LENNUJAAM

Seiklus jätkus lennujaamas, kus checkini tädi, peale pikemat arvutiekraani uurimist teatas, et sorry, aga kuna sul on standby piletid, siis ma ei saa sulle teha checkini Bangkoki lennule.
Mis mõttes? Kuidas ei saa? Mida see nüüd peaks tähendama? ja veel tuhat küsimust tuli mul üle huulte. Põhjus lihtne, temal annab süsteem info, et Eesti kodanik saab Taist piirilt viisa, kuid seda vaid siis kui on ostetud täispilet. Ei aidanud mingi selgitus, et see ei ole mitte mingisugune probleem jne jne. Läksin supervisori jutule ning saime kaubale lõpuks, et ok, ma ei peatu Bangkokis, vaid liigun kohe Hong Kongi edasi kui nii on parem. Tegelikult mul juba kasvas peas salakaval plaan.
Checkin edukalt tehtud, pagas jäi ka nibinnabin lubatud kaalu piiresse, 1 kilogramm oli maksimumist puudu. Huvitav kas mul on kohver kulda täis, et see nii raske oli, hmmmm? Eks ma uurin seda hiljem.
Turvakontroll oli ikka selline nagu igalpool, tuli teha poolenisti striptiisi, et pääseda edasi tolliametnike jutule. Profi liigutusega heitsin jaki lindile, kingad jalast ning libistasin püksirihma aasadest.... ja läbi ma olingi. Nüüd oli aega teha uus meik Chaneli boksis ja lasta end lõhnastada uuemate parfüümidega. Oli aeg suunduda gate 8 poole ning hetk hiljem olimegi juba ruleerimisrajal.
Melbournist Bangoki lennutas meid Thaiairways. Mis ma oskan öelda. 5 punkti süsteemis hinne 3-.

BYE MELBOURN AND SEE YOU

Oligi taas käes aeg pakkida kohvrid ning võtta suund lennujaama poole, liikuda edasi. Hommik oli vihmane, rõõmustasin koos kohalikega, kes ootasid vihma juba ammu.
Meel oli rõõmus, samas ka kurb, kuidagi ei tahtnud lahkuda. Me astusime üle selle maja läve mõned päevad tagasi võõraste inimestena ja saime tohutu külalislahkuse osalisteks. Nagu ütlesid Juris ja proua Ali – tulles olite te võõrad, aga lahkute kui sõbrad ning teile on alati meie uks avatud!Ütlen ausalt, hoidsin pisaraid tagasi kallistades nende sõnade peale hüvasti jätuks.
Proua Ali näitas hommikul veel albume ja rääkis kuidas ta alustas oma elu Austraalias 60 aastat tagasi. Olin rõõmus, et sain pakkuda talle võimalust rääkida eesti keelt, mille üle ta rõõmustas.

MELBOURNE

Melbourne on esimese hooga ehmatav oma meeletu ruttamisega. Linn haarab kiiruga su endasse ning siis enam ei pane seda saginat tähelegi.
Alustasime oma esimest metropoli hommikut Williamstownis, kust avaneb kaunis vaade üle lahesopi Melbournile, pisikeses hubases kohvikus. Tass piimaga teed ja värske ajaleht. Pigem jääkski lihtsalt kohvikusse istuma ja ei liiguks kusagile. Ja kohvikute valik on siin kirju. On igale maitsele midagi ning loomulikult kookide valik, mmmm. Ma jätsin selle proovimata, piirdusin vaid ühtede pannkookidega.
Alustasime kultuuri ja vaatamisväärsuste paketiga Melbourne akvaariumist. Akvaarium on suur, seal on võimalik osaleda ka sukeldumisel ning sööta haisid, raisid, piraajasid ja teisi ujuvseltskonna tegelasi.Linnaelanikele ja külalistele mõeldult on pandud liikuma City Circkle Tram 35, mis peatud suuremate turismi atraktsioonide juures. Trammis on tavaliselt ka nö vagunisaatja, tore vormikuues onu kes lahkelt juhatab õige teeotsa kätte ning annab palju lisa infot linna kohta. Viimast kuuleb ka trammi valjuhääldist, kus antakse põhjalik ülevaade atraktsioonist mille juures just peatutakse. Igati tore võialus liigelda ja end linnaga kurssi viia.Federation Square on uuema aja kultuurikeskuseks kujunenud oma näitusegaleriide, kohvikute, kinokomplekiga. Tutvusime aborigeenikunstiga, mis oli väga huvitav.
Kuna just samal ajal toimusid kriketi finaalmängud Austraalia vs Lõuna Aafrika, siis oli võimalik Federation Squaril mänge jälgida reaalajas. Kuum päike, lamamis toolid ja kriket, see on Melbourn. Mul küll lõpuks vajus silm kinni, kuid mis sest ikka. Võitis sport. Austraallased pidid seekord koduväljakul vastasele alla vanduma.
Lühike jalutuskäik üle Yarra jõe viib lõunapoolkera suurima kasiinokompleksi Crown Casino juurde. Crown Casino pakub õhtusel ajal eriti eksklusiivset vaatemängu, kus igal täistunnil jõeäärsel bulevardil olevatest kõrgetest raudtõrvikutest sööstavad tulekerad taeva poole. Kui väiksemate tulekerade diameeter on kolm meetrit, siis suurematel on see kuni seitse meetrit. Võimas igatahes.Samas kvartalis asub veel Southbank ja linna kõrgeim pilvelõhkuja Eureka Tower (297,3m). Eksklusiivne 91 korruseline korterelamu viimase 10 korruse küljeaknad on kaetud ehtsa kullakihiga ning igal tasandil on vaid üks apartement.
Eureka 89 pakub meeldejäävat elamust Skydeck näol. Klaaskuubik, mis eendub majast 89 korrusel 3 meetrit. Sinu all haigutab 300 meetrine sügavik, mida võid nautida kas või kõhuli klaaspõrandal.Kunsti ja teatri elamusi on hea nautida The Arts Centre´s. Üllatav oli teada saada, et tänavalt sisse astudes näitusesaali, olid sa juba level 6 peal ja teatri saalid jäid kõik alla poole. Prii ligipääs oli kogu hoonele, võis jalutada erinevatel korrustel üles pandud näitustel, piiluda era loozidesse, istuda pehmetes tugitoolides ja tutvuda uue aasta ooperi programmiga.
Linna panoraami nautimiseks parim koht on Melbourne 360 Riolta Toweris.
Äraütlemata huvitav väljapanek on Immigratsiooni muuseumis. Seal kaotab aeg oma tähenduse ja liigub omasoodu. Minu arvamus on, et akvaarium võib jääda külastamata, aga immigratsiooni muuseum peab olema programmis.

To be continued…

BOXINGDAY - 26.12.2008

´´Have a nice boxing day mate!´´, hüüdis naabrimees hommikul. Sellised kord juba on aussid, no worris.
Boxing day hommik algas tõeliselt kiire duššiga, sest uni oli killinud äratuskella ning igasugused targad brošüürid ütlesid, et Melbourni sõidan ma Colacist vähemalt 2 tundi. Esialgne plaan esmalt sõita Greensboroughsse ja alles siis Melbourni tundus nüüd suhteliselt teostamatu.
Cityle lähenedes pidi hoolikalt jälgima noolega silte millel kiri - CITY, et õigel rajal püsida. Tundsin end kui kala vees ning varsti võttiski kesklinn mind vastu hullumeelse liiklusega. Jäi vaid veel üks küsimus, kus on Trifty citiy office, kuhu pean auto tagastama. Kas pole mitte palju lubav info, kuhu pead auto viima, seda siis 4 miljoni linnas. No worris! Jeahh, silmasin tänavanurgal infotulpa, kui päästjat koolikella. Kiiremalt jalad liikuma ning infot nõutama. Taas tuli rahvasummast läbi end murda, sest Melbourni oli tabanud hullude päevade hullus, et vajaliku tädini jõuda. Tädi väga abivalmilt printis rongi ajad Greensboroughsse, kui ka joonistas kaartile värviliselt teekonna autorenti. Viimased kilomeetrid spidomeetrile keritud ning oligi aeg haarata kohver näppu ning rühkida Flinders Street stationi poole.
Greensborough´s seisime nõutult rongijaamas. Kuhu poole nüüd, kus on Hbdner street? Jeahhh, sealt tulevad ühed inimesed ehk nemad oskavad aidata. Seda võin ma öelda, aussid on ülimalt abivalmid inimesed. Onu ei teadnud täpselt kus asub meie küsitud tänav, kuid haaras siiski otsekohe ühe õlekõrre ning helistas sõbrale. Ma ei olnud kade ning andsin talle aega nii palju kui vaja, mitte ainult 30 sekundit.
Sain kaela ka esimese vihmasabina siin, mis osutus minu õnneks tõesti sabinaks, mis aga ei ole mingi õnn kohalikele. Kõik on nii kuiv, muru ei ole mitte roheline vaid krõbisev kollane mõningate roheliste laikudega.
Huvitav milline on see maja, kuhu me läheme? Millised on Koidula ja Ali? Kas ma tunnen ära inimesed, keda ma ei ole kunagi oma elus kohanud, olen vaid paar sõna telefonis rääkinud? Again, no worris! Koidula lehvitas terrassilt ja hõikas: ´´Astuge julgelt edasi, ma näitan teile teie toad ja siis palun kohe lauda.´´
Piinlik küll, kuid kõikide inimeste nimed mulle meelde ei jäänud, kes olid perekond Nemiro juurde lõunale kutsutud. Loodetaval nad andestavad mulle.
Proua Ali, kes näeb välja nagu kuninganna Elisabeth II, on minu tädi õde ning Koidula tema tütar.
Õhtul tegime väikese väljasõidu golfi väljakule, kängurudele külla. Kängud ja golfarid toimetasid sõbralikult kõrvitu väljakul. Huvitav kas Niitvälja golfiklubi ka lubaks oma udupeentele väljakutele metsloomi ringi patseerima või leiaksid eksinud end hoopis restoranist gourme õhtusöögilt? Taldrikult siis.

2. jõulupüha nimetavad austraallastel boxing day´ks, kuid mingit seost ei ole sellel poksimisega nagu ma esialgu arvasin. Nimi tuleb hoopis sellest et vanasti 2. jõulupühal pakkis kuninganna ning teised jõukamad inimesed jõuluehted karpidesse – box – ning kinkisid need siis vaestele.

OSTLEMIS ELAMUS
Käisime Koidula ja Jurisega boxingday allahindlusi kaemas. Mis iseenesest just nagu ei olegi midagi. Hinnad korralikult allalastud ja valik suur. Nagu osturalli. Tegelikult oli elamuseks teenindus, mis oli nagu välismaa filmis. Et mitte oma aega raisata parkimisele, sai kasutada parkimise teenust. Sõidad ülimalt uhke kaubanduskeskuse ukse ette, astud autost välja ning hooletu elegantsiga ulatad võtmed noormehele, kes korraldab kõik ülejäänu. Samuti toimus see ka lahkudes. Istusime kenas lounges, kuni sõitis auto ukse ette.
Ostlemis elamustest veel. Miks peab seisma kassa sabas, kui võib osta iseteenenduse vormis? Vaatasin küll esialgu iseteenduskassat, kui kevadine vasikas aiaväravat, no tõsiselt. Kuidas saab nii olla, et ise olen ka kassapidaja ja koti pakkija? Ok, viimane on mõistetav. Süsteem töötas ideaalselt, triipkoodi lugeja fikseeris hinna ja minu asi oli valida kas maksan kaartiga või sulas. Toppisin raha ekraani kõrval asuvasse avasse ning operatsioon oli edukalt sooritatud. Elamus missugune.