Võtan hommikul pikemalt aega, et viimistleda soeng ja meik. Ees ootab kohtumine Mama Roma manageriga. Maniküür ja pediküür on laitmatud. Täna ei mingit mini seelikut. Bikiinid ja päikesekreemi poetan siiski kotti.
Jõuan Mama Romasse keskpäeval, päike lõõskab ja on meeldivalt jahutav astuda restorani uksest sisse. Vaikne on. Vaid paar lauda on hõivatud. Vestleme hetke Emilioga ning lepime kokku, et tulen õhtul kell 17:30. Tutvun tööga ning olen veidi abiks ja siis räägime edasi juba. Seniks suundun aga randa. Milline õige otsus oli poetada kotti vajalik ning olulised aksessuaarid.
Meza ja Ian on juba rannas. Naudivad laineid. Puiklen küll vastu, et ei mingit lainete möllu. Varsti siiski vannun ookeani kutsele alla. Tohutu laine viimistleb oma äranägemise järgi minu soengu ja meigi. Aeg läheb rannas lennates, kaob lainete möllu. Sean lainete pillutatud lokkid soengusse tagasi. Pühin liiva jalgelt ning asutan end Mama Roma poole liikvele.
Õhtul on rahvast juba rohkem. Alustan matemaatikaga ehk lauanumbritega, järgneb lauakatmine, tutvus köögiga. Vahepeal lähevad peakokk ja Emilio, kes on restorani omanik, kohvi tassid näpus tänavale jalutama. Kliente tuleb aina juurde. Saan omale austava ülesande viia vee pudelid lauda ning lihtsalt naeratada. Huvitav, kas siin on üldse võimalik tõsise ning morni näoga olla??
Training day jõuab kiirelt õhtusse. Vastan veel mõnele küsimusele ja ongi tänaseks kõik. Jääb kokkulepe, et helistan pühapäeval, siis on kiire päev ning palju kliente.
Ciao! See you later!
Bussi peale jalutades saan kaela ka vihmasabina. Mõnus ja soe. Rõõmustan koos kohalikega ja loodan, et seekord on vihm ikka vihm, mitte kaks tilka vett. Ja vihm on seekord tõesti vihm. Koju jõudes olen läbimärg. Vihm aga ei kavatsegi lõpped, kogub hoopis aina tuure juurde. Varsti on tagahoovist saanud bassein. Veidi veel ja bassein on ka toas.
Vihma pelglikud kekod moodustavad toaseinal kujundeid. Igakord uue ja uues kohas. Elu nagu loomaaias, reptiilide majas.
Jõuan Mama Romasse keskpäeval, päike lõõskab ja on meeldivalt jahutav astuda restorani uksest sisse. Vaikne on. Vaid paar lauda on hõivatud. Vestleme hetke Emilioga ning lepime kokku, et tulen õhtul kell 17:30. Tutvun tööga ning olen veidi abiks ja siis räägime edasi juba. Seniks suundun aga randa. Milline õige otsus oli poetada kotti vajalik ning olulised aksessuaarid.
Meza ja Ian on juba rannas. Naudivad laineid. Puiklen küll vastu, et ei mingit lainete möllu. Varsti siiski vannun ookeani kutsele alla. Tohutu laine viimistleb oma äranägemise järgi minu soengu ja meigi. Aeg läheb rannas lennates, kaob lainete möllu. Sean lainete pillutatud lokkid soengusse tagasi. Pühin liiva jalgelt ning asutan end Mama Roma poole liikvele.
Õhtul on rahvast juba rohkem. Alustan matemaatikaga ehk lauanumbritega, järgneb lauakatmine, tutvus köögiga. Vahepeal lähevad peakokk ja Emilio, kes on restorani omanik, kohvi tassid näpus tänavale jalutama. Kliente tuleb aina juurde. Saan omale austava ülesande viia vee pudelid lauda ning lihtsalt naeratada. Huvitav, kas siin on üldse võimalik tõsise ning morni näoga olla??
Training day jõuab kiirelt õhtusse. Vastan veel mõnele küsimusele ja ongi tänaseks kõik. Jääb kokkulepe, et helistan pühapäeval, siis on kiire päev ning palju kliente.
Ciao! See you later!
Bussi peale jalutades saan kaela ka vihmasabina. Mõnus ja soe. Rõõmustan koos kohalikega ja loodan, et seekord on vihm ikka vihm, mitte kaks tilka vett. Ja vihm on seekord tõesti vihm. Koju jõudes olen läbimärg. Vihm aga ei kavatsegi lõpped, kogub hoopis aina tuure juurde. Varsti on tagahoovist saanud bassein. Veidi veel ja bassein on ka toas.
Vihma pelglikud kekod moodustavad toaseinal kujundeid. Igakord uue ja uues kohas. Elu nagu loomaaias, reptiilide majas.
No comments:
Post a Comment