HÜVASTI HONG KONG

Tegin eile listingud Amsterdami ja Brisbane lendudele. Amsterdamiga on väga ok, kuid Brisbane näitajad on ärevaks tegevad. Eks näis mis mind ees ootab. Samas on mul ju vaja ometigi seiklusjutu jaoks materjali kogu.
Hommikul oli taaskord äratuskell minu vaenlane number 1 maailmas. Miks ei võiks öötunnid olla vähemalt 200 minutit pikad, mitte napp 60 minutit? Mis seal ikka, lennutunnid ootavad täiendust.
Et ka teised tunneks, mida tähendab vaenulik äratuskell, prõmmisin hommikul enne lahkumist veel Tsäkki ja Tsonni uksele. Tegelikult oleks ma võinud ju võtmed ka endale jätta, siis järgmine kord kohe tuba olemas.
Küll on ikka mõnus jalutada varahommikuses Hong Kongis. Keegi ei tülita, ega ürita Rolexit maha ärida. Vaid koolijütsid, ranitsad seljas ja kenasti vormis marssisid kooli poole. Rolexi müüjad aga magasid, ei ole ju lihtne see ärimehe elu.
Buss tegi kiiret sõitu lennujaama poole. Tundub olevat üldine trend, et bussijuhtide parem jalg on betooni valatud. See peletas viimsegi une silmist.
Terminal oli peaaegu inimtühi. Seadsime sammud checkini laua poole, kus siis selgus et Amsterdami lend hilineb tunni. Lausa ametlikult vormistatud paber anti pihku, kus kõik must-valgel kirjas. Vabandati ebameeldivuste pärast. Peaks ütlema, et minu õnn oli see.
Uskumatult raske on saata kallist inimest teisele poole maakera, olles ise võõrsil. Kodus on seda kordades kergem teha. Hoidsin pisaraid tagasi, aga lõpuks siiski tulutult. Viimane kallistus Arnoldiga ja juba ta oligi läinud. Nüüd ei tahtnud enam ükski pisar peitust mängida vaid vajasid koik üldsuse tahelepanu. Nii ma siis istusin terminalis ja pillisin. Segaduses.
Minu lennuni oli aega 12 tundi. Kõik poed sai kolm korda läbi käidud ja pooled hiina keelsed ajakirjad ka läbi loetud. Loomulikult ma oskan hieroglüüfides lugeda... Väga väsitavalt mõjusid hieroglüüfid mulle. Seadsin end terminalis sohvale mugavalt sisse, tõmbasin pleedi üll ning juba olingi unenägude maal. Uni oli magus.
Õhtul poole kümneks seadsin sammud Qantase checkini leti juurde. Kurja kuulutavalt karmide nägudega tädid ja onud istusid leti taga ning üli automatiseeritud sinised mehikesed kõndisid ringi, sõrmed stardivalmilt päästikul.
Tädi vaatas mu pileteid ja siis arvutiekraani ning vangutas pead ning palus veidi oodata. Uhh, lootus jäi veel minuga.
Võtsin rahulikult istet, jalg ülepälve.Hetke pärast oli tädi platsis ja mitte üldsegi rõõmustavate uudistega. Lennuk on täis ja võin südemrahus Hong Kongis edasi olla, järgmine lend läheb kahe päeva pärast. No jah, oskasin esimese hooga vaid kosta. Sekund mõtlemist. Peab ju ometigi olema veel mõni variant. Peale väikest arupidamist checkinis, sai selgeks, et taburetile ja seiskohtadele võetakse vaid Qantase oma staffi. Mis on alternatiivid?
Tormasin lennuplaani uurima. Ekraanilt vaatasid minu suureks ehmatuseks vastu vaid hieroglüüfid. Appi, ma ju ei saa midagi aru. Oskan vaid paljude piltidega ajakirju lugeda. Õnneks vahepeal viskas ekraanile ka tuttava kujuga tähti. minu vilunud silm, need on need aastad lennunduses, fikseeris sobiva sihtkoha ja vedaja.
Julge hundi rind pidavat rasvane olema või vähemalt kaetud kuulikindla vestiga. Tõmbasin õlikihi rinnale ja raudrüü üll ning seadsin sammud Cathay Pacificu leti juurde. Minuti harjutasin julget naeratust veel peegli ees ja astusingi lahingusse. Jesss, üks kriipsilma onu on letitaga. Loodetavalt talle meeldivad põhjamaised blondiinid, ehhh.
Meeldivadki. Teda ei morjendanud, et mul piletid ostetud hoopis teisele lennule. Võttis pileti ja märkis kohvrite koguse, kuid põnevuse hoidmiseks soovitas mul siiski istet võtta ja oodata paarkümmend minutit. Raudrüüs oli päris mugav istuda ning hiljem veelgi mugavam joosta lennujaama teise otsa lennuki peale. Küll on ikka hea taas lennukis istuda.
Ootan kannaatamatult hommikut, kui kohtun taas Meza ja Annelyga.

HONG KONG

Meie peatumispaigaks sai Kowlooni saar. Eelmine õhtu vaatasin valmis kus kohast võiks otsima hakata võõrastemaju. See oli heamõte, sest tänavalt ei olnud võimalik tuvastada kas see pilvelõhkuja sisaldab endas mingeid majutus asutusi või mitte.
Variant oli ka kohalike FIE-dega äri ajada, kes olid agressiivsus kuubis.
Haarasime oma kohvrid ning suundusime otse joones lifti juurde, mille kõrval oli õnneks infostend. Ajasin näpuga paberilt järge ning teisega stendilt, et leida see õige nimi. Aga meil oli, sest liftioperaator suunas inimesi lifti ja liftist välja.
Lifti sõit oli ka omaette elamus. Põrandapinda oli ehk 1,5x1,5 meetrit ja toppiti punni Somaalia paadipõgenikke täis, võrrr. Nagu kusagil Ameerika getos põrnitsesin vapralt must lihavat kukalt.
Tornamaja kõik 18 korrust sisaldasid endas ainult erineva kategooria öömaju. Läbirääkimisi alustasin kolmandal korrusel. Tädi püüdlikult näitas tubasid, mis aga ei lõhnanud sugugi hästi ja tahtis liiga palju raha saada. Lõpuks oli ta valmis hinda laskma alla minu küsitud summani, aga see lõhn. Ei, ma pean ikka usaldama oma nina.
Sõitsime üles poole, kus leidsime lõpuks sobiliku guesthousi mida pidasid Tsäkki ja Tsonni. Vaatasin esmalt pakutud toad üle ja taas võisid alata läbirääkimised. Kuna Tsäkkil oli just parajasti pooleli ülioluline mäng virtuaalmaailmas ja Tsonnil paistsid vaid kannad veel ekraanilt, siis ei olnud pikka juttu. Sain ilusa toa, kõikide mugavustega ja üheinimese hinnaga. No tegelikult oligi see ühene tuba, aga double bed´ga. Hinnaks vaid 180 HKD-d. 2-ne tuba, kus oli 10cm laiem voodi oli juba 260 kohalikku. Jeahhh, olen ikka osav rääkija:)

Hong Kongi jaguneb kolmeks territooriumiks – Uus territoorium, Kowloon ja Hong Kongi saar. Kowlooni poolelet avanes tõeliselt võimas vaade Hong Kongi saarele, kus igal õhtul kell 20 hakkasid majad muusika rütmis vilkuma ning toimus lasershow.

Väga mugav on kasutada liiklemiseks metrood, omaette elamus on ka sõita bussiga, näeb rohkem linna. Bussi kasutades tuleb arvestada, et sul peab olema täpne raha, sest tagasi ei anta, bussijuht ei puutu üldse oma pisikeste valgete näpukestega raha.

Kowloonist Hong Kong islandile on hea sõiduks kasutada väikelaeva. Ülesõit maksab 2.20 HKD ja vaade keset lathe on võimas. Kus näed korraga nii Kowlooni piirkonda kui ka Hong Kongi saart. Viimane on täiesti ärikeskusi, siin on taevasse kõrguvad büroohooned, pangad. Teed on kohati kuni neljal tasandil.

Hong Kongi saarel on hea liiklemiseks kasutada tramme, mis kõik on kahekordsed. Pilet maksab 2.00 HKD ja pileti eest tasud alles väljumisel.

Hong Kongi saarel asub ka linna kõige olulisem turismiatraktsioon – The Peak. Victoria Peak on saare kõrgeim punkt, 552 meetrit. Mäetipus asuvale Sky Terrace’le sõitsime 45 kraadise nurga all liikuva trammiga. Terrassilt avanes hingemattev vaade kogu linnale. See tuledesära, pilvelõhkujad, plinkivad majad, Kowloon. See on sõnul seletamatu. Sõit mäkke maksab 48 HKD. Kindlasti tulev võtta täispilet ehk pääs kuni Sky Terrace’ni. Sama trammiga saab sõita ka lihtsalt üles ostukeskusesse, kus aga vaade pole pooltki nii võimas.

Hea asi siin linnas on see, et lisaks hieroglüüfidele on kõik sildid ka ladina tähestikus ehk meile arusaadavate sümbolitega märgitud.

Lantau saarel Ngong Ping platool asub maailma suurim istuva buddha kuju, Tian Tan Buddha ehk Suur Buddha kuju. Pronksist Buddha on 34 meetrit kõrge, kaalub 250 tonni ja temani viib 268 trepiastet. Samas kõrval asub budistlik Po Linh klooster. Siia me küll kahjuks seekord ei jõudnud, aga infoks siiski hea teada.