Läbimõeldult olid erinevad institutsioonid paigutatud. Alustasin rahavahetusest, siis kohe fotograafile, kes vehkles kardinaga, kui oli fotosessioon.
Nüüd võis edasi suunduda viisaosakonda ning otsida korv kusagilt nurgast, mis sisaldas endas viisaankeete. Et võimalikult paljudel inimestel tööd oleks, siis iga viisaankeeti töötles 5 inimest, üks karmima ilmega mees kui teine. Istusin hiirvaikselt ootesaali taburetil, ei julgen isegi mitte kõvasti hingata.
Nüüd võis edasi suunduda viisaosakonda ning otsida korv kusagilt nurgast, mis sisaldas endas viisaankeete. Et võimalikult paljudel inimestel tööd oleks, siis iga viisaankeeti töötles 5 inimest, üks karmima ilmega mees kui teine. Istusin hiirvaikselt ootesaali taburetil, ei julgen isegi mitte kõvasti hingata.
Ei võtnudki kaua see protseduur, kuni ma jõudsin pagasilindini, ainult 2 tundi. Pagasilint oli ammu tühi ja väljalülitatud. Kusagil peavad ka minu kompsud olema. Märkasin eemalt kohvrite kuhilat ning sukeldusin sinna, edukalt.
Hotelli leidmine oli veidi keeruline. Istusime oma kohvrite otsas tänaval ja mõtlesime, kuhu poole me siis õigupoolest peame minema, kui meile tuli appi tore naine. Tema abiga leidsime kena vaikese peatumispaiga, kus fuajees siblid ringi Paris Hiltoni koerake. Nüüd siis juba minu suurim sõber Tais. Ehh.
Esimene tutvumis tiir linnas tehtud. Pargi veerel, kuhu sattusin oma jalutuskäigul oli tore silt, et õng paluks koju jätta..
No kes see ikka õngitseb keset linna. Siiki vaja uurida, mis seal tiigis toimub.
Hea et ma suurest ehmatusest ise tiiki ei kukkunud, kui pirakatest konnadest koosnev kamp otsustas samal hetkel tiiki hüpata, kui mina selle äärele jõudsin. Vees mulistasid mingid kummalised kalad ja korraldasid veesõda kilpkonnad ning mingid ussid ujusid ringi. Huvitav, kas ma olen Tallinna loomaaias või siiski ühes pisikeses pargis Bangkokis??
Tänaval mängis väike tüdruk, vanemaid ei paistnud kusagil olevat.
Igatahes istun ma nüüd oma hotellitoas ja teen ettevalmistusi aastavahetuse tralliks.
Kuusepuu ja bändid on juba korra ülevaadatud. Üle tee restoranis kõht kõvasti ülimalt head kohaliku köögi hõrgutistest täis.
Kaunist aasta vahetust teile kõigile ning kohtumiseni uuel aastal!!!
Eesti kohaliku tähtsusega küla jaanituled on kordades suurema tulevärgiga, kui oli seda aastavahetuse saluut Bangkokis. Kohalikud kriipssilmad küll kilkasid iga pisikese sädeme peale, mis taevasse ilmus. No jah, meil ole tore vaadata kuidas kriipsud saluuti nautisid. Õppisime näpukombinatsioone, mis tuleb seada, kui tahad eriti vinget pilti.
Öösel hotelli poole jalutades oleksime nagu sattunud tohutult pikka baari. Kellel oli vähemalt 2 aiatooli, siis oli ta need tänavale tõstnud ning lauakese kõrvale sättinud, kust siis erinevaid kesvamärjukesi pakkus. Valged paksud vanamehed jalutasid plikaohtu tailannadega ringi.
Umbes pool kell 1 öösel läks actioniks. Erinevad mootori jõul liikuvad aparaadid kimasid kõik uilates ühes suunas. Kõige ees tuletõrjeriietes mees, kirka üle õla, oma punnvõrri seljas. Edasi pisikesed kastikad, punnis tuletõrjujaid. Sekka ka mõni kaasaegsem pritsimasin. Tuk-tuki vennad kasutasid juhust ning andsid aina gaasi, et vilkurite valguses rallimeistriks tulla. Nagu street race. Sel hetkel oli see kõik naljakas vaatepilt, järgmisel päeval uudiseid lugedes juba kurvaks tegev. Nimelt tormas kogu see isikkoosseis ööklubi põlengut likvideerima, mis siiski nõudis üle 50 noore elu. R.I.P.
Te kõik olete kindlasti näinud filmi The Beach, ilusa poisi DiCaprioga peaosas. Filmist võlutult läksime otsima, kus asub Khaosan Road, kust sai alguse seiklus filmis. Et vähendada jalavaeva võtsime tuk-tuki, kauplesime hinna mõistlikuks ja hakkaski ralli. Silmad oli peale 10 minutilist sõitu tuulejõul kriipsuks tõmbunud. Adrenaliin korralikult üles pumbatud. Maksime 50 bahti ning astusime Khaosan roadi melusse. Kuna nälg juba kimbutas, tegime ühed pad thai´d ,millest sattusime koheselt sõltuvusse. Naljapärast astusime Lek Guesthousi sisse, et uurida tubade hindasid. Tüdruk ulatas lahkelt võtmed, et saakisme tutvuda paari toaga. Avades toa number 32 ukse, oli kindel, me võtame selle - nüüd ja kohe. Rõdu tänava kohal, kogu melu justkui peopesal, feeling nagu oleks astunud filmi the Beach. Hind oli 240bahti kahene tuba. Uskumatu, arvestades kui erga unega ma olen, magasin Lekis kui beebi, kuigi meie võõrastemaja oli täpselt kahe ööklubi vahel ja tümps oli korralik, liigagi korralik.
Järgmised päevad tutvusime templitega, kuulasime munkade jutlusi ning laulu. Viimane oli mõnus. Lihtsalt istusin templi trepil ning nautisin.
2. jaanuar on tuk-tuki FIE ja valitsuse vahel mingi deali päev. Nimelt kui tuk-tuki mees sõidutab turiste ning käib nendega ka mõningad kohustuslikud kohad läbi, registreerib, et on ikka turistidega, siis saab ta gaasitalongid. Oki, sobis meile, hinnaks saime 20 bahti (hiljem kuulsime, et paljud maksid vähemalt 100 bahti) trip. Oluline oli et lisaks templitele külastaksime ka triiksärgi poodi, juveelitehast. Lõpuks kui meil oli peatus viimase templi juures, kadus meie FIE ära. Ju sai siis oma talongid kätte ja lahkus ilma meile arvet esitamata.
Selline sell jalutas meile linna tänaval vastu, koon verine. Arvatavalt meie tuk-tuki mees oli talle kõhutäiteks seekord.
Tegime hotellis väikese uinaku. Banaani pannkoogid kõhus tuli uni eriti magus.
Parim aeg ilusalongi külastuseks on õhtul kell 23. nii tegime ka meie, olles eelnevalt reisibüroost 3in1 paketi järgmiseks päevaks lunastanud.
Võtsime täispaketi, kosmeetik-maniküür-pediküür-massaaz. MMM, see oli mõnus. Varbad on nüüd nagu pisikesed kommikesed:)
Hotelli leidmine oli veidi keeruline. Istusime oma kohvrite otsas tänaval ja mõtlesime, kuhu poole me siis õigupoolest peame minema, kui meile tuli appi tore naine. Tema abiga leidsime kena vaikese peatumispaiga, kus fuajees siblid ringi Paris Hiltoni koerake. Nüüd siis juba minu suurim sõber Tais. Ehh.
Esimene tutvumis tiir linnas tehtud. Pargi veerel, kuhu sattusin oma jalutuskäigul oli tore silt, et õng paluks koju jätta..
No kes see ikka õngitseb keset linna. Siiki vaja uurida, mis seal tiigis toimub.
Hea et ma suurest ehmatusest ise tiiki ei kukkunud, kui pirakatest konnadest koosnev kamp otsustas samal hetkel tiiki hüpata, kui mina selle äärele jõudsin. Vees mulistasid mingid kummalised kalad ja korraldasid veesõda kilpkonnad ning mingid ussid ujusid ringi. Huvitav, kas ma olen Tallinna loomaaias või siiski ühes pisikeses pargis Bangkokis??
Tänaval mängis väike tüdruk, vanemaid ei paistnud kusagil olevat.Igatahes istun ma nüüd oma hotellitoas ja teen ettevalmistusi aastavahetuse tralliks.
Kuusepuu ja bändid on juba korra ülevaadatud. Üle tee restoranis kõht kõvasti ülimalt head kohaliku köögi hõrgutistest täis.Kaunist aasta vahetust teile kõigile ning kohtumiseni uuel aastal!!!
Eesti kohaliku tähtsusega küla jaanituled on kordades suurema tulevärgiga, kui oli seda aastavahetuse saluut Bangkokis. Kohalikud kriipssilmad küll kilkasid iga pisikese sädeme peale, mis taevasse ilmus. No jah, meil ole tore vaadata kuidas kriipsud saluuti nautisid. Õppisime näpukombinatsioone, mis tuleb seada, kui tahad eriti vinget pilti.
Öösel hotelli poole jalutades oleksime nagu sattunud tohutult pikka baari. Kellel oli vähemalt 2 aiatooli, siis oli ta need tänavale tõstnud ning lauakese kõrvale sättinud, kust siis erinevaid kesvamärjukesi pakkus. Valged paksud vanamehed jalutasid plikaohtu tailannadega ringi.
Umbes pool kell 1 öösel läks actioniks. Erinevad mootori jõul liikuvad aparaadid kimasid kõik uilates ühes suunas. Kõige ees tuletõrjeriietes mees, kirka üle õla, oma punnvõrri seljas. Edasi pisikesed kastikad, punnis tuletõrjujaid. Sekka ka mõni kaasaegsem pritsimasin. Tuk-tuki vennad kasutasid juhust ning andsid aina gaasi, et vilkurite valguses rallimeistriks tulla. Nagu street race. Sel hetkel oli see kõik naljakas vaatepilt, järgmisel päeval uudiseid lugedes juba kurvaks tegev. Nimelt tormas kogu see isikkoosseis ööklubi põlengut likvideerima, mis siiski nõudis üle 50 noore elu. R.I.P.
Te kõik olete kindlasti näinud filmi The Beach, ilusa poisi DiCaprioga peaosas. Filmist võlutult läksime otsima, kus asub Khaosan Road, kust sai alguse seiklus filmis. Et vähendada jalavaeva võtsime tuk-tuki, kauplesime hinna mõistlikuks ja hakkaski ralli. Silmad oli peale 10 minutilist sõitu tuulejõul kriipsuks tõmbunud. Adrenaliin korralikult üles pumbatud. Maksime 50 bahti ning astusime Khaosan roadi melusse. Kuna nälg juba kimbutas, tegime ühed pad thai´d ,millest sattusime koheselt sõltuvusse. Naljapärast astusime Lek Guesthousi sisse, et uurida tubade hindasid. Tüdruk ulatas lahkelt võtmed, et saakisme tutvuda paari toaga. Avades toa number 32 ukse, oli kindel, me võtame selle - nüüd ja kohe. Rõdu tänava kohal, kogu melu justkui peopesal, feeling nagu oleks astunud filmi the Beach. Hind oli 240bahti kahene tuba. Uskumatu, arvestades kui erga unega ma olen, magasin Lekis kui beebi, kuigi meie võõrastemaja oli täpselt kahe ööklubi vahel ja tümps oli korralik, liigagi korralik.
Järgmised päevad tutvusime templitega, kuulasime munkade jutlusi ning laulu. Viimane oli mõnus. Lihtsalt istusin templi trepil ning nautisin.
2. jaanuar on tuk-tuki FIE ja valitsuse vahel mingi deali päev. Nimelt kui tuk-tuki mees sõidutab turiste ning käib nendega ka mõningad kohustuslikud kohad läbi, registreerib, et on ikka turistidega, siis saab ta gaasitalongid. Oki, sobis meile, hinnaks saime 20 bahti (hiljem kuulsime, et paljud maksid vähemalt 100 bahti) trip. Oluline oli et lisaks templitele külastaksime ka triiksärgi poodi, juveelitehast. Lõpuks kui meil oli peatus viimase templi juures, kadus meie FIE ära. Ju sai siis oma talongid kätte ja lahkus ilma meile arvet esitamata.
Selline sell jalutas meile linna tänaval vastu, koon verine. Arvatavalt meie tuk-tuki mees oli talle kõhutäiteks seekord.Tegime hotellis väikese uinaku. Banaani pannkoogid kõhus tuli uni eriti magus.
Parim aeg ilusalongi külastuseks on õhtul kell 23. nii tegime ka meie, olles eelnevalt reisibüroost 3in1 paketi järgmiseks päevaks lunastanud.
Võtsime täispaketi, kosmeetik-maniküür-pediküür-massaaz. MMM, see oli mõnus. Varbad on nüüd nagu pisikesed kommikesed:)
No comments:
Post a Comment