Higi, valu, pisarad = Thai box

Kaklusklubi spetsialisti karjäär algas valulikult.
Eile oli esimene taipoksi trenn. Soojenduseks 20 minutit hüppenööri käsitlemist. Jalad takerdusid hüpitsasse, higi voolas ojadena. Vett laks meeletult. Hüpitsa käsitlemises edutati mind edasijõudnute gruppi.
Lihased soojad ja vetrumine liigestes, tuli juba tehnika. Käelöögid. Milline kuum mees oli treeneriks. Mmmmm. Esimesed löögid. Tehnika koperdas kusagil välisukse taga. Trepiastmed tundusid kõrgetena.
Teised ümberringi tümitasid poksikotte nagu vanad kalad. Ega siis midagi, käed rusikasse, asend sisse ja tsahh... Nägu käe varju, vastas käsi kaitses. Krt, öelge, kuidas ma saan lihtsalt sellisele mehel vastu vahtimist virutada? Tundsin kuidas särk kleepus ihu külge, selg oli kui kosk. Väljas kallas vihma kui pangest, müristas ja valgutas. Pilk libises üle Pattaya katuste. Lisandusid jalalöögid. Hakkas juba looma. Tehnika oli kolmandale korrusele jõudnud, jäi tõusta veel üks korrus. Poksikott sai mu käest 1:0 pähe.
Muusika keerati valjemaks. House.
Mõned venitused ja oligi aeg ringi minna. Appi!! Vastaseks sain kohaliku poksija. Tundus, et esimene löök tuli talle ootamtult järsku ja valusalt. Sorry, see ei olnud paris nii mõeldud. Või tegelikult oli ikka küll, ega me ei tulnud siia nalja tegema. Kui poks, siis poks!
1,5 tundi möödus märkamatult. Riided olid läbimärjad. Seisin ja tilkusin. Rahulolu. Treener küsis kas tulen homme? Kahjuks ei, aga teen seda kunagi hiljem. Kindlasti. Ja Tais.
Õhtuks oli jalg märkamatult üles paistetanud ning võisin plakatid nurka vista, milledega tahtsin minna õhtul tai poksi matshi vaatama. Bad luck.
Samas, kui juba, siis juba.
Kirglikult.

No comments: