Rongiaknast heitsin veel viimase igatseva pilgu Brisbile. Minu lemmik linnale. Me kohtume veel, ma luban!! Tulevikus.
Check-in ja taaskord tempel passi ning sammud lennuki poole. Ruumi oli laialt , sain lausa akna aluse koha. Tegelikult lausa terve pingirea. Vaade pimedusse oli garanteeritud. Valisin muusika valikust Johnny Cashi. Klapid pähe. See hääl lihtsalt mässib endasse. Silm vajus kinnı ning uni tuli magus.
Bangkokis võttis mind vastu varahommikune leitsak. Sügavam hingetõmme ning tundsin kuidas nired voolasid mööda selga. Nagu juba öeldud, võtsin sel korral kõige pealt suuna Pattayale.
Mõned päevad hiljem olin taas Bangkoki lennujaamas. Kohtumispaik oli sedasi määratud. Märtsi algul saatsin Mari Aussis lennule. Nüüd siis kohtusime siin. Kumbki teel kusagile, omade soovide ja sihtidega. Viimased kallistused ja juba kadus ta taas varjava seina taha. Kus on meie järgmine kohtumispaik?
Istusin bussi ning võtsin suuna joonelt Khaosan Roadile. Veel oli tänav vaikne. Kostus vaid kaasakiskuvat muusikat erinevatest baaridest. Peatusin Lek guesthouses, samas toa kus peatusime 3 kuu eest. Rõdu tänava kohal, hea jälgida toimuvat. Mõnus äratundmine tabas mind. Jalg tegi veel põrgulikku valu. Võtsin juba koduseks saanus pubis ühe Chang`ı.
Jäi aega veel paar päeva Tai uus aasta pidustusteni - Songkranini. Khaosanile laotati sellekspuhuks maha punane vaip. Terve tänava ulatuses, mida mööda sammusid areenile 1500 munka. Jagamaks oma õnnistust ning kogumaks annetusi. Nii erinevad kultuurid. Sellega oli ametlikult avatud pidustuste nädal. Nädal veesõjas. Nädal meeletus lapsepõlves.
Samal ajal olid Bangkokis ja ka mujal Tais meeleavaldused. Enesele märkamatult kõndisin ma Pattayal oma kohvritega läbi meeleavalduse. Küll on ikka tore elada ilma uudisteta. Üldıselt möödusid need rahumeelselt, kui kõrvale jätta paar insidenti. Neist sain teada mulle Eestist saabunud ärevatest sõnumitest. Korraks pandi kinni ka Khaosani tänav. Manitseti püsima hotellis. Mitte liikuma kusagile. Väljas oli kiirreageerimis rühm. Kõik julgeoleku nimel. Ja julgeolek oli ka tagatud.
Inimesed tulid tänaval vastu, soovisid Sawasdee Pi Mai - head uut aastat. Kõik on rõõmsad. Alanud on võidurelvastumine:)) Relvamüüjad on avanud poeletid tänaval. Tsisternid veega veeretatakse relvapoodide kõrvale. Mul oli šampoon otsa saanud. Ostsin uue ning kingituseks sain veepüssi. Jeeee. Olen lahinguks valmis. Püss laetud ja tänavale. Esimestel päevadel oli võimalik jalutada pikki tänavat ja jääda kuivaks. Rahvas oli veel laisk. Võidurelvastumine alles kogus tuure.
Kasutasin vaikust ning põikasin sisse ilusalongi. Vajasin näohooldust ja massaazi. See on nauding. Raske oli end seansi lõppedes massaazilault püsti kangutada.
13. aprill läks mölluks. Enam ei olnud võimalik liikuda pikki tänavat, ilma et 10 minutiga ei oleks riided väljaväänamis kõlbulikud. Pure fun. Muusika mängib hoogsaid rütme. Püss üle õla leian end tantsimas tänaval keset möllu. Jalad ja keha lihtsalt liiguvad. Lehvitan üle tänava naabritele.
Vahetus.
Vabadus.
Elu.
On inimesed, kelledega kohtuvad pilgud ka suures rahvamöllus. Mida ma teen??
Veesõjamöllus kaotasin oma fotoka. Kummaline, aga mul ei olnudki nii väga kahju. Mälukaart oleks küll kena tagasi saada. Aga mis seal ikka. Keegi teine sai minu ilusad pildid ja videod endale:) Ka pildi kellegist. Kellegist kes hakkas silma. Kellega jäi tutvus küll üürikeseks. Kunagi tulevikus, järgmises peatus punktis kohtume taas. Kõik on juhus. Lõbus.
Homme kell 13:00 on mul töövestlus Tallinnas. Lennukilt otse vestlusele. Miks ka mitte. Keelte paabel.
Aga kui sõidaks hoopis Krabile ronima?
Check-in ja taaskord tempel passi ning sammud lennuki poole. Ruumi oli laialt , sain lausa akna aluse koha. Tegelikult lausa terve pingirea. Vaade pimedusse oli garanteeritud. Valisin muusika valikust Johnny Cashi. Klapid pähe. See hääl lihtsalt mässib endasse. Silm vajus kinnı ning uni tuli magus.
Bangkokis võttis mind vastu varahommikune leitsak. Sügavam hingetõmme ning tundsin kuidas nired voolasid mööda selga. Nagu juba öeldud, võtsin sel korral kõige pealt suuna Pattayale.
Mõned päevad hiljem olin taas Bangkoki lennujaamas. Kohtumispaik oli sedasi määratud. Märtsi algul saatsin Mari Aussis lennule. Nüüd siis kohtusime siin. Kumbki teel kusagile, omade soovide ja sihtidega. Viimased kallistused ja juba kadus ta taas varjava seina taha. Kus on meie järgmine kohtumispaik?
Istusin bussi ning võtsin suuna joonelt Khaosan Roadile. Veel oli tänav vaikne. Kostus vaid kaasakiskuvat muusikat erinevatest baaridest. Peatusin Lek guesthouses, samas toa kus peatusime 3 kuu eest. Rõdu tänava kohal, hea jälgida toimuvat. Mõnus äratundmine tabas mind. Jalg tegi veel põrgulikku valu. Võtsin juba koduseks saanus pubis ühe Chang`ı.
Jäi aega veel paar päeva Tai uus aasta pidustusteni - Songkranini. Khaosanile laotati sellekspuhuks maha punane vaip. Terve tänava ulatuses, mida mööda sammusid areenile 1500 munka. Jagamaks oma õnnistust ning kogumaks annetusi. Nii erinevad kultuurid. Sellega oli ametlikult avatud pidustuste nädal. Nädal veesõjas. Nädal meeletus lapsepõlves.
Samal ajal olid Bangkokis ja ka mujal Tais meeleavaldused. Enesele märkamatult kõndisin ma Pattayal oma kohvritega läbi meeleavalduse. Küll on ikka tore elada ilma uudisteta. Üldıselt möödusid need rahumeelselt, kui kõrvale jätta paar insidenti. Neist sain teada mulle Eestist saabunud ärevatest sõnumitest. Korraks pandi kinni ka Khaosani tänav. Manitseti püsima hotellis. Mitte liikuma kusagile. Väljas oli kiirreageerimis rühm. Kõik julgeoleku nimel. Ja julgeolek oli ka tagatud.
Inimesed tulid tänaval vastu, soovisid Sawasdee Pi Mai - head uut aastat. Kõik on rõõmsad. Alanud on võidurelvastumine:)) Relvamüüjad on avanud poeletid tänaval. Tsisternid veega veeretatakse relvapoodide kõrvale. Mul oli šampoon otsa saanud. Ostsin uue ning kingituseks sain veepüssi. Jeeee. Olen lahinguks valmis. Püss laetud ja tänavale. Esimestel päevadel oli võimalik jalutada pikki tänavat ja jääda kuivaks. Rahvas oli veel laisk. Võidurelvastumine alles kogus tuure.
Kasutasin vaikust ning põikasin sisse ilusalongi. Vajasin näohooldust ja massaazi. See on nauding. Raske oli end seansi lõppedes massaazilault püsti kangutada.
13. aprill läks mölluks. Enam ei olnud võimalik liikuda pikki tänavat, ilma et 10 minutiga ei oleks riided väljaväänamis kõlbulikud. Pure fun. Muusika mängib hoogsaid rütme. Püss üle õla leian end tantsimas tänaval keset möllu. Jalad ja keha lihtsalt liiguvad. Lehvitan üle tänava naabritele.
Vahetus.
Vabadus.
Elu.
On inimesed, kelledega kohtuvad pilgud ka suures rahvamöllus. Mida ma teen??
Veesõjamöllus kaotasin oma fotoka. Kummaline, aga mul ei olnudki nii väga kahju. Mälukaart oleks küll kena tagasi saada. Aga mis seal ikka. Keegi teine sai minu ilusad pildid ja videod endale:) Ka pildi kellegist. Kellegist kes hakkas silma. Kellega jäi tutvus küll üürikeseks. Kunagi tulevikus, järgmises peatus punktis kohtume taas. Kõik on juhus. Lõbus.Homme kell 13:00 on mul töövestlus Tallinnas. Lennukilt otse vestlusele. Miks ka mitte. Keelte paabel.
Aga kui sõidaks hoopis Krabile ronima?
No comments:
Post a Comment