aireses. Peatänav on Caminito. Algselt olid siin itaalia migrantide kodud, kes tulid tööle sadama dokkidele. Tänapäeval on La Boca pigem turismiatraktsiooniks, kus käib koguaeg tants ja pillerkaar. Värvide mäng, tango ja kired möllavad siin. Kohvikuid on palju ja kõigis on tangoshowd ka päevasel ajal. Kiirelt haaravad sind oma embusesse kirglikud tantsijannad ja tantsijad. Ja juba märkamatult sa tantsidki munakivi sillutisel, teadmata samme.
Kui aga astuda mõni tänava kõrvale Caminitolt, siis oled sattunud juba hoopis teise maailma. Maailma mis on värviline kriminaalsusest. Need värvid ilmuvad nähtavale päeva hämardudes. Sind küll ei tapeta, kuid varastatakse lihtsalt paljaks. Ei muud. Niisugused julgustavad sõnad andis meile kaasa hosteli perenaine. Ei hakanud sinna öisel ajal ekstreemsusi otsima minema. Päevasel ajal, jalutades vales suunas, no ma arvan nii, et see suund oli vale. Hüüdis üks tädi mulle järgi ´´senjora´´ ning pantomiimi abil proovis selgeks teha, et olen valinud vale suuna.
Ostame samas asuvast pisikesest poekesest empanadaseid, kanaga täidetud pirukad, mis maitsevad suurepäraselt. Traditsooniliset küpsetataske neid pühapäeva hommikuti argentina kodudes.

La Recoleta surnuaed on kui pisike linnake, oma kitsaste tänavatega, millede rägastikus võib kergelt eksida. Ümberringi kuulsate ja võimsate perekondade hauakambrid. Siin asud ka perekond Duarte mausoleum. Kus puhkab ka Eva Perón (Maria Eva Duarte de Perón).
Evita, nagu rahvas teda kutsus, oli kaval ja auahne. Töölised jumaldasid teda, samas Argentina jõukas anglofiilne eliit vihkas teda.
´´Love her or loathe her, her spirit lives on in La Recoleta´´

Floralic Generica - ´´the big metal flower´´
La Recoleta kvartalis asuv lill on valmistatud lennukitööstuses kasutatavast alumiiniumist, autoriks arhitekt Eduardo Fernando Catalano.
Lill on tõeliselt võimas. Elab oma elu. 20 meetri kõrgune lill avaneb päikesetõusul ja sulgub päikeseloojanguga. Lillel on kuus kroonlehte, igaüks 13 meetrit pikk ja 7 meetrit lai, südames on 4 metalset tolmukat.

Palermo linnossa on koondunud erinevate moebrändide butiigid, kohvikud, käsitöömeistrid oma töökodadega. Tõeline ostuparadiis trendi teadlikele ostlejatele.

Kiireim viis liikuda ühest linna otsas teise on metroo. Pilet maksab 1.10 peesot. Esimene rong millele sattusime meenutas oma olemuselt aegadealguse Kopli trammi, kui mitte arvestada kiirendust. Puust, lahtiste akendega. Peeglid ukse kõrval asuval laiemal seinaribal. Kuna sattus olema päev, kui kõigile on metroo tasuta, siis moodustati kombinatsioon ´´sprotid karbis´´. Seda siis juhul, kui lõpuks õnnestus rongile pääseda.

CIAO MONTEVIDEO, HOLA BUENOS AIRES!

Taas on käes aeg pakkida kohvrid, lunastada järgmised piletid ja asuda teele.

Piletid lunastasin ettenägelikult juba eelmisel õhtul. Jooksin kaks korda ferrylineas office vahet, sest tundub et Uruguais ei saja vihma ka sinu peale, kui sul ei ole ette näidata passi. Nii ma siis läksin, harjunud meie üliarenenud ühiskonnaga, pileteid ostma. Suutsin piletimüüjale selgeks teha mitu piletit ja kunaseks tahan. Siin ei ole mingit kõrgendatud nõudmist, et pead oskama võõrkeeli, kui töötad turisminduses, nii nagu on see Eestis. Pakkusin isikuttõendavaks dokumendiks id-kaarti, mis poes läks kenasti kaubaks, aga ei sobinud. Eks ma siis lippasin taas hostelisse ja tagasi passid näpus. Nüüd olin alles tegija ja sain oma piletid ka kätte, jeeee.
Et olla kokkuhoidlik, lunastasin piletid Montevideo – Colon bussiga + Buenos Aires suure laevaga. Õhtul kell 22:00 peaksin olema siis taas võõras linnas, õnneks dokumentidega ja vaid 7 USDga.
Ennast Montevideos bussile tšekkides tahtis onu, et ma maksaks ka mingeid taxe. Mina sellest aga eriti vaimustuses ei olnud ning pidasime maha väikese diskussiooni, miks piletimüüja ei teavitanud mind, et tahetakse veel raha jne. See peale ütles onu, ok, teed oma check ini Colonis, siis ei pea sa midagi juurde maksa. Selle info sai ta tagant ruumist mingilt tähtsalt ninalt. Jee, mulle ikka meeldivad need tähtsad ninad :D
Jõudes Coloni olin küll valmis maksma vajadusel ka sadamamaksud, aga neid ei tahetudki enam. Löödi vaid tempel passi, et lahkume riigist ning võeti deklaratsiooni teine leht ära, mida manitseti lennujaamas neid säilitama eluhinnaga. Suundusin siis 10cm edasi letil oma passiga, kus sain järgmise templi passi, tere tulemast Argentiinasse. Kedagi ei huvitanud, kas mul on kott lindudes-loomades-taimedest-mullast punnis. Tempel passi ja juhatati laevale. Siin ma siis nüüd istun ja kirjutan. Pagasi eest hoolitsesid pisikesed poisid, kes laadisid bussist laeva kohvrid ümber. Eks näis kuidas on pagasiteenindus korraldatud Buenos Aireses. Loodetavalt toimib see kiirelt.
Nüüd hüütakse midagi valjuhääldist, millest suutsin tuvastada vaid sõna reisijad ning kuna suurlinna tuled vilguvad kutsuvalt ja aina kiiremini lähenevalt, siis eeldatavalt kohe ka randume.
Seniks teile head olemist