BANGKOK

Vana aasta viimane hommik võttis meid vastu Bangkoki Suvarnabhumi lennujaamas. Oluline oli leida viisaosakond ja fotograafiga kokkuleppele jõuda, et pildid saaksid valmis kiiresti.

Läbimõeldult olid erinevad institutsioonid paigutatud. Alustasin rahavahetusest, siis kohe fotograafile, kes vehkles kardinaga, kui oli fotosessioon.Nüüd võis edasi suunduda viisaosakonda ning otsida korv kusagilt nurgast, mis sisaldas endas viisaankeete. Et võimalikult paljudel inimestel tööd oleks, siis iga viisaankeeti töötles 5 inimest, üks karmima ilmega mees kui teine. Istusin hiirvaikselt ootesaali taburetil, ei julgen isegi mitte kõvasti hingata.

Ei võtnudki kaua see protseduur, kuni ma jõudsin pagasilindini, ainult 2 tundi. Pagasilint oli ammu tühi ja väljalülitatud. Kusagil peavad ka minu kompsud olema. Märkasin eemalt kohvrite kuhilat ning sukeldusin sinna, edukalt.

Hotelli leidmine oli veidi keeruline. Istusime oma kohvrite otsas tänaval ja mõtlesime, kuhu poole me siis õigupoolest peame minema, kui meile tuli appi tore naine. Tema abiga leidsime kena vaikese peatumispaiga, kus fuajees siblid ringi Paris Hiltoni koerake. Nüüd siis juba minu suurim sõber Tais. Ehh.
Esimene tutvumis tiir linnas tehtud. Pargi veerel, kuhu sattusin oma jalutuskäigul oli tore silt, et õng paluks koju jätta..No kes see ikka õngitseb keset linna. Siiki vaja uurida, mis seal tiigis toimub.Hea et ma suurest ehmatusest ise tiiki ei kukkunud, kui pirakatest konnadest koosnev kamp otsustas samal hetkel tiiki hüpata, kui mina selle äärele jõudsin. Vees mulistasid mingid kummalised kalad ja korraldasid veesõda kilpkonnad ning mingid ussid ujusid ringi. Huvitav, kas ma olen Tallinna loomaaias või siiski ühes pisikeses pargis Bangkokis??
Tänaval mängis väike tüdruk, vanemaid ei paistnud kusagil olevat.
Igatahes istun ma nüüd oma hotellitoas ja teen ettevalmistusi aastavahetuse tralliks.Kuusepuu ja bändid on juba korra ülevaadatud. Üle tee restoranis kõht kõvasti ülimalt head kohaliku köögi hõrgutistest täis.

Kaunist aasta vahetust teile kõigile ning kohtumiseni uuel aastal!!!

Eesti kohaliku tähtsusega küla jaanituled on kordades suurema tulevärgiga, kui oli seda aastavahetuse saluut Bangkokis. Kohalikud kriipssilmad küll kilkasid iga pisikese sädeme peale, mis taevasse ilmus. No jah, meil ole tore vaadata kuidas kriipsud saluuti nautisid. Õppisime näpukombinatsioone, mis tuleb seada, kui tahad eriti vinget pilti.
Öösel hotelli poole jalutades oleksime nagu sattunud tohutult pikka baari. Kellel oli vähemalt 2 aiatooli, siis oli ta need tänavale tõstnud ning lauakese kõrvale sättinud, kust siis erinevaid kesvamärjukesi pakkus. Valged paksud vanamehed jalutasid plikaohtu tailannadega ringi.
Umbes pool kell 1 öösel läks actioniks. Erinevad mootori jõul liikuvad aparaadid kimasid kõik uilates ühes suunas. Kõige ees tuletõrjeriietes mees, kirka üle õla, oma punnvõrri seljas. Edasi pisikesed kastikad, punnis tuletõrjujaid. Sekka ka mõni kaasaegsem pritsimasin. Tuk-tuki vennad kasutasid juhust ning andsid aina gaasi, et vilkurite valguses rallimeistriks tulla. Nagu street race. Sel hetkel oli see kõik naljakas vaatepilt, järgmisel päeval uudiseid lugedes juba kurvaks tegev. Nimelt tormas kogu see isikkoosseis ööklubi põlengut likvideerima, mis siiski nõudis üle 50 noore elu. R.I.P.

Te kõik olete kindlasti näinud filmi The Beach, ilusa poisi DiCaprioga peaosas. Filmist võlutult läksime otsima, kus asub Khaosan Road, kust sai alguse seiklus filmis. Et vähendada jalavaeva võtsime tuk-tuki, kauplesime hinna mõistlikuks ja hakkaski ralli. Silmad oli peale 10 minutilist sõitu tuulejõul kriipsuks tõmbunud. Adrenaliin korralikult üles pumbatud. Maksime 50 bahti ning astusime Khaosan roadi melusse. Kuna nälg juba kimbutas, tegime ühed pad thai´d ,millest sattusime koheselt sõltuvusse. Naljapärast astusime Lek Guesthousi sisse, et uurida tubade hindasid. Tüdruk ulatas lahkelt võtmed, et saakisme tutvuda paari toaga. Avades toa number 32 ukse, oli kindel, me võtame selle - nüüd ja kohe. Rõdu tänava kohal, kogu melu justkui peopesal, feeling nagu oleks astunud filmi the Beach. Hind oli 240bahti kahene tuba. Uskumatu, arvestades kui erga unega ma olen, magasin Lekis kui beebi, kuigi meie võõrastemaja oli täpselt kahe ööklubi vahel ja tümps oli korralik, liigagi korralik.
Järgmised päevad tutvusime templitega, kuulasime munkade jutlusi ning laulu. Viimane oli mõnus. Lihtsalt istusin templi trepil ning nautisin.
2. jaanuar on tuk-tuki FIE ja valitsuse vahel mingi deali päev. Nimelt kui tuk-tuki mees sõidutab turiste ning käib nendega ka mõningad kohustuslikud kohad läbi, registreerib, et on ikka turistidega, siis saab ta gaasitalongid. Oki, sobis meile, hinnaks saime 20 bahti (hiljem kuulsime, et paljud maksid vähemalt 100 bahti) trip. Oluline oli et lisaks templitele külastaksime ka triiksärgi poodi, juveelitehast. Lõpuks kui meil oli peatus viimase templi juures, kadus meie FIE ära. Ju sai siis oma talongid kätte ja lahkus ilma meile arvet esitamata.
Selline sell jalutas meile linna tänaval vastu, koon verine. Arvatavalt meie tuk-tuki mees oli talle kõhutäiteks seekord.
Tegime hotellis väikese uinaku. Banaani pannkoogid kõhus tuli uni eriti magus.
Parim aeg ilusalongi külastuseks on õhtul kell 23. nii tegime ka meie, olles eelnevalt reisibüroost 3in1 paketi järgmiseks päevaks lunastanud.
Võtsime täispaketi, kosmeetik-maniküür-pediküür-massaaz. MMM, see oli mõnus. Varbad on nüüd nagu pisikesed kommikesed:)

LENNUJAAM

Seiklus jätkus lennujaamas, kus checkini tädi, peale pikemat arvutiekraani uurimist teatas, et sorry, aga kuna sul on standby piletid, siis ma ei saa sulle teha checkini Bangkoki lennule.
Mis mõttes? Kuidas ei saa? Mida see nüüd peaks tähendama? ja veel tuhat küsimust tuli mul üle huulte. Põhjus lihtne, temal annab süsteem info, et Eesti kodanik saab Taist piirilt viisa, kuid seda vaid siis kui on ostetud täispilet. Ei aidanud mingi selgitus, et see ei ole mitte mingisugune probleem jne jne. Läksin supervisori jutule ning saime kaubale lõpuks, et ok, ma ei peatu Bangkokis, vaid liigun kohe Hong Kongi edasi kui nii on parem. Tegelikult mul juba kasvas peas salakaval plaan.
Checkin edukalt tehtud, pagas jäi ka nibinnabin lubatud kaalu piiresse, 1 kilogramm oli maksimumist puudu. Huvitav kas mul on kohver kulda täis, et see nii raske oli, hmmmm? Eks ma uurin seda hiljem.
Turvakontroll oli ikka selline nagu igalpool, tuli teha poolenisti striptiisi, et pääseda edasi tolliametnike jutule. Profi liigutusega heitsin jaki lindile, kingad jalast ning libistasin püksirihma aasadest.... ja läbi ma olingi. Nüüd oli aega teha uus meik Chaneli boksis ja lasta end lõhnastada uuemate parfüümidega. Oli aeg suunduda gate 8 poole ning hetk hiljem olimegi juba ruleerimisrajal.
Melbournist Bangoki lennutas meid Thaiairways. Mis ma oskan öelda. 5 punkti süsteemis hinne 3-.

BYE MELBOURN AND SEE YOU

Oligi taas käes aeg pakkida kohvrid ning võtta suund lennujaama poole, liikuda edasi. Hommik oli vihmane, rõõmustasin koos kohalikega, kes ootasid vihma juba ammu.
Meel oli rõõmus, samas ka kurb, kuidagi ei tahtnud lahkuda. Me astusime üle selle maja läve mõned päevad tagasi võõraste inimestena ja saime tohutu külalislahkuse osalisteks. Nagu ütlesid Juris ja proua Ali – tulles olite te võõrad, aga lahkute kui sõbrad ning teile on alati meie uks avatud!Ütlen ausalt, hoidsin pisaraid tagasi kallistades nende sõnade peale hüvasti jätuks.
Proua Ali näitas hommikul veel albume ja rääkis kuidas ta alustas oma elu Austraalias 60 aastat tagasi. Olin rõõmus, et sain pakkuda talle võimalust rääkida eesti keelt, mille üle ta rõõmustas.

MELBOURNE

Melbourne on esimese hooga ehmatav oma meeletu ruttamisega. Linn haarab kiiruga su endasse ning siis enam ei pane seda saginat tähelegi.
Alustasime oma esimest metropoli hommikut Williamstownis, kust avaneb kaunis vaade üle lahesopi Melbournile, pisikeses hubases kohvikus. Tass piimaga teed ja värske ajaleht. Pigem jääkski lihtsalt kohvikusse istuma ja ei liiguks kusagile. Ja kohvikute valik on siin kirju. On igale maitsele midagi ning loomulikult kookide valik, mmmm. Ma jätsin selle proovimata, piirdusin vaid ühtede pannkookidega.
Alustasime kultuuri ja vaatamisväärsuste paketiga Melbourne akvaariumist. Akvaarium on suur, seal on võimalik osaleda ka sukeldumisel ning sööta haisid, raisid, piraajasid ja teisi ujuvseltskonna tegelasi.Linnaelanikele ja külalistele mõeldult on pandud liikuma City Circkle Tram 35, mis peatud suuremate turismi atraktsioonide juures. Trammis on tavaliselt ka nö vagunisaatja, tore vormikuues onu kes lahkelt juhatab õige teeotsa kätte ning annab palju lisa infot linna kohta. Viimast kuuleb ka trammi valjuhääldist, kus antakse põhjalik ülevaade atraktsioonist mille juures just peatutakse. Igati tore võialus liigelda ja end linnaga kurssi viia.Federation Square on uuema aja kultuurikeskuseks kujunenud oma näitusegaleriide, kohvikute, kinokomplekiga. Tutvusime aborigeenikunstiga, mis oli väga huvitav.
Kuna just samal ajal toimusid kriketi finaalmängud Austraalia vs Lõuna Aafrika, siis oli võimalik Federation Squaril mänge jälgida reaalajas. Kuum päike, lamamis toolid ja kriket, see on Melbourn. Mul küll lõpuks vajus silm kinni, kuid mis sest ikka. Võitis sport. Austraallased pidid seekord koduväljakul vastasele alla vanduma.
Lühike jalutuskäik üle Yarra jõe viib lõunapoolkera suurima kasiinokompleksi Crown Casino juurde. Crown Casino pakub õhtusel ajal eriti eksklusiivset vaatemängu, kus igal täistunnil jõeäärsel bulevardil olevatest kõrgetest raudtõrvikutest sööstavad tulekerad taeva poole. Kui väiksemate tulekerade diameeter on kolm meetrit, siis suurematel on see kuni seitse meetrit. Võimas igatahes.Samas kvartalis asub veel Southbank ja linna kõrgeim pilvelõhkuja Eureka Tower (297,3m). Eksklusiivne 91 korruseline korterelamu viimase 10 korruse küljeaknad on kaetud ehtsa kullakihiga ning igal tasandil on vaid üks apartement.
Eureka 89 pakub meeldejäävat elamust Skydeck näol. Klaaskuubik, mis eendub majast 89 korrusel 3 meetrit. Sinu all haigutab 300 meetrine sügavik, mida võid nautida kas või kõhuli klaaspõrandal.Kunsti ja teatri elamusi on hea nautida The Arts Centre´s. Üllatav oli teada saada, et tänavalt sisse astudes näitusesaali, olid sa juba level 6 peal ja teatri saalid jäid kõik alla poole. Prii ligipääs oli kogu hoonele, võis jalutada erinevatel korrustel üles pandud näitustel, piiluda era loozidesse, istuda pehmetes tugitoolides ja tutvuda uue aasta ooperi programmiga.
Linna panoraami nautimiseks parim koht on Melbourne 360 Riolta Toweris.
Äraütlemata huvitav väljapanek on Immigratsiooni muuseumis. Seal kaotab aeg oma tähenduse ja liigub omasoodu. Minu arvamus on, et akvaarium võib jääda külastamata, aga immigratsiooni muuseum peab olema programmis.

To be continued…

BOXINGDAY - 26.12.2008

´´Have a nice boxing day mate!´´, hüüdis naabrimees hommikul. Sellised kord juba on aussid, no worris.
Boxing day hommik algas tõeliselt kiire duššiga, sest uni oli killinud äratuskella ning igasugused targad brošüürid ütlesid, et Melbourni sõidan ma Colacist vähemalt 2 tundi. Esialgne plaan esmalt sõita Greensboroughsse ja alles siis Melbourni tundus nüüd suhteliselt teostamatu.
Cityle lähenedes pidi hoolikalt jälgima noolega silte millel kiri - CITY, et õigel rajal püsida. Tundsin end kui kala vees ning varsti võttiski kesklinn mind vastu hullumeelse liiklusega. Jäi vaid veel üks küsimus, kus on Trifty citiy office, kuhu pean auto tagastama. Kas pole mitte palju lubav info, kuhu pead auto viima, seda siis 4 miljoni linnas. No worris! Jeahh, silmasin tänavanurgal infotulpa, kui päästjat koolikella. Kiiremalt jalad liikuma ning infot nõutama. Taas tuli rahvasummast läbi end murda, sest Melbourni oli tabanud hullude päevade hullus, et vajaliku tädini jõuda. Tädi väga abivalmilt printis rongi ajad Greensboroughsse, kui ka joonistas kaartile värviliselt teekonna autorenti. Viimased kilomeetrid spidomeetrile keritud ning oligi aeg haarata kohver näppu ning rühkida Flinders Street stationi poole.
Greensborough´s seisime nõutult rongijaamas. Kuhu poole nüüd, kus on Hbdner street? Jeahhh, sealt tulevad ühed inimesed ehk nemad oskavad aidata. Seda võin ma öelda, aussid on ülimalt abivalmid inimesed. Onu ei teadnud täpselt kus asub meie küsitud tänav, kuid haaras siiski otsekohe ühe õlekõrre ning helistas sõbrale. Ma ei olnud kade ning andsin talle aega nii palju kui vaja, mitte ainult 30 sekundit.
Sain kaela ka esimese vihmasabina siin, mis osutus minu õnneks tõesti sabinaks, mis aga ei ole mingi õnn kohalikele. Kõik on nii kuiv, muru ei ole mitte roheline vaid krõbisev kollane mõningate roheliste laikudega.
Huvitav milline on see maja, kuhu me läheme? Millised on Koidula ja Ali? Kas ma tunnen ära inimesed, keda ma ei ole kunagi oma elus kohanud, olen vaid paar sõna telefonis rääkinud? Again, no worris! Koidula lehvitas terrassilt ja hõikas: ´´Astuge julgelt edasi, ma näitan teile teie toad ja siis palun kohe lauda.´´
Piinlik küll, kuid kõikide inimeste nimed mulle meelde ei jäänud, kes olid perekond Nemiro juurde lõunale kutsutud. Loodetaval nad andestavad mulle.
Proua Ali, kes näeb välja nagu kuninganna Elisabeth II, on minu tädi õde ning Koidula tema tütar.
Õhtul tegime väikese väljasõidu golfi väljakule, kängurudele külla. Kängud ja golfarid toimetasid sõbralikult kõrvitu väljakul. Huvitav kas Niitvälja golfiklubi ka lubaks oma udupeentele väljakutele metsloomi ringi patseerima või leiaksid eksinud end hoopis restoranist gourme õhtusöögilt? Taldrikult siis.

2. jõulupüha nimetavad austraallastel boxing day´ks, kuid mingit seost ei ole sellel poksimisega nagu ma esialgu arvasin. Nimi tuleb hoopis sellest et vanasti 2. jõulupühal pakkis kuninganna ning teised jõukamad inimesed jõuluehted karpidesse – box – ning kinkisid need siis vaestele.

OSTLEMIS ELAMUS
Käisime Koidula ja Jurisega boxingday allahindlusi kaemas. Mis iseenesest just nagu ei olegi midagi. Hinnad korralikult allalastud ja valik suur. Nagu osturalli. Tegelikult oli elamuseks teenindus, mis oli nagu välismaa filmis. Et mitte oma aega raisata parkimisele, sai kasutada parkimise teenust. Sõidad ülimalt uhke kaubanduskeskuse ukse ette, astud autost välja ning hooletu elegantsiga ulatad võtmed noormehele, kes korraldab kõik ülejäänu. Samuti toimus see ka lahkudes. Istusime kenas lounges, kuni sõitis auto ukse ette.
Ostlemis elamustest veel. Miks peab seisma kassa sabas, kui võib osta iseteenenduse vormis? Vaatasin küll esialgu iseteenduskassat, kui kevadine vasikas aiaväravat, no tõsiselt. Kuidas saab nii olla, et ise olen ka kassapidaja ja koti pakkija? Ok, viimane on mõistetav. Süsteem töötas ideaalselt, triipkoodi lugeja fikseeris hinna ja minu asi oli valida kas maksan kaartiga või sulas. Toppisin raha ekraani kõrval asuvasse avasse ning operatsioon oli edukalt sooritatud. Elamus missugune.

GREAT OCEAN ROAD

GREAT OCEAN ROAD

Hommikune small take Cowe turismibüroo Michaeliga, kes printis meile kaardid ning andis vajalikud näpunäited, kuidas läbi murda kiirteede rägastikust Melbourni juures ja võisimegi taas jätkata teekonda. Nüüd siis Creat Ocean Roadile.
Möödusime Geelongist ning võtsime suuna Torquay poole, mis on ka lainelaudurite paradiis. Linnake oli täis surfiklubisid, surfivarustuse poode. Mida iganes sul ka vaja ei lähe, et saada surfariks, seda kõike on võimalik saada Torquays. Alates kursustes, lõpetades korralike lainetega.
Öömaja leidsime Bells Beach Surf Lodges. Ülimalt mõnus väikene lodge, väga sõbraliku perenaisega, kes valmistas kõigile luksusliku õhtusöögi. Millele järgnes mõnus veiniõhtu lounges hiliste öötundideni. Magus uni pehmes voodis, hommikuseks äratajaks kassike Bell. 90 AUD dbl room koos õhtu- ja hommikusöögiga.
Kiired hommikused jõulusisseostud Angleseas ning võtsime suuna Aireys Inleti, et tutvudaSplit Point Lighthouse´gaimetleda Eagle Rockining jalutada Red Rock Beachil.
Õhtul elasime juba kaasa kalameestele The Lourne Pier´l. Ei mingit lõputut söömingut jõuluõhtul, kui võib hoopis kalastada või kalmaare õngitseda. Appi, ühe kalmaari tindi rünnakust pääsesin ma küll napilt, muidu oleksid minu valget püksid nüüdseks tindiplekilised nagu esimese klassi tüdrukul.
Päev möödus üllatavalt kiiresti ja hakkaski juba hämarduma. Teed muutusid aina järsemaks ja kurvilisemaks. Märgid lubasid next 50km S-kurv ja 10% langust, jeahhh. Ei, ei, aega mul on. Lõpetan tänaseks ralli, homme jälle päev. Apollo Bays liikusin mööda märke, mis näitasid Apollo Bay Backpackers. Esimese hooga oli kohale jõudes vaatepilt ehmatav, aga kuna kell näitas juba väga hiliseid öötunde, siis ei hakanud pirtsutama. Peremees oli lahke vunts nagu kusagilt Briti seriaalist küla piimamees. Õhtune unetee ja magama, et olla hommikuks apostlite vallutamiseks värske ning valmis ralliks S-kurvides.
Värskendav virgutus lisaks hommiku dušile on jalutuskäik vihmametsas. Cape Otway Rahvuspargis oleks nagu sattunud 3D dokumentaalsarja Dinosauruste jälgedes. Ja kui metsas hakkas kostma hirmuäratavaid möirgeid, ei olnud enam kahtlustki, olen astunud üle ajajoone. Kuhu varjuda? Vaatasin otsivalt ringi, sest ma ju ei teadnud, kas saurus kes kohe mulle vastu tuleb on inimsõbralik või mitte. Otsustasin anda jalgadele valu ja tormata edasi nii kiiresti kui vähegi suudan. Uhhh, sellest oli abi. Ületasin taas ajajoone ning olin tänapäevas tagasi. Milline õnn. Lehvitasin veel arvatavatele dinosaurustele ning liikusin edasi Cape Otway lighthouse poole, mis on Austraalia vanim majakas, aastast 1848. Seal lähedal asuvas eukalüptisalu kohtusime ka koaala perega.Koaala pere, selle asemel et tulla jalgu kõlgutama alumisele oksale oli võtnud sisse hoopis kohad kõige kõrgemas loožis. Nii ma siis jalutasin võpsikus pea kuklas. Turistid olid kui klounid koaaladele. Jälle kostus tuttav hääl, sama mis vihmametsas, kas tõesti olen ma siiski jäänud lõksu ajaruumi? Veidikene julgust kogunud, kuna kaotada ei olnud enam midagi, kui lõksus siis lõksus, suunasid pilgu möirge suunas. Jäin ootama uut möiret, mis ei lasknudki end kaua oodata. Minu suureks hämmastuseks oli selle kohutava hääle taga mitte dinosaurus vaid hoopis armas kaisukaru näoga koaalakene. Siit ka tips kõrva taha, möire tuleb sealt, kus kohast ei oska seda oodatagi. Aitab dinosaurustest ja koaaladest.
Great Ocean Roadi peamisteks tõmbenumbriteks on Port Campbelli rahvuspargi aarete hulka kuuluvad 12 Apostlit.Apostlid on lubjakivist kõrged kaljurahnud, mis on tekkinud erosiooni tagajärjel tuhandete aastate jooksul. Praeguseks seisab veel püsti küll ainult kaheksa neist, neli on kadunud juba igavikku. Viimane apostel kadus igavikku vaid 3 aastat tagasi. Vaade apostlitele oli suursugune ja võimas ning jäi alatiseks mälusoppi.
Järgmine atraktsiooni GOR-l oli Loch Ard Gorge. Kaljujäärak sai oma nime inglise kipperilaeva Loch Ard järgi, mis jooksis sealsamas karile aastal 1878 ning millest eluga tulid välja vaid kaks inimest, Tom ja Eva. Seesama suletud lahesopp oli neile päästjaks armutu ookeani eest.Edasi liikusime London Bridge suunas, mis on nüüdseks küll rohkem London Arch. Varemalt oli see lubjakivimoodustis mandriga ühendatud ja meenutas oma kujult silda. 1990. aastal toimus aga ootamatu varing ning sild oligi kadunud igavikku. Ei ole võimalik lõpmatuseni seista vastu loodusjõududele. Varing oli niivõrd ootamatu, et kaks turisti jäid kaarele lõksu. Nende päästmiseks korraldati koheselt helikopterioperatsioon.
Mitte kaugel London Bridge´st on imeilus Grotto, mida ei ole enda jaoks veel jaapani turistid avastanud. Lucky me! Seal oli võimalik rahulikult istuda ja vaadet imetleda. Mõistatada kus lõppeb meri ning algab taevas, ilma et keegi sulle peaaegu sülle roniks ja pidevalt kriiskaks kiledal häälel.
Kerge barbi Peterboroughis ning viimased vaadete ahmimised endasse Bay of Islands´s - This stormy bay , its wildlife, cliffs, islandas and beaches, all interact togheter – ning võis alustada tagasi teed Melbourni.
Säästmaks ennast öisest rallist, valisin tagasi teeks laugema sisemaa, maantee A1 ja otsustasin öömaja leida pisikeses linnakeses nimega Colac. Keerasin sisse karavaniparki. Esimese hooga oli tunne nagu oleksin sattunud kusagile hulgiladude hoovi. Olin valmis juba ringi keerama, kui kuulsin lõbusat laulujoru ja naeru, mis tähendas, millest eeldasin, et olen siiski õigel teel. Offices võttis meid vastu käreda olemisega, aga siiski sõbralik vanaema. Vangutas küll pead, et hinnad ikka veidi teised, kui need mida mina soovin, aga olgu pealegi, jõuluaeg juuu. Vanaisa kamandati tagatoast välja, et ta meile tekid-padjad tooks ning karavani kätte näiteks. Karavan oli aus, lausa luks värk, köögiga ja puha ning boonuseks telekaski sees. Seda kõike vaid 35AUD eest.

MERRY AUSSIE CHRISTMAS!

BYE SYDNEY

HOME AND AWAY

Oma silm on kuningas, nii ütleb vanasõna. Minu silm siis kuninganna. Kuninganna silm suunas oma pilgu Sydney põhjapoolsesse äärelinna Summer Bay ehk Palm beachi poole, kiikamaks ´´Kodus ja Võõrsil´´ telgitagustesse. Kas kõik on ikka täpselt nii kui oleme harjunud kõike nägema juba peaaegu paaraastakümmet teleriekraanilt. Haagisepark, koolimaja, surfiklubi, baar jne jne.
´´Ok, Home and Away for you´´, ütles autorendi Michael ning juhatas õige teeotsa kätte. Palm beach on vaid tunni autosõidu kaugusel Sydneyst ehk 40km. Selles vaikses, seriaalist tuntud linnakeses asuvad paljude näitlejate, miljonäride ja teiste VIP tegelaste suvekodud. Vaatamata VIP persoonide eeldatavale üledoosile on Summer Bays vaikne, vaid surfarid ning päikese ihalejad.
Kohtan rannapromenaadil jalutamas Alfi ja Elsa teisikuid. Ülejäänud tegelaskonnal ning nende teisikutel on jõulupühad täies hoos. Lausa koduselt tuttav tuli ette kohe rannajoon, seda ääristav aed. Kuna on koolivaheaeg, Austraalais siis suvine, ei silganud ringi seriaalist tuttavaid koolivormis poisse ja tüdrukuid. Summer Bay Surf Club ja Noah´s Bar seisavad oma eheduses rannal, kus toimud seriaalist tuttav aktiivne tegevus. Viimases on ka valik nänni seriaali fännidele. Kellel suurem huvi saab tutvuda Home and Away ametliku kodulehega www.backtothebay.net

BLUE MOUNTAIN

ehk Sinimäed. Oma nimed on mäed, mis tegelikult ei olegi päris mäed vaid hoopis kõrgem platoo, saanud kummipuude tekitatud sinakast udust. Ja vaade on tõesti sinine.
Blue mountain on sadakond kilomeetrit Sydneyst lääne suunas. Variantidena sinna jõudmiseks on kasutada linnalähirongi või rendiautot.
Blue mountainsi kindlaks turistimagnetiks on Three Sisters, millele avaned unustamatu vaade Echo pointi vaateplatvormilt.Romantika ihalejatele meelespeaks, vaade Kolmele Õele on hingemattev päikeseloojangul. Echo pointilt algavatest matkaradadest üks viib ka kõige äärmise õe rüppe. Sealt edasi algad Gigant trail. Ausalt, kui ma oleksin teadnud mis mind ees ootab, oleksin ma piirdunud pildiraamatu vaadetega. Ma liigitaks selle very hard kategooriasse. Laskumine mööda ülijärsku treppi kuristikku, kus oli vaja pärast ka üles saada, see oli katsumus. Tundsin paar päeva veel peale seda, et mul on lihased siiski olemas, jeahhhh.
Teine turistide tõmbenumber on Katoomba Scenis World, kust algavad railway, skyway, cabelway teed. Soov oli suur jalutada veel ka vihmametsas, kuid kuna hommikusest ekstreem matkast Gigant ning Sir Phillip trailil andsid tunda juba arvukad tundmatud lihased, sai otsustavaks ´´ jalutuskäik õhus ´´ ehk skyway. Kondel mis ühendab kahte järsaku külge on klaaspõhjaga. Sügavaim punkt sellel teekonnal on 275 meetrit. On ühtlasi hirmutav ja samas adrenaliini pumpav läbida teekond klaaspõhjalisel kondlil.
Edasi oli sihiks Canberra, milleni viis tohutute laskumistega mägitee. Gaasipedaali võis teisaldada autost ning minema visata, sest see oli täiesti ebaoluline vidin. Tegijaks osutus pidur ja seda suitsemiseni. Laskumine oli 20 kilomeetrit mööda s-kurvi kohati 20%. Teeltväljasõiduks oli ehitatud rambid, et saaks seda teha ohutult.

CANBERRA

Canberra on Austraalia pealinn, kuigi tihti arvatakse selleks olevat Sydney.
Nagu võib lugeda ajaloo ürikutest, siis Canberra on ehitatud linn. Alguse sai see Sydney ja Melbourni rivaalitsemisest, kes ei suutnud leida kompromissi, kumb on siis pealinn. Nii alustati Austraalia pealinn ehitustöid aastal 1913, inspiratsiooni ammutati loodusest ja ajaloost.
Aega Canberra külastamiseks oli vaid pool päev, kuid sellest täiesti piisas. No tegelikult alati võiks olla aega rohkem, et lihtsalt olla ning kulgeda, lasta end voolul kaasakanda.Esimeseks sihiks oli riigi tähtsaim hoone ehk siis Parlament House, siis silmas pidades uut parlamendi hoonet. Auto parkla asus otse parlamendi all, eriti mugav peaks ütlema. Hoone mis asub Capital Hillil on tõeliselt suur ning võimas. Parlamendi hoonel lehviv lipp on suurem kui tavaline Ikarus buss ning seda vahetatakse iga paari-kolme kuu tagant. Narmad ei ole ju ühegi riigi uhkuseks. Samas ei ole küsimus kas presidendi lapselapsed pidutsevad riigi tähtsaimas hoones või mitte. Kui sul on soovi, siis tellid omale terrassi parlamendihoones koos cateringiga ning party goes on, jeahhh.
Capital Hillilt avanes vaade otse War Memorialile mille ees on kui punane väljak Anzac Parade allee.
War Memorial on ühel joonel Parlament House´ga ja vaade memoriaali trepilt parlamendile on muljet avaldav.
Austraalia sõjamemoriaal on rajatud juba aastal 1941. Üllatus , üllatus. Koosneb kompleks neljast osast – skulptuurideaiast, mälestushoonest, punase killustikuga kaetud Anzac alleest ja kommemoratiivsest alast.
Hukkunud sõjameeste lähedust armastasid ka arvukas kakaduude ja värviliste papagoide parved ning jäneste kolooniad. Tunne oli kohati nagu oleks sattunud loodusparki.
Nii sõjamemoriaali kui ka parlamendi hoone ümber patrullis rattapolitsei, kes tundis huvi, kas meil on kõik hästi, kas ma vajame mingit infot jne jne. Milline meeldiv üllatus. Pange kõrvale sinistes kuubedes kodanikud Eestist, kelledel seljal silt POLITSEI.
NB! Ja kõik siiani kohatud politseinikud on väga heas vormis.
Jah, meil oli kõik ok ja kuna oli soov jõuda veel öö hakkuks Coomasse, ei jäänud palju aega lobisemiseks. Kiire pilk veel teletornile, mis on poisike võrreldes Tallinna teletorniga, vaid 195 meetrit. Samas suurus ei ole oluline vaid võimsus ja kui sul on sõbraks mägi, siis oledki võimas, nii ka Telstar Tower.

COOMA

Teedel on märgid, millised loomad võivad soovida kasutada oma jalutuskäikudeks sama teed sinu marssruudiga. Eriti hoolikas peab olema pimeduse saabudes, sest ootamatult teele hüppavad kängurud ei ole naljaasi. Loobusin juba ammu nende lugemisest, siis enesetapukängurudest räägin hetkel. Korralikult suutsid mind kängud ehmatada mõned kilomeetrid enne Coomat. Kus üks vallabi otsustas autoga võidu teha ning korralikes mõõtmets kängu demonstreeris oma hüppevõimet üle aedade ja autotee. Turist nagu ma olen, keerasin auto tee äärde ning lihtsalt vaatasin. Eksootika ju mulle, saate aru. Alles ma sõin känguruliha ja nüüd siis vahtisin neid suu ammuli.

Teel läbisime mitmeid kenasid väikeseid linnakesi ja mitte üldsegi depressiivseid.

LAKES ENTRANCE

Järjekordne lahe linnake, mis asud 90 miili ranna ääres. 90 miili ehk 144 kilomeetrit liivaranda, kas te suudate seda endale ettekujutada?? Puhas liiv, helehelesinine vesi, ülimalt soolane ning tohutud lained. Surfarite ja laudurite paradiis on siin. Eks sellest ka randadel nimed – Paradais Beach and Golden Beach. Nagu Montevideoski, nii ka siin tsillisid rannas surfarid, suplejad, päevitajad ja kalamehed and everybody happy.
Lakes Entrance on super koht kalastus huvilistele, paadituuride ihalejatele.Igal kalalaeval, jahil, paadil on oma valvur, Austraalia pelikani näol siis. Ei ole kahtlustki et neil on ´´käsi peseb kätt´´ leping kalameestega.
Rannapromenaad on ääristatud erinevatest restoranidest. Einesta millises aga soovid. Mereannid tulevad otse merest, mitte supermarketist. Jammi.
Hingematvad vaated avanesid vaateplatvormilt mäeküljelt. See oli kui järvekeste pesa. Täielik romantika doos. Päikeseloojang, miljon uut emotsiooni päevast kaasas, uhhhh.
See linn haaras mind oma lummusesse ja nii asusingi otsima öömaja. High season ja suvine koolivaheaeg tegid otsingud üsnagi keeruliseks. Tuli sõita mõned kilomeetrid linnast välja, kust leidsingi ülimalt laheda motelli – The Lakes Entrance Motell. Hommikuteed terrassil juues einestasid seal samas kõrval ülivärvilised ja ülimalt lärmakad papagoid. Hmmm, kuhu on kadunud vaiksed ja tagasihoidlikud tihased, keda olen harjunud nägema detsembri kuus akna taga tiirlemas ning pekitüki kallal ragistamas??
Hommik möödus lamamistoolis end pruunistades ning bassus sulistades. Milleks randa minna, kui rand on toodud ukse alla? No worris!

PHILLIP ISLAND

Järgmine pikem peatus oli Phillip Islandil. Suurepärane koht kus veeta oma nädalavahetus, palju metsikuid kui ülimalt kenasid randu, rannajoon on peaaegu 100 kilomeetrit, nii et valikut igale maitsele. Mandriga ühendab saarekest San Remo sild, mis on 640 meetrit pikk.
Saarekese peamisteks tõmbenumbriteks on minipingviinid ja kotikhülged.

PINGVIINIDE PARAAD
Igal õhtul, kui päike hakkab loojuma sätivad sajad ja sajad turistid end Summerland Beachile ehitatud tribüünidele istuma et osa saada tõelisest pingviinide paraadist. Samuti seadsime meie end korralike turistidena vaatluspunktile sisse. Päike hakkas loojuma, kuid rannas lõid tantsu vaid kajakad, kes üritasid igahinnaga aplausi välja meelitada, aga tühjagi. Nagu Madagaskar 2 multikas võtted oleks toimunud. Jalad hakkasid juba rannaliival istumisest kangeks muutuma, aga ei ühtegi pingviinikest. Kus nad siis on? Kuna nad tulevad? Äkki lained on liiga suured nendele tibatillukestele pingudele? Küsimused muudkui otsustasid kombinatsioone seada erinevaid mul peas.
Lõpuks, kui päike on täiesti loojunud, paistab esimene arglik peanupuke lainetest, siis teine ja kolmas. Kambavaim on ikka kambavaim ja kui olla ikka maailma pisemates pisem pingviin, siis sõprade toetud on ülimalt oluline. Nii kogutakse kokku 10-15 liikmeline punt ja astutakse rannaliivale et siis edasi oma pesade poole joosta üle liivariba. Pool teed läbitud, käib kusagil põõsastes krõps ning kogu punt pistab mere poole punuma ja taas on nad kõik kadunud lainete möllu. Taas tõuseb peanupuke veest ja astutakse kogu meeskonnaga rannale. Seekord juba julgematena. Hirmutava krõpsu peale vaid seisatutakse korraks ja vaadatakse korra kaitsva mere poole, kuid koduaknast paistev kutsuv tuluke on igast õudust tekitavast krõbinast üle. Sedasi vupsab sellel õhtul välja merest päevaselt kalastusretkelt 921 minipingviini. Kaugemate kodud asuvad 100 meetrit rannast ning nõuavad mägironija litsentsi, et see mägi vallutada.
On ka mõned Lõvisüdamed, kes otsustavalt astuvad veest välja ning sammuvad marsisammul kodu poole. Meenud kohe multikas Pepest ja Lolost.
Paraad on mällu talletatud. Kaamerad olid keelatud ja ega ei ole vast erilist mõtet klõpsutadagi pilkases pimeduses, valgust andmaks vaid rannale seatud paar valgustit.Phillip Islandi minipingviinid on maailma väikseimad, kaaludes vaid 1 kg ja pikkust on vaid 33 cm. Pisikesed aga tublid ujuvad nad päevasel kalastusretkel kuni 20 kilomeetrit ning rekordsukeldumiseks on registreeritud 65 meetrit. Võrdluseks, et nende sugulased Antarktikas, keiserpingviinid on 130 cm pikad.
Minipingviinide sulestik on sügavsinine, mis aitab neil ookeani pinnal ja sügavusteks märkamatuks jääda.

Pyramid Rock.
Phillip Island Wildlife Center
Churchill Island

Down under

SYDNEY
Seljataga on 15 tunnine lend üle Atlandi ookeani. Olen nüüd Qantase usku, isegi uus käekell on QF-i logoga.
Sydney lennujaamas ei pidanud enam tormama ning sain rahus enne pagasilinti ja tolli ringi vaadata parfüümi poes ning ka mõne ostu teha. Mul oli täpselt üks parfüüm puudu

Tollis tehti tavapärane ristküsitlus, kauaks, mis teed jne. Ei pandud absoluutselt pahaks, et mul polnud ette näidata ühtegi broneeringut öömajaks. No te teate seda küsimustikku isegi. Väga lihtne oli sisenemine riiki ilma viisata, eelnevalt tuli vaid end registreerida e-keskkonnas. Tollikoerad, väga ilusad labradorid, tegid rahva seas oma tööd. Kõik inimesed ja pagas nuusutati põhjalikult läbi.
Pagas läbis veelkordse turvakontrolli. Pidin oma kohvri ka avama. Riided ja pesu sobisid down underi jaoks. Peale small talki maast ja ilmast turvamehega olingi maal.
Võrrrr, kui külm siin on. Kus on minu kasukas ja tutimüts?? Temperatuur ainult +24 kraadi. Olin juba harjunud +35 kraadise soojusega.
Helistasin läbi mõned hostelid, et leida koht kus magada. Hea et on olemas free call numbrid. Bronnisin kohad, transferi lennujaamast hostelisse ja sõit võis alata. Westendis käis tõeline backpackerite elu, möll köögis ja receptionis.
Kohvrid tuppa ja öisesse Sydneysse kõndima. Sydney ooperimaja ja Harbour bridge on väga uhked oma tulede säraga öös.

KIVI, PABER, KÄÄRID
Esimene hommik down underis ei taha kuidagi käima minna. Proovin starterina pesumaja, mõjub. Vastu saan kenad pestud ja kuivatatud riided. Nüüd oleks vaja veel hommiku teed ja midagi süüa. Tuleb minna uurima ümbruskonna kohvikuid. Tahaks midagi aasia pärast. No igatahes on hommiksöök suur kui lõuna ja väga maitsev.
Prioriteet number üks on leida rendi auto, mis osutus arvestades hooaega päris keeruliseks. Van´d on kõik juba väljas ja ainus mis oli pakkuda, sellel miinimum periood 14 päeva, kuid mul vaja vaid 8 päeva. Pakkumise sain sõiduautole, ega siin midagi jonnida ei ole. Võtsin mõtlemise aega hommikuni. Äkki peaks hoopis kasutama unlimited stops bus passi?
Oo matemaatika, mu arm.
Hea et on esmaspäev ning Chamberlainis saab mängida – kivi-paber-käärid. Võtan pudeli punast veini ning Arnoldi abiga teen baarmenile ära, juhhhuuuu. Seega -50%. Pole paha. Vein on väga hea, Hunter valley piirkonnast. Kokk on tai poksijast poolakas. No nagu anekdooti oleks sattunud and everything is just fun.
Igatahes homme tuleb tihe ja korralik kultuuriprogramm.

KULTUURIPROGRAMM
Hommikul kiirelt english breakfast without bacon kõhtu ja autot rentima, et saaks asuda usinalt kultuuriprogrammi kallale.
William Street´l on autorendi firmad reas, vali aga millist tahad. Uurin pakkumisi ja võimalusi enamustest neist, et siis langetada lõplik otsus või hoopis olemas olevale kinnitust saada.
Oo, milline komplimentide sadu tabab mind. Hinnapakkumised tehakse alla 25 aastasele juhile, mis tähendab kallimat hinda. Jeahhh, puhkus on mõjus olnud.
Vabandus dr. Pree, aga ma pean tõesti tühistama oma iluopi aja. Räägime uuesti kusagil 30 aasta pärast
Leping kotis, vaja vaid neljapäeva hommikul autole järgi minna ning seiklus ratastel võib alata. Eriti positiivne on veel see, et minult ei tahetudki deposiiti. Ma olen ikka super, kes veel kahtles selles!
Muretul ja rõõmsal meelel sai kohe asutud kultuuriprogrammi kallale. Alustuseks paar tiiru monorail´ga (4.80AUD) linna kohal. Queen Victori builing oli õhulennult väga uhke. Enda uhke fassaadi taga peidab ta Sydney luksuslikumat ostukeskust.
Muljet avaldav vaade avanes õhust Darling harbour´le. Siinsel promenaadil saab keha kinnitada paljudes erinevates rahakoti tapja restoranides. Imetleda luksuslikke jahte, vaiadele ehitatud galeriimaju või siis lihtsalt istuda sadamakail ja kõlgutada jalgu vee kohal.Harbour Bridge, mis oli eemalt võimas oli lähedalt võimsamgi veel. Sild millel on pikkus 1149 meetrit, ühendab Sydney kesklinna põhjakaldaga. Laiust on sillal ja 49 ja kõrgust 139 meetrit. Ekstreemsuse ihalejatel on võimalus ka ronida ka üle silla kaare.
Sillalt avanes suurepärane vaade pilvelõhkujatele, linnale, lahe sopile ja loomulikult vaatamisväärsusele number 1 ehk Sydney ooperimajale.Sydney ooperimaja ehitus võttis aega üle kümne aasta, seda tingituna oma keerukast konstruktsioonist. Ooperi maja autoriks on taani arhitekt Jorn Utzon.
The Rock ehk liivakivist ehitatud viilkatustega majakesed. Tänapäeval on siia koondunud paljud käsitöö ja suveniiri poekesed, samuti on siin hulgaliselt restorane. Majad on ehitatud esimeste eurooplaste poolt rohkem kui 200 aastat tagasi.Koomiliselt mõjus keset Hyde Park üles seatud jõulupuu, ümbritsetuna palmidest ja ringi jalutavatest ibistest. Samuti oli pargi muruplatsid kaetud ülikondades ja kostüümides kontori töötajatest, kes olid tulnud oma lõunat veetma päikese kätte, sekka mõned bikiinides päikese püüdjad. Pikutati seal samas murul. Just relax.

BEACH JA EKSOOTIKA
Eilne kultuuridoos lausa nõuab koormusvaba päeva. Et mitte lesida Hyde Park´i murul võtan suuna Bondi beachile. Rand on rahvast täis, et suplejad ei segaks surfareid ning vastupidi, on rand mõtteliselt lippudega eraldatud. Katsun varbaga vett, võrrrr, külm. Võtan sisse mugavama asendi rannalinal ning luban päikest end pruunistama. Vetelpääste on motoriseeritud ning surfilauaga. Ei mingeid punaseid pükse. Rannas jalutavad ringi ka päkapikud, mmmm, millised kenad sportlikud ja sihvakad ning pakuvad karastusjooke.
Annan päikesele puhkust, teine päev jälle
Päikesele ja põlvinõrgestavate päkapikkude kõrvale tahaks midagi eksootilist. Rannapaviljon seda ei paku.
Otsustan minna poodi ning omale esialgu jäätist ja puuvilju osta. Kaup korvis jalutan mööda ka lihaletist. Ei midagi huvitavat, kui äkki hakkab kelluke kuklas helisema – mine kolm sammu tagasi. Mis ma näen, eksootika on siin samas letis. Kus siis veel, kui mitte Aussis sellist asja proovida. Selleks on känguru BBQ. Vabandage minu julmust, et hoopis sõin ära põlisasuka mitte ei süganud teda kõrva tagant. Pean ära märkima, et kängurud maitsevad väga hästi.

Mängime, sina oled paanika ehk teekond gate´i 8.

Plaza de los dos Congresos´lt Ezeiza rahvusvahelisse lennujaama saab bussiga nr 86 ja pilet maksab 1.50 peesot. Hoolikalt peab jälgima mis on buss nr 86 aknale kirjutatud. Iga number 86 buss ei viigi lennujaama. Alternatiiviks oleks takso, mis maksab 90 peesot.
NB!! Oluline on omada münte, sest ilma nendeta ei ole sind bussijuhi jaoks olemas ning sa võid vaid unistada bussisõidust. Paberraha on kehtiv vaid metroos, kus pilet tuleb lunastada seinas olevast luugist, mitte iseteenindavast aparaadist.

Lõpuks saabus ka sobiv buss number 86, suure sildiga AEROPUERTO. Sõit lennujaama kestab peaaegu 2 tundi. Peatused on iga posti juures ning loomulikult tohutu keerutamine tänavate rägastikus. Bussijuhtidel on paremjalg valatud betooni ja vasakjalg õnnistatud ülihelikiiruse reageerimisvõimega. Sõit toimub taktis gaas-gaas-pidur…

Bussijuht ei ole kade kasutamaks oma betoonjalga, samas kell ei ole ka papist poiss ning kihutab bussiga võidu, isegi kiiremini. Oleme tiirutanud juba tunni, aga mida ei paista, see on EZE lennujaam. Kell on juba 12:40 ning lennuk väljub 14:05. Olukord muutub aina ärevamaks. Paanika hakkas mööda bussipõrandat minu poole roomama. Hea et rahvast on palju, kes takistavad paanika teed.. Hurraa, teeviit aeropuerto Ezeiza on otse ees. Ma olen pääsenud, juhhuuuu.
Hetk hiljem selgub ,et pääsemisest on asi ikka väga kaugel ning paanika jõuabki minuni. Tunnen kuidas ta poeb varbaküüne vahelt sisse ja otsib otsemat teed mulle pähe.
Tõrgun tundmast kella ja üritan vilistada muretut viisikest. See toimib nagu teraapia. Kell on 13:07 ja me ei ole ikka veel lennujaamas, lohutuseks küll näidatakse eemalt lennukeid, kuid sellest pole erilist lohutust.. Teraapiaks on pandud lennujaama eelsele salule hobusekarjad jooksma. See peaks vist rahustama ja viima mõtted mujale. Tavaliselt ehk see ka toimiks, aga täna olen otsustanud koostööd teha paanikaga ja ei lase end heidutada uhkest Black Beautyst, kes jookseb võidu meie bussiga, pea uhkelt kuklas.
Jeah, lõpuks ometi lennujaam. Terminal B on otse ees. Leian käru, ladustan sellele kohvrid ja torman. Ekraanilt silman tuttavat logu, mis ütleb et Qantase lend läheb hoopis kusagilt mujalt. Aga kus kohast ometi? Kus on info? Appi.
Infost saan täpsemad juhised ning jooksen A terminali poole ja kõik on bueno. Bueno on hetkeni, kui jõuan nurgani, ümber mille pääsen terminali A. Jeesus, sinna on ju tohutu maa. Maraton pagasikäruga alaku taas ja loomulikult terminali kõige tagumisse nurka. Terminal oli inimestest punnis. Inimsabad looklevad üle terminaali.

Enne checkini letile mind ei lubata läheneda, kui ma ei paiguta silmameigi eemaldajat käsipagasist pagasisse. Olen kõigega nõus. Võiksin kas või tangot tantsida ja seda plätudes, kui kästaks. Mul on Buenos Airese tango kooli sertifikaatki kotis, nii et poleks probleemi.
Kell on 13:20 ja lennuki väljumiseni on napid 45 minutit vaid jäänud.
Loomulikult ei ole mul mingit bronni, vaid tavalised standby piletid, mis eeldavad listingut, mida mul ka ei ole. Sein püsti ees. Kuri onu supervisor vibutab sõrme ja noomib mind kõvasti. Noomimine on kui palsam minu kõrvadele, sest samal ajal registreeritakse minu pagas, mis on ainult positiivne. Lennuk on vaid allmost full. Check ini onu, kus juures väga lahe ja kena mees, lausa sweet guy Sweety aitab mul täita viimased olulised paberid, mis vaja tollis ette näidata. Gracias. Järgmine kord palub ta aegsasti terminalis olla, mitte saabuda viimasel sekundil ning lausub run, run, run tollis on väga palju rahvast, aga sina jookse kõigist mööda. Kell on 13:25 ja boarding time on 13:45 Sporti peab ju tegema, jeahhh. Nii ma siis torman kõige pealt desk 53 poole, kuhu pean maksma veel 18 $ enne kui lahkun maalt. Järjekord on vähemalt kilomeeter pikk, no ma ei liialda, jooksen kõigist mööda. Loomulikult viisaka inimesena vabandan oma näilist nahaalsust. Realiseerin oma viimased peesod ning saan rohelise tule tormata tolli poole.
Boarding time on napi 10 minuti pärast. Turvakontrollis olen taas sprinter ning läbin selle kontrollpunkti sekundiga. Rõõm valdab mind, hingan kergendatult. Rõõm on vaid üürike, kui näen tolli järjekorda. See ei ole enam kilomeeter vaid hoopis kümme. Nüüd on viimane aeg nutma hakata. Kurat, vabandust, pisarad kus te olete, kui teid vaja on??
Seisan siis ´´ülirahulikult´´ järjekorda, vilistan taas vahvat viisikest. Kell on 14:07 kui saan lõpuks tolliametniku jutule, kes on uimane kuubis. Lehitseb aeglaselt passi, tempel tema käes juba väriseb ootusärevalt ning ma kuulen kuidas ta hüüab ´´ Viruta minuga siia lehele, viruta juba!! ´´
Saan lõpuks templi passi ja torman gate 8 poole. Viimase kontrollpunktini viib tee läbi parfüümi poe. Hoian nina kinni, sest muidu osutuks selle sektori läbimine raskeks. Mul oleks ju vaja ometigi vähemalt kümmet uut lõhna:D
Uhh, olengi kohal. Mind võtab vastu rõõmus supervisor, sama kes enne minuga riidles, ´´ jeah, standbys are coming´´.

Istun nüüd seda kõike kirjutades lennukis, tõmban hinge ja joon gin toonikuga. Jäkkk, aga praegu täpselt sobilik:D Kohe algab ajaränne. Buenos Aires on -12 tundi võrreldes Sydneyga. Lendame ´´polaapäevas´´ Varsti serveeritakse lõunasöök, milanesa punase veiniga. Lõuna kui restoranis, 3-käiguline. Tõden aina uuesti ja uuesti - Elu on seiklus, ilus ja huvitav seiklus!

Ma armastan Qantast! Sinna ma lähen tööle, vot. Lennuk on üli mugav, Boeing 747-400, võtab pardale 412 reisijat. Igaühel on oma telekas. Muusika, filmide ja mängude valik on tohutu. Väsimus võtab võimust ja pressib silmi kinni.
Head ööd, kohtumiseni juba Austraalias!!!

TIGRE ja surmasõlmed

Tigre on umbes tunnise rongisõidu kaugusel Buenos Airesest.
Nagu ikka, oli rong kui kummuli lükatud külmik, kuhu siis reisijaid riiulitesse paigutati. Seda võrd külm oli. Hea et taipasin õlaräti kaasa võtta.
Järgmine tund möödus kui teleshopis. Peatusi oli palju ja igas uues peatuse astus vagunisse uus FIE, pakkumaks oma kaupa. Alates närimiskummist lõpetades pottide ja pannidega. Sokid olid väga minev kaup. Veidi kõhedust tekitav oli kui järjekordne FIE, hambuni relvastatud ja vaid üks pingi vahe eemal minust, ägedalt nugadega vehkides müügitööd alustas. Millele järgnes see, et igaleühele pisteti nuga kätte. Tutvumiseks. Seekord jäi kaup siiski katki minu poolt.

Tigre on vaiken ja kaunis linnake. Mõnus vaheldus suurlinna kärale. Rohelusse uppuv. Siin kohtuvad kõik jõed, et siis ühtse deltana juba La Plata lahte voolata.
Jõe ääres olid paadikuurid. Tegelikult kuurideks neid nimetada on lausa ülekohus. Paadid olid tõstetud riiulitele nagu mänguasja poes. Riiulid olid kuuekordsed. Valik rikkalik. Igale maitsele. Vanakooli puupaadid oma kulunud kuues, kui ka tänapäevased kiired tegijad vetel.
Eemalt paistsid suuremad alused. Lunastasime ühele neist pääsmed ning ralli deltas võis alata. Möödusime laeva frakkidest ja lõbustuspargist, siis ma veel ei osanud arvatagi, mis mind tunnike hiljem siin ees ootab.
Jõgi oli lai, vesi sogane ja liiklus tihe. Oli rahulikke aerutajaid, kui ka hulle kiiruskatsete korraldajaid. Igal majapidamisel oma paadisild. Kellel lihtne ja tagasihoidlik, mõni seevastu uhke ja suursugune. Kas pole vahva, kui takso ei sõida mitte treppi vaid hoopis kai äärde.
Nautisime päikest, jõe kohale kaardunud palme. Ja juba randusimegi taas lõbustuspargi juures.
Hmm, kuna ma käisin viimati lõbustuspargis, karusellidega sõitmas? See oli päris mitu aastat tagasi. Samuti Lõuna-Ameerikas, tookord siis Tsiilis. Siis oli tegeist pisikese lõbustuspargiga, vaid mõned atraktsioonid ja ei midagi ekstreemset. Lihtsalt fun.
Arnoldi kindel soov oli ameerikamägedele minna. See oli eemalt vaadates juba piisavalt hirmutav. Kuidas on üldse võimalik lasta end kinnitada sinna kapslisse ning siis pillutada maa ja taeva vahel igalepoole? Ja seda vabatahtlikult. Uskumatu, inimesed on ikka hullud. Võrrr. Hetk hiljem pidin tõdema, et olen saanud tugeva päikesepiste, millegi muuga ma ei oska lihtsalt oma tegevust seletada. Nimelt vabatahtlikult istusin kapslisse, operaator kinnitas rangid ja traksid mis sulatasid mu kapsliga üheks ning sõit võiski alata. Road to hell. Vapralt julgesin ringi vaadata esimese kurvini, siis olid silmad kinni pigistatud, isegi karjuda ei julgenud. See oli lihtsalt hirmus. Tundsin vaid kuidas kord visati mind paremale ja siis rippusin juba pea alaspidi või tormasin mööda spiraali aina kasvava kiirusega maa poole. Kurvid olid järsud. Hakkasin juba leppima oma trööstitu olukorraga, kui äkki vajutati pidurid blokki ning sõit oligi läbi. Tasahilju avasin ühe silma, et kas olengi nüüd põrgus, sest väga kuum oli. Oli hoopis platform ning ma pääsesin kapsli raudsest haardest. Käte ja jalgade värinal astusin mööda treppi alla. Tunne oli mõnus ja kõik ajas naerma. Hullus on nakkav.

Kondel oli vaid veidikene rahulikum atraktsioon, kus julgesin ka silmad lahti hoida. Vaade Tigrele oli siit ülevalt võimas. Tore on olla laps.
Kuna ees ootas õhtune tango tund, kiirustasime taas rongijaama. Ees ootas tunnike FIE-de kaubaesitlust. Linnupetteks ostsime kotikese empanadaseid. Mmmm, need on ülimalt maitsvad kanaga täidetud pirukad.
Kaubavalikuga tutvutud ja juba olimegi kiirustavas Buenos Aireses tagasi.

KIRGLIK TANGO

Tango on omaette kultuur ja filosoofia. Distsipliin ja täpsus. Tango ei ole alasti iha, vaid väljapeetud peen erootika. Ta on oma iseloomult sensuaalne ja dramaatiline tants. Legendi järgi kujutab see prostituudi ja sutenööri suhet. Tangos peegeldub argentiina hing.

´´Kui muusika on aja õigeim kuju, siis tango on aja salapärane kuju.´´
Tangomuusika üheks väljapaistvamaks heliloojaks peetakse argentiinlast Astor Piazzollat.

Ihkasin juba ammu õppida tangot ja seda just Buenos Aireses, tango pealinnas.
Siin on võimalik võtta üksikuid tunde tango akadeemias või siis kogu paketi, mis sisaldab endas ka showd õhtusöögiga.
Valisime 3in1 ehk tantsutund, õhtusöök ja show.
Esimese hooga läksid jalad muudkui sõlme ning pidevalt toimusid kokkupõrked kaas õpilastega. Nii me siis arutasime jalad lahti ning kõik algas taas otsast peale. See fiiling, kirg need rütmid. Sa tunned kuidas kõik see voolab sinusse ning juba sa liugledki sujuvate sammudega üle põranda. Keerukad sammud ei olegi enam keerulised.
Meile väljastati ka Tango akadeemia sertifikaadid, et oleme edukalt läbinud tango kursuse. Super.
Restoranis sättisid pillimehed noodipabereid poodjumile ning häälestasid pille. Meid juhatati lauda ning toodi menüü ning veinikaart. Meeleolu hoidsid üleval kirglikud tangorütmid. Tellisime veel õhtusöögi ja pudeli punast argentiina veini, kui juba hakkaski hämarduma ning lavale astusid esimesed tantsijad.
100 aastat tagasi tantsisid tangot vaid mehed, kui nad luusisid linnas ringi. Nii hakkas ka täna õhtune show ajaloo algusest, meeste tantsuga. Hiljem kirgede kuumenedes astusid lavale veetlevad tantsijannad. Etendamaks kirglikku prostituudi ja sutenööri suhet.
Tango on tants, millesse sa lihtsalt armud. Mis kütab kirgi.

BUENOS AIRES

Buenos Aires võttis meid vastu suurlinliku tuledesäraga. Jahutamaks päikesest põlenud nahka olid vihma kanalid vallapäästetud.

Nii me siis seisime öises sadamas, vihma kallas. Kõik infopunktid olid juba suletud ja pangaautomaadid minema tassitud.
Silmasin eemalt politseinike askeldamas, nemad peaksid ometi teadma, kus asub lähim pangaautomaat. Arnold jäi pagasiga terminali ning mina astusin otsustaval sammul sandarmite manu. Väljas kallas vihma ja oli pilkane öö. Politseinkud ei saanud kuidagi, kuidas ma üksinda kõnnin öös. Usutlesid pikalt, kas ma olen tõesti üksi. See ei olnud arvestatav, et keegi ootab mind pagasiga terminalis. Vangutasid vaid pead ja soovisid edu, aga siiski ei olevat see õige, et üksinda jalutan öistel suurlinna tänavatel. No tõesti, mis teha kui sadamast on kõik ATMid ära tassitud.
Olin lapsepõlves pioneer ja pioneerid ei karda isegi hunti. Ja nii ma siis kõndisin vihmas, varvastevahelt pritsis vett. Igaksjuhuks ei hakanud kõrvale vaatama, sedasi oli julgem. Sihtpunkt vallutatud jooksin tagasi sadamasse, ruttu takso peale ja hotelli. Ohhh, kui hea on eemaldada ihult vihmast märjad riided.

Hommikul asusime kohe kultuuri ja kombeid endasse ahmima.
Nii nagu prantslastel on töölepingus kirjas, steikima peab igal võimalikul juhul. Argentinlastel on vastupanna lepingu lisa - meeleavaldused on edasi viivaks jõuks. Nii sattusime meiegi Plaza de Mayol keset meeleavalduse möllu. Lipud lehvisid, loosungid kõikusid, trummid põrisesid ning valjuhääldist hüüti olulisi lööklauseid, nii ma eeldan. Politsei vaatas eemalt, kuid siiski raudrüüs ja kilpide taga, kannad stardipakul. Ei või ju iial teada, kuna kisuvad meeled teravaks. Seekord nagu enamus korrad enne ja pärast seda meeleavaldust, oli teemaks tööliste olukord ning palga küsimus. Kas pole mitte aktuaalne see teema?
Trummi soolod olid tõeliselt vinged. Päike lõõskas ja üks härra Mendozast tuli juttu ajama. No loomulikult 10 sõna inglise keeles ja siis edasi juba hispaania keeles. Ja lõpuks palus endast pilti ka teha.

Buenos Airese peatänav Avenida 9 de Julio on maailma laiem avenüü. Laiuseks on tal 127 meetrit, 18 realine, kummaski suunas 9 sõidurida. Oma nimetuse on avenüü saanud Argentina Isesesivuspäeva järgi, mis oli 9 juuli.
Avenüü keskel on 67 meetri kõrgune obelisk (püstitatud mais 1936), mis märgib ühtlasi ka linna südame asukohta.

Puerto Madero kvartalis, ajaloolistes punasesttellisest majades on nüüd modernsed korterid, restoranid. Viimastesse tullakse vastas kalda officitest kaatriga lõunale. Astume meiegi ühte hubasesse restorani sisse, tellime milanesa con papas´d. Esmalt serveeritakse meile värskendavad Welcomen drink´d restorani poolt. Naudime vaadet ning hetk hiljem keelt alla viivat praadi.

Kõhud täis jalutame üle Puenta de la Mujer´i - jalakäijate silla, mille autoriks on Valencia arhitekt Santiagao Calatrava. See on tema esimene töö Ladina-Ameerikas. Sild on 160m pikk ja 6m lai, metall masti kõrguseks on 39m. Iseenesest ei olegi justkui midagi väga erilist. Arvestades, et silla massiks on 800 tonni ja see on konstrueeritud nii, et teda saaks pöörata kõrvale kui tõkkepuud, avamaks läbipääsu laevadele. Ja kogu see koormus kandub vaid pöörteljele. Taaskord inseneri unistus.
Inspiratsiooni sai autor kirglikust tangost, kus mast mängib mehe rolli ja kurviline siluett on naine.

Leiame eest monumendi F1 piloodile Juan Manuel Fangiole, kelle hüüdnimeks oli ka ´´El Maestro´´. Ta tuli viiel korral F1 tšempioniks, seda erinevates meeskondades sõites. Paljud peavad just nimelt teda parimaks sõitjaks läbiaegade. Ta on ka ainukene Argentina piloot, kes on võitnud Argentina GP ja seda neljal korral.

Eemalt akordioni meenutav kuju osutub hoopiski EL MONUMENTO AL TANGO´ks nimega “Virulazo”. Virulazo oli üks esimesi ja suurepärasemaid tantsijaid ning tango õpetajaid. See on esmakordne kui kusagil avaldatakse lugupidamist muusika ja tantsu stiili vastu sellisel moel. Mälestussammas avati 22.novembril 2007. aastal Puerto Madero rajoonis. Autoriks on argentina skulptor Estela Trebino.

Tango monumendist vaid üle tee algab Buenos Airese looduspark Costanera Sur Ecological Reserve. Looduspark asub 3,5km2 maa-alal Rio del la Plata kaldal. Läbi pargi jõudes võtab meid vastu tormine meri ja tuulest kaardus palmid. Tee peal kõnnivad laisad varaanid. Laisad on nad hetkeni, kui nad meid märkasid. Hea, et tormamine algas põõsaste suunas, mitte minu. Sekund hiljem olidki nad kadunud nagu neid ei oleks siin iial olnud.

La Boca (´the mouth´)on värvikirevaim linnaosa Buenos Aireses. Peatänav on Caminito. Algselt olid siin itaalia migrantide kodud, kes tulid tööle sadama dokkidele. Tänapäeval on La Boca pigem turismiatraktsiooniks, kus käib koguaeg tants ja pillerkaar. Värvide mäng, tango ja kired möllavad siin. Kohvikuid on palju ja kõigis on tangoshowd ka päevasel ajal. Kiirelt haaravad sind oma embusesse kirglikud tantsijannad ja tantsijad. Ja juba märkamatult sa tantsidki munakivi sillutisel, teadmata samme.
Kui aga astuda mõni tänava kõrvale Caminitolt, siis oled sattunud juba hoopis teise maailma. Maailma mis on värviline kriminaalsusest. Need värvid ilmuvad nähtavale päeva hämardudes. Sind küll ei tapeta, kuid varastatakse lihtsalt paljaks. Ei muud. Niisugused julgustavad sõnad andis meile kaasa hosteli perenaine. Ei hakanud sinna öisel ajal ekstreemsusi otsima minema. Päevasel ajal, jalutades vales suunas, no ma arvan nii, et see suund oli vale. Hüüdis üks tädi mulle järgi ´´senjora´´ ning pantomiimi abil proovis selgeks teha, et olen valinud vale suuna.
Ostame samas asuvast pisikesest poekesest empanadaseid, kanaga täidetud pirukad, mis maitsevad suurepäraselt. Traditsooniliset küpsetataske neid pühapäeva hommikuti argentina kodudes.

La Recoleta surnuaed on kui pisike linnake, oma kitsaste tänavatega, millede rägastikus võib kergelt eksida. Ümberringi kuulsate ja võimsate perekondade hauakambrid. Siin asud ka perekond Duarte mausoleum. Kus puhkab ka Eva Perón (Maria Eva Duarte de Perón).
Evita, nagu rahvas teda kutsus, oli kaval ja auahne. Töölised jumaldasid teda, samas Argentina jõukas anglofiilne eliit vihkas teda.
´´Love her or loathe her, her spirit lives on in La Recoleta´´

Floralic Generica - ´´the big metal flower´´
La Recoleta kvartalis asuv lill on valmistatud lennukitööstuses kasutatavast alumiiniumist, autoriks arhitekt Eduardo Fernando Catalano.
Lill on tõeliselt võimas. Elab oma elu. 20 meetri kõrgune lill avaneb päikesetõusul ja sulgub päikeseloojanguga. Lillel on kuus kroonlehte, igaüks 13 meetrit pikk ja 7 meetrit lai, südames on 4 metalset tolmukat.

Palermo linnossa on koondunud erinevate moebrändide butiigid, kohvikud, käsitöömeistrid oma töökodadega. Tõeline ostuparadiis trendi teadlikele ostlejatele.

Kiireim viis liikuda ühest linna otsas teise on metroo. Pilet maksab 1.10 peesot. Esimene rong millele sattusime meenutas oma olemuselt aegadealguse Kopli trammi, kui mitte arvestada kiirendust. Puust, lahtiste akendega. Peeglid ukse kõrval asuval laiemal seinaribal. Kuna sattus olema päev, kui kõigile on metroo tasuta, siis moodustati kombinatsioon ´´sprotid karbis´´. Seda siis juhul, kui lõpuks õnnestus rongile pääseda.

CIAO MONTEVIDEO, HOLA BUENOS AIRES!

Taas on käes aeg pakkida kohvrid, lunastada järgmised piletid ja asuda teele.

Piletid lunastasin ettenägelikult juba eelmisel õhtul. Jooksin kaks korda ferrylineas office vahet, sest tundub et Uruguais ei saja vihma ka sinu peale, kui sul ei ole ette näidata passi. Nii ma siis läksin, harjunud meie üliarenenud ühiskonnaga, pileteid ostma. Suutsin piletimüüjale selgeks teha mitu piletit ja kunaseks tahan. Siin ei ole mingit kõrgendatud nõudmist, et pead oskama võõrkeeli, kui töötad turisminduses, nii nagu on see Eestis. Pakkusin isikuttõendavaks dokumendiks id-kaarti, mis poes läks kenasti kaubaks, aga ei sobinud. Eks ma siis lippasin taas hostelisse ja tagasi passid näpus. Nüüd olin alles tegija ja sain oma piletid ka kätte, jeeee.
Et olla kokkuhoidlik, lunastasin piletid Montevideo – Colon bussiga + Buenos Aires suure laevaga. Õhtul kell 22:00 peaksin olema siis taas võõras linnas, õnneks dokumentidega ja vaid 7 USDga.
Ennast Montevideos bussile tšekkides tahtis onu, et ma maksaks ka mingeid taxe. Mina sellest aga eriti vaimustuses ei olnud ning pidasime maha väikese diskussiooni, miks piletimüüja ei teavitanud mind, et tahetakse veel raha jne. See peale ütles onu, ok, teed oma check ini Colonis, siis ei pea sa midagi juurde maksa. Selle info sai ta tagant ruumist mingilt tähtsalt ninalt. Jee, mulle ikka meeldivad need tähtsad ninad :D
Jõudes Coloni olin küll valmis maksma vajadusel ka sadamamaksud, aga neid ei tahetudki enam. Löödi vaid tempel passi, et lahkume riigist ning võeti deklaratsiooni teine leht ära, mida manitseti lennujaamas neid säilitama eluhinnaga. Suundusin siis 10cm edasi letil oma passiga, kus sain järgmise templi passi, tere tulemast Argentiinasse. Kedagi ei huvitanud, kas mul on kott lindudes-loomades-taimedest-mullast punnis. Tempel passi ja juhatati laevale. Siin ma siis nüüd istun ja kirjutan. Pagasi eest hoolitsesid pisikesed poisid, kes laadisid bussist laeva kohvrid ümber. Eks näis kuidas on pagasiteenindus korraldatud Buenos Aireses. Loodetavalt toimib see kiirelt.
Nüüd hüütakse midagi valjuhääldist, millest suutsin tuvastada vaid sõna reisijad ning kuna suurlinna tuled vilguvad kutsuvalt ja aina kiiremini lähenevalt, siis eeldatavalt kohe ka randume.
Seniks teile head olemist

MONTEVIDEO

Maandusime Montevideos laupäeva hommikul kell 10:00.
Enne maale ei lastud, kui oli täidetud igasugused paberid ja antud ausõna, mul ei ole ühtegi looma, taime ega kübetki mulda kingade küljes. See tehtud, põles roheline tuli tollis. Tädi uuris mingit paberit ja lõi kiirelt templi passi. Eesti kodakondsed võivad siseneda riiki viisata.
Pagasilindi ligi pääses vaid läbi tax free poe, väga kaval nipp:D Nüüd oli taas põhjust väikeseks paanikaks, sest pagasis valitses täielik kaos ja mida polnud, need olid meie kohvrid. Süsteem seisnes selles, et mingid pisikesed poisid tõstsid lindilt pagasi maha, mitte ei lasknud kohvritel tiirelda nagu karussellil. Pagasi kuhi oli lükatud terminali nurka, kõige kaugemasse nurka. Tuli sukelduda pagasi kuhja ja seal endale sobilik pagas leida:D
Sedasi astusimegi taas umbkeelsetena Lõuna-Ameerika pinnale, seekord Uruguais. Kõik olid väga sõbralikult valmis seletama, kuid millest aru ei saanud, see oli seletus:S Algas pantomiim.
Turismibüroo onu oskas õnneks inglise keelt, kellelt sai siis infot öömajade kohta ja kuidas lennujaamast linna saab.

Öömajaks valisime Red Hosteli (www.redhostel.com) nagu tõelistele backpackeritele kohane. Õhtul oli pizza party katuseterrassil, nii et puhkus võis alata. Juhhhuuuu. Milline pizzameister... mmmm....

Sain korralikud triibulised päikeselt. Ei ole siin mingit nalja tegemist, kui päike siis päike, mitte mingi tilulilu.Mere ääres on päevitajad vaheldumisi kalameestega, sekka mõned koerad. Koeri on üldse palju, kuid ei ole silma hakanud ühtegi kodutunua paistvat koera. Rannapromenaadil jalutades ehmatas mind cane corso laadne koer, ikka täiesti soolasambaks. Suutsin ruttu mõelda, mis ma peaks tegema kui ta äkki ründab. Rünnakut ei toimunud, uhh, koer tegi hoopis Batmanis tuntud Jokkeri naeratust ning ajas oma asja edasi. Manana täielikult.
Lemmik värv, mida on kasutatud linnale üldmulje andmiseks on hall. Ei ole mingit priiskamist värvidega. Siiski õnnestus leida paar värvilaiku kõrvaltänavast. Vanalinna osa oleks justkui maha jäetud. Uhked suured maja on seal kunagi olnud, on tegelikult ka praegu, kuid selle vahega, et nüüd on nende uhkuste aknad ja uksed lihtsalt kinni müüritud. Kõik on kuidagi poolik. Samuti on just ehitusjärgus olevad majad suht kulunud ja väsinud ilmega, ei mingit raudbetoon karkassi ja klaasplokke. Lihtsalt, tellised, osaliselt köisredeli meetodil toimivad tellingud või siis väheke toekamad laudadest kokku klopsitud. Ehitusmeeste elu lihtsustamiseks on korrused nummerdatud või on see hoopis selleks, et inimesed teaksid mitu korrust on juba valmis. Ahh, kes seda teab.
Samas kõrval oli endale kätte juhtuvatest materjalidest keegi maja ehitanud.
Oluliseks elu osaks siin matetee ja aksessuaarideks matetops ja termos tulise veega. Ilma nende oluliste komponenditeta ei hakka ega ka lõppe päev.
Sul võib kas või küür seljas olla ja ila tilkuda, kuid kui sul ei ole ligi matet, siis sind ei ole lihtsalt olemas. Aamen!!!Loomulikult valdas ka mind soov sulanduda kiirelt keskkonda ja nii asusin valima endale sobilikku aksessuaari. Aksessuaar leitud, matepuru ka ostetud ning võiski alata pidulik protsess.
Jube mõru on see ikka küll. No kunagi ei suutnud ma ka rohelist teed juua, kuid nüüd eelistan seda mustale teele:) Mõrudust petsin suhkruga, lisades seda matepurusse. Juba oli maitse parem. Kus juures, isegi kui temperatuur näitab väljas +40 kraadi, juuakse matet ikka ja ainult kuumana, lausa tulisena. Mingi efekt peab siin peituma, mina seda veel tabada ei ole suutnud.

Start

Start ümbermaailma reisile oli neljapäeval, 4. detsembril, suunaga Stockholmi.
Hommikul lunastasin 3 cm lennupileteid, et oleks midagi pagasi täiteks panna:D

Checkin´i reede hommikusele Madriidi lennule sai õhtul ära teha ning hirmujuttudel, et lennuk on fully booked, ei olnud alust.
Öö möödus Arlanda lennujaamas, kus konditsioneeri operaatoriks oli palgatud jääkaru. Seega võite ise arvata milline nupp oli keeratud maksimumile. Ime et terminali põrand ei olnud kõrvuni ulatuva lumega kaetud. No päriselt. Samas võis see olla ka mingine teraapiavorm - kuidas karastada maailmarändurit?? (mis osutus hiljem vajalikuks)

Hommikul viis päästev lennuk meid Madriidi, päikese kätte sulama. Kiire lõuna kohalikus lokaalis ja linnaga tutvuma.
Kindlasti sai Salsaller inspiratsiooni Madriidist, kirjutades lugu ´´Jalgpall on parem kui seks´´.
Linn on kena. Prostituudid müüvad end otsa tänavalt. Viimased võiks liigitada kategooriasse - kellel on kõige lõhkisemad sukad, see on kõige tegijam!!! Politsei oli igaksjuhuks koguaeg nende poole seljaga.

Prostituudid ja politseinikud jätsime oma tööd tegema ning suundusime linna peaatraktsiooni juurde, Santiago Bernabeule, Real Madridi koduväljakule. Staadion on tõeliselt võimas ja Real Madrid´i trofeede saal oli muljet avaldav.

Õhtul, pigem öösel, läks lennuk edasi Montevideosse, Uruguais. Kuni siiani oli kõik sujunud tõrgeteta ja suurepäraselt, siis nüüd oli tunda, kuidas jääkaru test oli tõesti vajalik. Uhhhh.
Checkini tsikk ei saanud üldse aru, et mis asja, open pilet?? What is that??? Tema väitis et Iberia ei lenda Santiagosse, mis siis et piletil oli sihtkohaks kirjas Montevideo. Ok, kui ei lenda siis ei lenda, ega ei olnudki plaanis Tšiili minna, kuigi mulle seal meeldis. Tuli leida keegi tark, supervisor või keegi targem checkinis. Kõik oleks pidanud nüüd sujuma ideaalselt, aga toimus hoopis totaalne krahh. No nuta või naera, kumbagi ei tahtnud teha, olin hoopis valmis tädil pea otsast hammustama ja onul piletikassas ka. Krt, üks pilet oli müüdud vale hinnaga, neile ei sobinud ka see, et maksaksin vahe juurde. Ei, neil oli vaja jonnida ning nõuda Icelandairist endorsmenti või mingi tegija nina e-maili. Kus kohast ma võtan tähtsa nina meili reede öösel, kell 23:00???? Huvitav, huvitav.
Peale pisikest mõttepausi ja paari telefonikõnet otsustasin ise olla see maailma tähtis nina ning läksin tagasi checkini, enne veendusin, et tädi ja onu olid koju läinud. Läks õnneks tähtsa nina mängimine ja ees ootas vaid 13 tunnine lend, mis lennutas meid üle Atlandi. Juhhhuuuuu.

Tänud.

November möödus kiirelt ja tegusalt.
Veidikene tööd, palju emotsioone, viimased paid ja kallistused pättidega, prantsuse keel, tore olemine vahvate inimeste seltsis. Rääkimata meeldejäävast after partyst:)

Nimekiri veniks väga väga pikaks, kui hakkaksin kõiki eraldi välja kirjutama.

Kuna mul kahjuks ei olnud võimalust öelda oma südamest tulevat tänu ja rõõmu kõigile üheaegselt edasi, siis teen seda siin.
Suur aitäh teile kõigile, kes te ümbritsete mind, kes on mingil ajahetkel liikunud minu elust läbi, kuid on jäänud omal moel siiski sinna. Te olete mulle väga kallid ja ma armastan teid!!