´´Have a nice boxing day mate!´´, hüüdis naabrimees hommikul. Sellised kord juba on aussid, no worris.
Boxing day hommik algas tõeliselt kiire duššiga, sest uni oli killinud äratuskella ning igasugused targad brošüürid ütlesid, et Melbourni sõidan ma Colacist vähemalt 2 tundi. Esialgne plaan esmalt sõita Greensboroughsse ja alles siis Melbourni tundus nüüd suhteliselt teostamatu.
Cityle lähenedes pidi hoolikalt jälgima noolega silte millel kiri - CITY, et õigel rajal püsida. Tundsin end kui kala vees ning varsti võttiski kesklinn mind vastu hullumeelse liiklusega. Jäi vaid veel üks küsimus, kus on Trifty citiy office, kuhu pean auto tagastama. Kas pole mitte palju lubav info, kuhu pead auto viima, seda siis 4 miljoni linnas. No worris! Jeahh, silmasin tänavanurgal infotulpa, kui päästjat koolikella. Kiiremalt jalad liikuma ning infot nõutama. Taas tuli rahvasummast läbi end murda, sest Melbourni oli tabanud hullude päevade hullus, et vajaliku tädini jõuda. Tädi väga abivalmilt printis rongi ajad Greensboroughsse, kui ka joonistas kaartile värviliselt teekonna autorenti. Viimased kilomeetrid spidomeetrile keritud ning oligi aeg haarata kohver näppu ning rühkida Flinders Street stationi poole.
Greensborough´s seisime nõutult rongijaamas. Kuhu poole nüüd, kus on Hbdner street? Jeahhh, sealt tulevad ühed inimesed ehk nemad oskavad aidata. Seda võin ma öelda, aussid on ülimalt abivalmid inimesed. Onu ei teadnud täpselt kus asub meie küsitud tänav, kuid haaras siiski otsekohe ühe õlekõrre ning helistas sõbrale. Ma ei olnud kade ning andsin talle aega nii palju kui vaja, mitte ainult 30 sekundit.
Sain kaela ka esimese vihmasabina siin, mis osutus minu õnneks tõesti sabinaks, mis aga ei ole mingi õnn kohalikele. Kõik on nii kuiv, muru ei ole mitte roheline vaid krõbisev kollane mõningate roheliste laikudega.
Huvitav milline on see maja, kuhu me läheme? Millised on Koidula ja Ali? Kas ma tunnen ära inimesed, keda ma ei ole kunagi oma elus kohanud, olen vaid paar sõna telefonis rääkinud? Again, no worris! Koidula lehvitas terrassilt ja hõikas: ´´Astuge julgelt edasi, ma näitan teile teie toad ja siis palun kohe lauda.´´
Piinlik küll, kuid kõikide inimeste nimed mulle meelde ei jäänud, kes olid perekond Nemiro juurde lõunale kutsutud. Loodetaval nad andestavad mulle.
Proua Ali, kes näeb välja nagu kuninganna Elisabeth II, on minu tädi õde ning Koidula tema tütar.
Õhtul tegime väikese väljasõidu golfi väljakule, kängurudele külla. Kängud ja golfarid toimetasid sõbralikult kõrvitu väljakul. Huvitav kas Niitvälja golfiklubi ka lubaks oma udupeentele väljakutele metsloomi ringi patseerima või leiaksid eksinud end hoopis restoranist gourme õhtusöögilt? Taldrikult siis.
2. jõulupüha nimetavad austraallastel boxing day´ks, kuid mingit seost ei ole sellel poksimisega nagu ma esialgu arvasin. Nimi tuleb hoopis sellest et vanasti 2. jõulupühal pakkis kuninganna ning teised jõukamad inimesed jõuluehted karpidesse – box – ning kinkisid need siis vaestele.
OSTLEMIS ELAMUS
Käisime Koidula ja Jurisega boxingday allahindlusi kaemas. Mis iseenesest just nagu ei olegi midagi. Hinnad korralikult allalastud ja valik suur. Nagu osturalli. Tegelikult oli elamuseks teenindus, mis oli nagu välismaa filmis. Et mitte oma aega raisata parkimisele, sai kasutada parkimise teenust. Sõidad ülimalt uhke kaubanduskeskuse ukse ette, astud autost välja ning hooletu elegantsiga ulatad võtmed noormehele, kes korraldab kõik ülejäänu. Samuti toimus see ka lahkudes. Istusime kenas lounges, kuni sõitis auto ukse ette.
Ostlemis elamustest veel. Miks peab seisma kassa sabas, kui võib osta iseteenenduse vormis? Vaatasin küll esialgu iseteenduskassat, kui kevadine vasikas aiaväravat, no tõsiselt. Kuidas saab nii olla, et ise olen ka kassapidaja ja koti pakkija? Ok, viimane on mõistetav. Süsteem töötas ideaalselt, triipkoodi lugeja fikseeris hinna ja minu asi oli valida kas maksan kaartiga või sulas. Toppisin raha ekraani kõrval asuvasse avasse ning operatsioon oli edukalt sooritatud. Elamus missugune.
Boxing day hommik algas tõeliselt kiire duššiga, sest uni oli killinud äratuskella ning igasugused targad brošüürid ütlesid, et Melbourni sõidan ma Colacist vähemalt 2 tundi. Esialgne plaan esmalt sõita Greensboroughsse ja alles siis Melbourni tundus nüüd suhteliselt teostamatu.
Cityle lähenedes pidi hoolikalt jälgima noolega silte millel kiri - CITY, et õigel rajal püsida. Tundsin end kui kala vees ning varsti võttiski kesklinn mind vastu hullumeelse liiklusega. Jäi vaid veel üks küsimus, kus on Trifty citiy office, kuhu pean auto tagastama. Kas pole mitte palju lubav info, kuhu pead auto viima, seda siis 4 miljoni linnas. No worris! Jeahh, silmasin tänavanurgal infotulpa, kui päästjat koolikella. Kiiremalt jalad liikuma ning infot nõutama. Taas tuli rahvasummast läbi end murda, sest Melbourni oli tabanud hullude päevade hullus, et vajaliku tädini jõuda. Tädi väga abivalmilt printis rongi ajad Greensboroughsse, kui ka joonistas kaartile värviliselt teekonna autorenti. Viimased kilomeetrid spidomeetrile keritud ning oligi aeg haarata kohver näppu ning rühkida Flinders Street stationi poole.
Greensborough´s seisime nõutult rongijaamas. Kuhu poole nüüd, kus on Hbdner street? Jeahhh, sealt tulevad ühed inimesed ehk nemad oskavad aidata. Seda võin ma öelda, aussid on ülimalt abivalmid inimesed. Onu ei teadnud täpselt kus asub meie küsitud tänav, kuid haaras siiski otsekohe ühe õlekõrre ning helistas sõbrale. Ma ei olnud kade ning andsin talle aega nii palju kui vaja, mitte ainult 30 sekundit.
Sain kaela ka esimese vihmasabina siin, mis osutus minu õnneks tõesti sabinaks, mis aga ei ole mingi õnn kohalikele. Kõik on nii kuiv, muru ei ole mitte roheline vaid krõbisev kollane mõningate roheliste laikudega.
Huvitav milline on see maja, kuhu me läheme? Millised on Koidula ja Ali? Kas ma tunnen ära inimesed, keda ma ei ole kunagi oma elus kohanud, olen vaid paar sõna telefonis rääkinud? Again, no worris! Koidula lehvitas terrassilt ja hõikas: ´´Astuge julgelt edasi, ma näitan teile teie toad ja siis palun kohe lauda.´´
Piinlik küll, kuid kõikide inimeste nimed mulle meelde ei jäänud, kes olid perekond Nemiro juurde lõunale kutsutud. Loodetaval nad andestavad mulle.
Proua Ali, kes näeb välja nagu kuninganna Elisabeth II, on minu tädi õde ning Koidula tema tütar.
Õhtul tegime väikese väljasõidu golfi väljakule, kängurudele külla. Kängud ja golfarid toimetasid sõbralikult kõrvitu väljakul. Huvitav kas Niitvälja golfiklubi ka lubaks oma udupeentele väljakutele metsloomi ringi patseerima või leiaksid eksinud end hoopis restoranist gourme õhtusöögilt? Taldrikult siis.
2. jõulupüha nimetavad austraallastel boxing day´ks, kuid mingit seost ei ole sellel poksimisega nagu ma esialgu arvasin. Nimi tuleb hoopis sellest et vanasti 2. jõulupühal pakkis kuninganna ning teised jõukamad inimesed jõuluehted karpidesse – box – ning kinkisid need siis vaestele.
OSTLEMIS ELAMUS
Käisime Koidula ja Jurisega boxingday allahindlusi kaemas. Mis iseenesest just nagu ei olegi midagi. Hinnad korralikult allalastud ja valik suur. Nagu osturalli. Tegelikult oli elamuseks teenindus, mis oli nagu välismaa filmis. Et mitte oma aega raisata parkimisele, sai kasutada parkimise teenust. Sõidad ülimalt uhke kaubanduskeskuse ukse ette, astud autost välja ning hooletu elegantsiga ulatad võtmed noormehele, kes korraldab kõik ülejäänu. Samuti toimus see ka lahkudes. Istusime kenas lounges, kuni sõitis auto ukse ette.
Ostlemis elamustest veel. Miks peab seisma kassa sabas, kui võib osta iseteenenduse vormis? Vaatasin küll esialgu iseteenduskassat, kui kevadine vasikas aiaväravat, no tõsiselt. Kuidas saab nii olla, et ise olen ka kassapidaja ja koti pakkija? Ok, viimane on mõistetav. Süsteem töötas ideaalselt, triipkoodi lugeja fikseeris hinna ja minu asi oli valida kas maksan kaartiga või sulas. Toppisin raha ekraani kõrval asuvasse avasse ning operatsioon oli edukalt sooritatud. Elamus missugune.
No comments:
Post a Comment