Man on Fire

Ma ei teagi mitmes kord ma vaatan filmi Man on Fire. Tean mis juhtub, kuidas lõppeb, kuidas asjad kulgevad. Kõik on teada, aga vaatan ikka ja jälle. Ei vaheta kanalit ega pane hoopis DVD-d mängima. Denzel Washington ja Dakota Fanning on lihtsalt nii head. Minu lemmikud. No ja Washington on maailma coolim, kenam ja seksikam mustanahaline.
Selle filmi puhul ei mõjuta mind sugugi mitte see, et kõrvalosa on täita ka kollasel labradoril. Ma siis isegi veel ei mõelnud omale koera võtta, kui filmi esimest korda nägin.
Oh, ma nii igatsen oma Lordi järele. Ta on maailma parim ja armsaim koer, kes üldse olla saab. Üks parimaid osasid minu elus, lisaks Arnoldile.
Tegelikult on laupäeva õhtu ja üle pika pika aja kodune nädalavahetus. Lausa uskumatu, kas tõesti? Ian valmistas õhtusöögi, "all frozen food". Nämma. Vein, punane loomulikult. Ega siis igapäev uut mööblit ei osteta nagu ta ütles. Oleks suurem maja võiks ju seda ka igapäev teha. Ehhh.
Kui nüüd juua veel pudel või paar veini, siis võiks isegi Monopoli mängida. Hea et majas rohkem veini hetkel ei ole ja poed on kinni. Sunnin rahutu hinge vaikseks, vaatan filmi. Hispaania keel on ikka nii kena. See kõla. Üks päev ma räägin hispaania keelt ning lähen tagasi Lõuna-Ameerikasse. Pikemaks ajaks.
Hetkel läheks hoopis klubisse. Brisbane. Mingi kummaline tõmme on Brisbane poole.

Waterfall in our backyard

Kodu down underis

Tänapäeva tehnoloogia eest ei ole kusagil pääsu. Google map teab kõike ja näeb kõike ja aitab ka teil näha kus ma siis elan nüüd.
8 Kenley court, Carrara

http://maps.google.com/maps?ll=-28.005611,153.35311&z=18&t=h&hl=e

Prügikastid on ikka kollase ja rohelise kaanega, vaid punane auto on lahkunud Ozi vallutus tripile uute omanikega.

Äm(b)lik

Praegusel hetkel viibib ta vägagi surnud olekus riietekapis, lucky me. Vähemalt keegi pole teda peale gaasirünnakut sealt väljumas näinud.
Hooaeg on alles algamas neil pirakate hammastega ämblikel, kes küll pidavat vaid hammustama, kuid mitte tapma. See on tõesti lohutuse.

G´DAY OZ!

Austraalia võttis mind vastu korraliku kuumusega. Olin kui eksinud jääkaru Sahhaara kõrbes. Teksad kleepusid 2 minutiga jalgade külge, särk vajas väänamist ja jope oli kui kohutav moe apsakas Milano moeshowl.
Cairnsi imetlesin oma kleepuvas olekus nina vastu terminali akent. Oli ilus, ja kuum. Sihiks on mul endiselt Brisbane.
Seekord läks tollis üllatavalt kiirelt. Jutukatel tolliametnikel oli vabapäev. Tempel passi ja pagas lindilt.
Korraga peatus minu kõrval Nuuskurnina, kes tundis huvi minu käekoti vastu. Hmm, mis siis nüüd? Kas ma unustasin vorstipiruka kotti? Ei olnud pirukat, oli vaid puuvilja lõhn. Nuuskurnina sai tubli töö eest kiita ja prääniku. Nüüd võisin astuda lõpuks läbi väravate mille kohal rippus silt - EXIT.
Juhhhuuuu, tere taas Down Under. Otsisin silmadega, kus on Meza. Juba paistiski rahva seast tuttav lehvitav nägu, Ian tiirutas samal ajal ümber lennujaama. Ohh seda rõõmu taaskohtumisest. Uskumatu, Mezaga kohtusime viimati sombusel sügispäeval Eestis.
Kohvrid autosse ja algaski sõit Gold Coasti poole Carrarasse, minu uue ajutise kodu poole.Mida teha oma viimaste dollaritega? Loomulikult osta pudel veini.
Laual oli kodune kartulisalat made by Berit ning Amy valmistatud vürtsikas korea toit. Veini voolas ojadena, naer kajas üle Carrara, muusika aina valjenes. Trummidki kogunesid keskpõrandale ning õige aeg oli korraldada catwalk.
Selline lihtsalt on kord elu. No worry!!