Lõpetasin mõni päev tagası John Grogani raamatu ``Marley ja mina``. Filmi vaatasin teel Brisbanest Bangkoki, lennukis. Uni küll mässis tookord mu endasse ning film jäi lõpuni vaatamata.
Pillisin raamatut lugedes nagu väikene laps. Samas oli palju kohti mis ajas nii naerma, et kõhtu tekkis kramp.
Miks ma siis pillisin? Raamat oli ju ometi tore. See suur ja hulakas kollane labrador oli kui tõeline põmmpea. Samas oli see põmmpea saanud endale parima kodu. Vaatamata kõigile nendele pahandustele mis ta oma elu jooksul korda saatis, siis 13 aasta jooksul, ei visatud teda nurka.
Raamatut lugedes kerkis silme ette Lord. Oleksin soovinud oma varbad lükata tema pehmesse kasukasse. Ka tema on suur ja kollane. Alati õnnelik ja valmis tegutsema. Tema ei teinud kutsikana ühtegi pahandust. Ok, tutvus veidi kaasaegse sisustusarhitektuuriga ning uuris mis kirjutatakse ajakirjas Lemmik. Seda kõike vaid äärest. Kingadele on ta alati eelistanud kanatiibasid. Korra maitses ka seina, aga see oli kuidagi väga maitsetu asi. Ei sobinud tema peene maitsega.
Huvitav mida mõtleb ja tunneb koer? Kas tema mõtleb ka vahest minule? Kas ma tulen talle meelde? Kas ta näeb mind unes, kuidas me metsas jalutame?
Ma ei ole teda näinud juba pool aastat. Nii kummaline kui see ka ei ole, siis igatsus tema järele on kõige suurem. Ma ei igatse ühtegi inimest nii väga, kui oma koera.
Täpselt Lordi sünnipäeval maandusin Eestis. Saatsin sünnipäeva õnnitlused tänapäeva kombe kohaselt elektrooniliselt. Kujuteldavad kondi kuhilad ja vorstirõngad. Peale väikest arupidamist Brittaga otsustasime, et minu nägemine ei ole hetkel Lordile hea. Milleks teda ilmaaegu ärritada, kui ma kohe taas lahkun?
Suured suured tänud Brittale, kes on Lordile hea perenaine hetkel!!
Nüüd tõdesin rõõmuga, vaadates Merle pilte, et ühest põnnist on sirgunud Marley. Pisikene pätt Dellu luges raamatu korralikult läbi. Kindlasti pani sealt mõnegı krutski oma pehme pruuni kõrva taha tallele. Pisikene Marley-Dellu:)
Pillisin raamatut lugedes nagu väikene laps. Samas oli palju kohti mis ajas nii naerma, et kõhtu tekkis kramp.
Miks ma siis pillisin? Raamat oli ju ometi tore. See suur ja hulakas kollane labrador oli kui tõeline põmmpea. Samas oli see põmmpea saanud endale parima kodu. Vaatamata kõigile nendele pahandustele mis ta oma elu jooksul korda saatis, siis 13 aasta jooksul, ei visatud teda nurka.
Raamatut lugedes kerkis silme ette Lord. Oleksin soovinud oma varbad lükata tema pehmesse kasukasse. Ka tema on suur ja kollane. Alati õnnelik ja valmis tegutsema. Tema ei teinud kutsikana ühtegi pahandust. Ok, tutvus veidi kaasaegse sisustusarhitektuuriga ning uuris mis kirjutatakse ajakirjas Lemmik. Seda kõike vaid äärest. Kingadele on ta alati eelistanud kanatiibasid. Korra maitses ka seina, aga see oli kuidagi väga maitsetu asi. Ei sobinud tema peene maitsega.
Huvitav mida mõtleb ja tunneb koer? Kas tema mõtleb ka vahest minule? Kas ma tulen talle meelde? Kas ta näeb mind unes, kuidas me metsas jalutame?
Ma ei ole teda näinud juba pool aastat. Nii kummaline kui see ka ei ole, siis igatsus tema järele on kõige suurem. Ma ei igatse ühtegi inimest nii väga, kui oma koera.
Täpselt Lordi sünnipäeval maandusin Eestis. Saatsin sünnipäeva õnnitlused tänapäeva kombe kohaselt elektrooniliselt. Kujuteldavad kondi kuhilad ja vorstirõngad. Peale väikest arupidamist Brittaga otsustasime, et minu nägemine ei ole hetkel Lordile hea. Milleks teda ilmaaegu ärritada, kui ma kohe taas lahkun?
Suured suured tänud Brittale, kes on Lordile hea perenaine hetkel!!
Nüüd tõdesin rõõmuga, vaadates Merle pilte, et ühest põnnist on sirgunud Marley. Pisikene pätt Dellu luges raamatu korralikult läbi. Kindlasti pani sealt mõnegı krutski oma pehme pruuni kõrva taha tallele. Pisikene Marley-Dellu:)
No comments:
Post a Comment