Tigre on umbes tunnise rongisõidu kaugusel Buenos Airesest.
Nagu ikka, oli rong kui kummuli lükatud külmik, kuhu siis reisijaid riiulitesse paigutati. Seda võrd külm oli. Hea et taipasin õlaräti kaasa võtta.
Järgmine tund möödus kui teleshopis. Peatusi oli palju ja igas uues peatuse astus vagunisse uus FIE, pakkumaks oma kaupa. Alates närimiskummist lõpetades pottide ja pannidega. Sokid olid väga minev kaup. Veidi kõhedust tekitav oli kui järjekordne FIE, hambuni relvastatud ja vaid üks pingi vahe eemal minust, ägedalt nugadega vehkides müügitööd alustas. Millele järgnes see, et igaleühele pisteti nuga kätte. Tutvumiseks. Seekord jäi kaup siiski katki minu poolt.
Tigre on vaiken ja kaunis linnake. Mõnus vaheldus suurlinna kärale. Rohelusse uppuv. Siin kohtuvad kõik jõed, et siis ühtse deltana juba La Plata lahte voolata.
Jõe ääres olid paadikuurid. Tegelikult kuurideks neid nimetada on lausa ülekohus. Paadid olid tõstetud riiulitele nagu mänguasja poes. Riiulid olid kuuekordsed. Valik rikkalik. Igale maitsele. Vanakooli puupaadid oma kulunud kuues, kui ka tänapäevased kiired tegijad vetel.
Eemalt paistsid suuremad alused. Lunastasime ühele neist pääsmed ning ralli deltas võis alata. Möödusime laeva frakkidest ja lõbustuspargist, siis ma veel ei osanud arvatagi, mis mind tunnike hiljem siin ees ootab.
Jõgi oli lai, vesi sogane ja liiklus tihe. Oli rahulikke aerutajaid, kui ka hulle kiiruskatsete korraldajaid. Igal majapidamisel oma paadisild. Kellel lihtne ja tagasihoidlik, mõni seevastu uhke ja suursugune. Kas pole vahva, kui takso ei sõida mitte treppi vaid hoopis kai äärde.
Nautisime päikest, jõe kohale kaardunud palme. Ja juba randusimegi taas lõbustuspargi juures.
Hmm, kuna ma käisin viimati lõbustuspargis, karusellidega sõitmas? See oli päris mitu aastat tagasi. Samuti Lõuna-Ameerikas, tookord siis Tsiilis. Siis oli tegeist pisikese lõbustuspargiga, vaid mõned atraktsioonid ja ei midagi ekstreemset. Lihtsalt fun.
Arnoldi kindel soov oli ameerikamägedele minna. See oli eemalt vaadates juba piisavalt hirmutav. Kuidas on üldse võimalik lasta end kinnitada sinna kapslisse ning siis pillutada maa ja taeva vahel igalepoole? Ja seda vabatahtlikult. Uskumatu, inimesed on ikka hullud. Võrrr. Hetk hiljem pidin tõdema, et olen saanud tugeva päikesepiste, millegi muuga ma ei oska lihtsalt oma tegevust seletada. Nimelt vabatahtlikult istusin kapslisse, operaator kinnitas rangid ja traksid mis sulatasid mu kapsliga üheks ning sõit võiski alata. Road to hell. Vapralt julgesin ringi vaadata esimese kurvini, siis olid silmad kinni pigistatud, isegi karjuda ei julgenud. See oli lihtsalt hirmus. Tundsin vaid kuidas kord visati mind paremale ja siis rippusin juba pea alaspidi või tormasin mööda spiraali aina kasvava kiirusega maa poole. Kurvid olid järsud. Hakkasin juba leppima oma trööstitu olukorraga, kui äkki vajutati pidurid blokki ning sõit oligi läbi. Tasahilju avasin ühe silma, et kas olengi nüüd põrgus, sest väga kuum oli. Oli hoopis platform ning ma pääsesin kapsli raudsest haardest. Käte ja jalgade värinal astusin mööda treppi alla. Tunne oli mõnus ja kõik ajas naerma. Hullus on nakkav.
Nagu ikka, oli rong kui kummuli lükatud külmik, kuhu siis reisijaid riiulitesse paigutati. Seda võrd külm oli. Hea et taipasin õlaräti kaasa võtta.
Järgmine tund möödus kui teleshopis. Peatusi oli palju ja igas uues peatuse astus vagunisse uus FIE, pakkumaks oma kaupa. Alates närimiskummist lõpetades pottide ja pannidega. Sokid olid väga minev kaup. Veidi kõhedust tekitav oli kui järjekordne FIE, hambuni relvastatud ja vaid üks pingi vahe eemal minust, ägedalt nugadega vehkides müügitööd alustas. Millele järgnes see, et igaleühele pisteti nuga kätte. Tutvumiseks. Seekord jäi kaup siiski katki minu poolt.
Tigre on vaiken ja kaunis linnake. Mõnus vaheldus suurlinna kärale. Rohelusse uppuv. Siin kohtuvad kõik jõed, et siis ühtse deltana juba La Plata lahte voolata.
Jõe ääres olid paadikuurid. Tegelikult kuurideks neid nimetada on lausa ülekohus. Paadid olid tõstetud riiulitele nagu mänguasja poes. Riiulid olid kuuekordsed. Valik rikkalik. Igale maitsele. Vanakooli puupaadid oma kulunud kuues, kui ka tänapäevased kiired tegijad vetel.
Eemalt paistsid suuremad alused. Lunastasime ühele neist pääsmed ning ralli deltas võis alata. Möödusime laeva frakkidest ja lõbustuspargist, siis ma veel ei osanud arvatagi, mis mind tunnike hiljem siin ees ootab.
Jõgi oli lai, vesi sogane ja liiklus tihe. Oli rahulikke aerutajaid, kui ka hulle kiiruskatsete korraldajaid. Igal majapidamisel oma paadisild. Kellel lihtne ja tagasihoidlik, mõni seevastu uhke ja suursugune. Kas pole vahva, kui takso ei sõida mitte treppi vaid hoopis kai äärde.
Nautisime päikest, jõe kohale kaardunud palme. Ja juba randusimegi taas lõbustuspargi juures.
Hmm, kuna ma käisin viimati lõbustuspargis, karusellidega sõitmas? See oli päris mitu aastat tagasi. Samuti Lõuna-Ameerikas, tookord siis Tsiilis. Siis oli tegeist pisikese lõbustuspargiga, vaid mõned atraktsioonid ja ei midagi ekstreemset. Lihtsalt fun.
Arnoldi kindel soov oli ameerikamägedele minna. See oli eemalt vaadates juba piisavalt hirmutav. Kuidas on üldse võimalik lasta end kinnitada sinna kapslisse ning siis pillutada maa ja taeva vahel igalepoole? Ja seda vabatahtlikult. Uskumatu, inimesed on ikka hullud. Võrrr. Hetk hiljem pidin tõdema, et olen saanud tugeva päikesepiste, millegi muuga ma ei oska lihtsalt oma tegevust seletada. Nimelt vabatahtlikult istusin kapslisse, operaator kinnitas rangid ja traksid mis sulatasid mu kapsliga üheks ning sõit võiski alata. Road to hell. Vapralt julgesin ringi vaadata esimese kurvini, siis olid silmad kinni pigistatud, isegi karjuda ei julgenud. See oli lihtsalt hirmus. Tundsin vaid kuidas kord visati mind paremale ja siis rippusin juba pea alaspidi või tormasin mööda spiraali aina kasvava kiirusega maa poole. Kurvid olid järsud. Hakkasin juba leppima oma trööstitu olukorraga, kui äkki vajutati pidurid blokki ning sõit oligi läbi. Tasahilju avasin ühe silma, et kas olengi nüüd põrgus, sest väga kuum oli. Oli hoopis platform ning ma pääsesin kapsli raudsest haardest. Käte ja jalgade värinal astusin mööda treppi alla. Tunne oli mõnus ja kõik ajas naerma. Hullus on nakkav.
Kondel oli vaid veidikene rahulikum atraktsioon, kus julgesin ka silmad lahti hoida. Vaade Tigrele oli siit ülevalt võimas. Tore on olla laps.
Kuna ees ootas õhtune tango tund, kiirustasime taas rongijaama. Ees ootas tunnike FIE-de kaubaesitlust. Linnupetteks ostsime kotikese empanadaseid. Mmmm, need on ülimalt maitsvad kanaga täidetud pirukad.
Kaubavalikuga tutvutud ja juba olimegi kiirustavas Buenos Aireses tagasi.
No comments:
Post a Comment