All donations so very very welcome!!!
Thank You!!!
Mama Roma and training day
Võtan hommikul pikemalt aega, et viimistleda soeng ja meik. Ees ootab kohtumine Mama Roma manageriga. Maniküür ja pediküür on laitmatud. Täna ei mingit mini seelikut. Bikiinid ja päikesekreemi poetan siiski kotti.
Jõuan Mama Romasse keskpäeval, päike lõõskab ja on meeldivalt jahutav astuda restorani uksest sisse. Vaikne on. Vaid paar lauda on hõivatud. Vestleme hetke Emilioga ning lepime kokku, et tulen õhtul kell 17:30. Tutvun tööga ning olen veidi abiks ja siis räägime edasi juba. Seniks suundun aga randa. Milline õige otsus oli poetada kotti vajalik ning olulised aksessuaarid.
Meza ja Ian on juba rannas. Naudivad laineid. Puiklen küll vastu, et ei mingit lainete möllu. Varsti siiski vannun ookeani kutsele alla. Tohutu laine viimistleb oma äranägemise järgi minu soengu ja meigi. Aeg läheb rannas lennates, kaob lainete möllu. Sean lainete pillutatud lokkid soengusse tagasi. Pühin liiva jalgelt ning asutan end Mama Roma poole liikvele.
Õhtul on rahvast juba rohkem. Alustan matemaatikaga ehk lauanumbritega, järgneb lauakatmine, tutvus köögiga. Vahepeal lähevad peakokk ja Emilio, kes on restorani omanik, kohvi tassid näpus tänavale jalutama. Kliente tuleb aina juurde. Saan omale austava ülesande viia vee pudelid lauda ning lihtsalt naeratada. Huvitav, kas siin on üldse võimalik tõsise ning morni näoga olla??
Training day jõuab kiirelt õhtusse. Vastan veel mõnele küsimusele ja ongi tänaseks kõik. Jääb kokkulepe, et helistan pühapäeval, siis on kiire päev ning palju kliente.
Ciao! See you later!
Bussi peale jalutades saan kaela ka vihmasabina. Mõnus ja soe. Rõõmustan koos kohalikega ja loodan, et seekord on vihm ikka vihm, mitte kaks tilka vett. Ja vihm on seekord tõesti vihm. Koju jõudes olen läbimärg. Vihm aga ei kavatsegi lõpped, kogub hoopis aina tuure juurde. Varsti on tagahoovist saanud bassein. Veidi veel ja bassein on ka toas.
Vihma pelglikud kekod moodustavad toaseinal kujundeid. Igakord uue ja uues kohas. Elu nagu loomaaias, reptiilide majas.
Jõuan Mama Romasse keskpäeval, päike lõõskab ja on meeldivalt jahutav astuda restorani uksest sisse. Vaikne on. Vaid paar lauda on hõivatud. Vestleme hetke Emilioga ning lepime kokku, et tulen õhtul kell 17:30. Tutvun tööga ning olen veidi abiks ja siis räägime edasi juba. Seniks suundun aga randa. Milline õige otsus oli poetada kotti vajalik ning olulised aksessuaarid.
Meza ja Ian on juba rannas. Naudivad laineid. Puiklen küll vastu, et ei mingit lainete möllu. Varsti siiski vannun ookeani kutsele alla. Tohutu laine viimistleb oma äranägemise järgi minu soengu ja meigi. Aeg läheb rannas lennates, kaob lainete möllu. Sean lainete pillutatud lokkid soengusse tagasi. Pühin liiva jalgelt ning asutan end Mama Roma poole liikvele.
Õhtul on rahvast juba rohkem. Alustan matemaatikaga ehk lauanumbritega, järgneb lauakatmine, tutvus köögiga. Vahepeal lähevad peakokk ja Emilio, kes on restorani omanik, kohvi tassid näpus tänavale jalutama. Kliente tuleb aina juurde. Saan omale austava ülesande viia vee pudelid lauda ning lihtsalt naeratada. Huvitav, kas siin on üldse võimalik tõsise ning morni näoga olla??
Training day jõuab kiirelt õhtusse. Vastan veel mõnele küsimusele ja ongi tänaseks kõik. Jääb kokkulepe, et helistan pühapäeval, siis on kiire päev ning palju kliente.
Ciao! See you later!
Bussi peale jalutades saan kaela ka vihmasabina. Mõnus ja soe. Rõõmustan koos kohalikega ja loodan, et seekord on vihm ikka vihm, mitte kaks tilka vett. Ja vihm on seekord tõesti vihm. Koju jõudes olen läbimärg. Vihm aga ei kavatsegi lõpped, kogub hoopis aina tuure juurde. Varsti on tagahoovist saanud bassein. Veidi veel ja bassein on ka toas.
Vihma pelglikud kekod moodustavad toaseinal kujundeid. Igakord uue ja uues kohas. Elu nagu loomaaias, reptiilide majas.
NSW, Byron Bay
Cape Byron
Cape Byron Lighthouse
Uhh, need kiired hommikud. Keerulised on. Löövad päevarütmi segamini. Kell 10 ikka ärgatakse, mitte ei stardita, et kell 10 kohal olla. Toimus taas ajaränne, siis QLD-st NSW-sse. Kodust vaid tunnike autoga, aga ikka pidi kella keerama. Sellegi poolest tänud, tänud Pille ja Ennu armulikkusele, kes mulle halastasin ning kinkisid 10 ekstra minutit ning sõit võiski alata Byron Baysse.
Samal ajal kui olin dušši alla, sõin ma ka oma hommikust võileiba. Autos istudes avastasin, et ma pesen alles hambaid, jeahhh.
Byron Bay linnakeses asub Aussi kõige idapoolsem tipp, Byroni neem.
Vaade siit on super luks. Vesi on täpselt nii sinine ja selge nagu reisikataloog reklaamib. Aus värk. Ookeani vastu lihtsalt ei saa.
Vesi oli soojem, kui teil vannis. Enn vaidles küll vastu, et võrrr, nagu talisupleja ole. Vesi on ju külm. Mis mõttes külm, ei suutnud ma arusaada?
Noo jah, läänekalda mees. Neil seal ju küünib päevane temperatuur +50 kraadini ja vesi on vähemalt +30. Mnjahh, vapper poiss, et nii külmas vees turja märjaks tegi.
Vaated endasse ahmitud, oli aeg teha väikene puhkepaus rannas. Laudurid, lainetevaht ja ihult võis maha raputada paki soola. Sääst missugune, vaid korra meres käija ning sool laual olemas.
Kriket. Selle vastu ei saa ükski aussi. Ei tööl, kodus ega puhke hetkel. Eriti viimasel. Nii siis olidki mehed naiste garderoobis tuulanud veidi, et oleks ikka kena seksikas topp üll ja mäng võis alata.
Elasime Mezaga kaasa mängule, teadmata reeglitest midagi, kui tundus et eriti kuulilt oli palli tabatud ning teine kleidis mees viskus läbi õhu sellele järgi. Sedasi aegluubis nagu multikas. Tuimad aussid hakkasid ka lõpuks rannaliival elavamaks muutuma. Mäng oli ju põnev, eriti kostüümid:)
Oli näha et mehed olid südamega asja juures:)) Ohvrianniks olid rinnakarvad toodud, milline suuremeelsus, juhhhuuuu.
Samal ajal kui olin dušši alla, sõin ma ka oma hommikust võileiba. Autos istudes avastasin, et ma pesen alles hambaid, jeahhh.
Byron Bay linnakeses asub Aussi kõige idapoolsem tipp, Byroni neem.
Vaade siit on super luks. Vesi on täpselt nii sinine ja selge nagu reisikataloog reklaamib. Aus värk. Ookeani vastu lihtsalt ei saa.Vesi oli soojem, kui teil vannis. Enn vaidles küll vastu, et võrrr, nagu talisupleja ole. Vesi on ju külm. Mis mõttes külm, ei suutnud ma arusaada?
Noo jah, läänekalda mees. Neil seal ju küünib päevane temperatuur +50 kraadini ja vesi on vähemalt +30. Mnjahh, vapper poiss, et nii külmas vees turja märjaks tegi.
Vaated endasse ahmitud, oli aeg teha väikene puhkepaus rannas. Laudurid, lainetevaht ja ihult võis maha raputada paki soola. Sääst missugune, vaid korra meres käija ning sool laual olemas.
Kriket. Selle vastu ei saa ükski aussi. Ei tööl, kodus ega puhke hetkel. Eriti viimasel. Nii siis olidki mehed naiste garderoobis tuulanud veidi, et oleks ikka kena seksikas topp üll ja mäng võis alata.
Elasime Mezaga kaasa mängule, teadmata reeglitest midagi, kui tundus et eriti kuulilt oli palli tabatud ning teine kleidis mees viskus läbi õhu sellele järgi. Sedasi aegluubis nagu multikas. Tuimad aussid hakkasid ka lõpuks rannaliival elavamaks muutuma. Mäng oli ju põnev, eriti kostüümid:)Oli näha et mehed olid südamega asja juures:)) Ohvrianniks olid rinnakarvad toodud, milline suuremeelsus, juhhhuuuu.
...
Tänane päev on olnud üllatavalt toimekas ja tegus. Erinevalt viimastele, kui põhitegevuseks oli mitte midagi teha.
Varane äratus, pudru ja linna. Esimene käik oli raamatukogusse, et printida CV-d ning siis kuldkalakest linna püüdma. Eks see üks keeruline protsess ole. Kuldkalake libe kui luts. No ja lutsu te ju teate, teeb end muudkui huvitavaks raskesti kättesaadavusega....
Varane äratus, pudru ja linna. Esimene käik oli raamatukogusse, et printida CV-d ning siis kuldkalakest linna püüdma. Eks see üks keeruline protsess ole. Kuldkalake libe kui luts. No ja lutsu te ju teate, teeb end muudkui huvitavaks raskesti kättesaadavusega....
Operaator Meza aka Mari-Liis
Kodu down underis
Tänapäeva tehnoloogia eest ei ole kusagil pääsu. Google map teab kõike ja näeb kõike ja aitab ka teil näha kus ma siis elan nüüd.
8 Kenley court, Carrara
http://maps.google.com/maps?ll=-28.005611,153.35311&z=18&t=h&hl=e
Prügikastid on ikka kollase ja rohelise kaanega, vaid punane auto on lahkunud Ozi vallutus tripile uute omanikega.
8 Kenley court, Carrara
http://maps.google.com/maps?ll=-28.005611,153.35311&z=18&t=h&hl=e
Prügikastid on ikka kollase ja rohelise kaanega, vaid punane auto on lahkunud Ozi vallutus tripile uute omanikega.
Äm(b)lik
Praegusel hetkel viibib ta vägagi surnud olekus riietekapis, lucky me. Vähemalt keegi pole teda peale gaasirünnakut sealt väljumas näinud.Hooaeg on alles algamas neil pirakate hammastega ämblikel, kes küll pidavat vaid hammustama, kuid mitte tapma. See on tõesti lohutuse.
G´DAY OZ!
Austraalia võttis mind vastu korraliku kuumusega. Olin kui eksinud jääkaru Sahhaara kõrbes. Teksad kleepusid 2 minutiga jalgade külge, särk vajas väänamist ja jope oli kui kohutav moe apsakas Milano moeshowl.
Cairnsi imetlesin oma kleepuvas olekus nina vastu terminali akent. Oli ilus, ja kuum. Sihiks on mul endiselt Brisbane.
Seekord läks tollis üllatavalt kiirelt. Jutukatel tolliametnikel oli vabapäev. Tempel passi ja pagas lindilt.
Korraga peatus minu kõrval Nuuskurnina, kes tundis huvi minu käekoti vastu. Hmm, mis siis nüüd? Kas ma unustasin vorstipiruka kotti? Ei olnud pirukat, oli vaid puuvilja lõhn. Nuuskurnina sai tubli töö eest kiita ja prääniku. Nüüd võisin astuda lõpuks läbi väravate mille kohal rippus silt - EXIT.
Juhhhuuuu, tere taas Down Under. Otsisin silmadega, kus on Meza. Juba paistiski rahva seast tuttav lehvitav nägu, Ian tiirutas samal ajal ümber lennujaama. Ohh seda rõõmu taaskohtumisest. Uskumatu, Mezaga kohtusime viimati sombusel sügispäeval Eestis.
Kohvrid autosse ja algaski sõit Gold Coasti poole Carrarasse, minu uue ajutise kodu poole.
Mida teha oma viimaste dollaritega? Loomulikult osta pudel veini.
Laual oli kodune kartulisalat made by Berit ning Amy valmistatud vürtsikas korea toit. Veini voolas ojadena, naer kajas üle Carrara, muusika aina valjenes. Trummidki kogunesid keskpõrandale ning õige aeg oli korraldada catwalk.
Selline lihtsalt on kord elu. No worry!!
Cairnsi imetlesin oma kleepuvas olekus nina vastu terminali akent. Oli ilus, ja kuum. Sihiks on mul endiselt Brisbane.
Seekord läks tollis üllatavalt kiirelt. Jutukatel tolliametnikel oli vabapäev. Tempel passi ja pagas lindilt.
Korraga peatus minu kõrval Nuuskurnina, kes tundis huvi minu käekoti vastu. Hmm, mis siis nüüd? Kas ma unustasin vorstipiruka kotti? Ei olnud pirukat, oli vaid puuvilja lõhn. Nuuskurnina sai tubli töö eest kiita ja prääniku. Nüüd võisin astuda lõpuks läbi väravate mille kohal rippus silt - EXIT.
Juhhhuuuu, tere taas Down Under. Otsisin silmadega, kus on Meza. Juba paistiski rahva seast tuttav lehvitav nägu, Ian tiirutas samal ajal ümber lennujaama. Ohh seda rõõmu taaskohtumisest. Uskumatu, Mezaga kohtusime viimati sombusel sügispäeval Eestis.
Kohvrid autosse ja algaski sõit Gold Coasti poole Carrarasse, minu uue ajutise kodu poole.
Mida teha oma viimaste dollaritega? Loomulikult osta pudel veini.Laual oli kodune kartulisalat made by Berit ning Amy valmistatud vürtsikas korea toit. Veini voolas ojadena, naer kajas üle Carrara, muusika aina valjenes. Trummidki kogunesid keskpõrandale ning õige aeg oli korraldada catwalk.
Selline lihtsalt on kord elu. No worry!!
HÜVASTI HONG KONG
Tegin eile listingud Amsterdami ja Brisbane lendudele. Amsterdamiga on väga ok, kuid Brisbane näitajad on ärevaks tegevad. Eks näis mis mind ees ootab. Samas on mul ju vaja ometigi seiklusjutu jaoks materjali kogu.
Hommikul oli taaskord äratuskell minu vaenlane number 1 maailmas. Miks ei võiks öötunnid olla vähemalt 200 minutit pikad, mitte napp 60 minutit? Mis seal ikka, lennutunnid ootavad täiendust.
Et ka teised tunneks, mida tähendab vaenulik äratuskell, prõmmisin hommikul enne lahkumist veel Tsäkki ja Tsonni uksele. Tegelikult oleks ma võinud ju võtmed ka endale jätta, siis järgmine kord kohe tuba olemas.
Küll on ikka mõnus jalutada varahommikuses Hong Kongis. Keegi ei tülita, ega ürita Rolexit maha ärida. Vaid koolijütsid, ranitsad seljas ja kenasti vormis marssisid kooli poole. Rolexi müüjad aga magasid, ei ole ju lihtne see ärimehe elu.
Buss tegi kiiret sõitu lennujaama poole. Tundub olevat üldine trend, et bussijuhtide parem jalg on betooni valatud. See peletas viimsegi une silmist.
Terminal oli peaaegu inimtühi. Seadsime sammud checkini laua poole, kus siis selgus et Amsterdami lend hilineb tunni. Lausa ametlikult vormistatud paber anti pihku, kus kõik must-valgel kirjas. Vabandati ebameeldivuste pärast. Peaks ütlema, et minu õnn oli see.
Uskumatult raske on saata kallist inimest teisele poole maakera, olles ise võõrsil. Kodus on seda kordades kergem teha. Hoidsin pisaraid tagasi, aga lõpuks siiski tulutult. Viimane kallistus Arnoldiga ja juba ta oligi läinud. Nüüd ei tahtnud enam ükski pisar peitust mängida vaid vajasid koik üldsuse tahelepanu. Nii ma siis istusin terminalis ja pillisin. Segaduses.
Minu lennuni oli aega 12 tundi. Kõik poed sai kolm korda läbi käidud ja pooled hiina keelsed ajakirjad ka läbi loetud. Loomulikult ma oskan hieroglüüfides lugeda... Väga väsitavalt mõjusid hieroglüüfid mulle. Seadsin end terminalis sohvale mugavalt sisse, tõmbasin pleedi üll ning juba olingi unenägude maal. Uni oli magus.
Õhtul poole kümneks seadsin sammud Qantase checkini leti juurde. Kurja kuulutavalt karmide nägudega tädid ja onud istusid leti taga ning üli automatiseeritud sinised mehikesed kõndisid ringi, sõrmed stardivalmilt päästikul.
Tädi vaatas mu pileteid ja siis arvutiekraani ning vangutas pead ning palus veidi oodata. Uhh, lootus jäi veel minuga.
Võtsin rahulikult istet, jalg ülepälve.Hetke pärast oli tädi platsis ja mitte üldsegi rõõmustavate uudistega. Lennuk on täis ja võin südemrahus Hong Kongis edasi olla, järgmine lend läheb kahe päeva pärast. No jah, oskasin esimese hooga vaid kosta. Sekund mõtlemist. Peab ju ometigi olema veel mõni variant. Peale väikest arupidamist checkinis, sai selgeks, et taburetile ja seiskohtadele võetakse vaid Qantase oma staffi. Mis on alternatiivid?
Tormasin lennuplaani uurima. Ekraanilt vaatasid minu suureks ehmatuseks vastu vaid hieroglüüfid. Appi, ma ju ei saa midagi aru. Oskan vaid paljude piltidega ajakirju lugeda. Õnneks vahepeal viskas ekraanile ka tuttava kujuga tähti. minu vilunud silm, need on need aastad lennunduses, fikseeris sobiva sihtkoha ja vedaja.
Julge hundi rind pidavat rasvane olema või vähemalt kaetud kuulikindla vestiga. Tõmbasin õlikihi rinnale ja raudrüü üll ning seadsin sammud Cathay Pacificu leti juurde. Minuti harjutasin julget naeratust veel peegli ees ja astusingi lahingusse. Jesss, üks kriipsilma onu on letitaga. Loodetavalt talle meeldivad põhjamaised blondiinid, ehhh.
Meeldivadki. Teda ei morjendanud, et mul piletid ostetud hoopis teisele lennule. Võttis pileti ja märkis kohvrite koguse, kuid põnevuse hoidmiseks soovitas mul siiski istet võtta ja oodata paarkümmend minutit. Raudrüüs oli päris mugav istuda ning hiljem veelgi mugavam joosta lennujaama teise otsa lennuki peale. Küll on ikka hea taas lennukis istuda.
Ootan kannaatamatult hommikut, kui kohtun taas Meza ja Annelyga.
Hommikul oli taaskord äratuskell minu vaenlane number 1 maailmas. Miks ei võiks öötunnid olla vähemalt 200 minutit pikad, mitte napp 60 minutit? Mis seal ikka, lennutunnid ootavad täiendust.
Et ka teised tunneks, mida tähendab vaenulik äratuskell, prõmmisin hommikul enne lahkumist veel Tsäkki ja Tsonni uksele. Tegelikult oleks ma võinud ju võtmed ka endale jätta, siis järgmine kord kohe tuba olemas.
Küll on ikka mõnus jalutada varahommikuses Hong Kongis. Keegi ei tülita, ega ürita Rolexit maha ärida. Vaid koolijütsid, ranitsad seljas ja kenasti vormis marssisid kooli poole. Rolexi müüjad aga magasid, ei ole ju lihtne see ärimehe elu.
Buss tegi kiiret sõitu lennujaama poole. Tundub olevat üldine trend, et bussijuhtide parem jalg on betooni valatud. See peletas viimsegi une silmist.
Terminal oli peaaegu inimtühi. Seadsime sammud checkini laua poole, kus siis selgus et Amsterdami lend hilineb tunni. Lausa ametlikult vormistatud paber anti pihku, kus kõik must-valgel kirjas. Vabandati ebameeldivuste pärast. Peaks ütlema, et minu õnn oli see.
Uskumatult raske on saata kallist inimest teisele poole maakera, olles ise võõrsil. Kodus on seda kordades kergem teha. Hoidsin pisaraid tagasi, aga lõpuks siiski tulutult. Viimane kallistus Arnoldiga ja juba ta oligi läinud. Nüüd ei tahtnud enam ükski pisar peitust mängida vaid vajasid koik üldsuse tahelepanu. Nii ma siis istusin terminalis ja pillisin. Segaduses.
Minu lennuni oli aega 12 tundi. Kõik poed sai kolm korda läbi käidud ja pooled hiina keelsed ajakirjad ka läbi loetud. Loomulikult ma oskan hieroglüüfides lugeda... Väga väsitavalt mõjusid hieroglüüfid mulle. Seadsin end terminalis sohvale mugavalt sisse, tõmbasin pleedi üll ning juba olingi unenägude maal. Uni oli magus.
Õhtul poole kümneks seadsin sammud Qantase checkini leti juurde. Kurja kuulutavalt karmide nägudega tädid ja onud istusid leti taga ning üli automatiseeritud sinised mehikesed kõndisid ringi, sõrmed stardivalmilt päästikul.
Tädi vaatas mu pileteid ja siis arvutiekraani ning vangutas pead ning palus veidi oodata. Uhh, lootus jäi veel minuga.
Võtsin rahulikult istet, jalg ülepälve.Hetke pärast oli tädi platsis ja mitte üldsegi rõõmustavate uudistega. Lennuk on täis ja võin südemrahus Hong Kongis edasi olla, järgmine lend läheb kahe päeva pärast. No jah, oskasin esimese hooga vaid kosta. Sekund mõtlemist. Peab ju ometigi olema veel mõni variant. Peale väikest arupidamist checkinis, sai selgeks, et taburetile ja seiskohtadele võetakse vaid Qantase oma staffi. Mis on alternatiivid?
Tormasin lennuplaani uurima. Ekraanilt vaatasid minu suureks ehmatuseks vastu vaid hieroglüüfid. Appi, ma ju ei saa midagi aru. Oskan vaid paljude piltidega ajakirju lugeda. Õnneks vahepeal viskas ekraanile ka tuttava kujuga tähti. minu vilunud silm, need on need aastad lennunduses, fikseeris sobiva sihtkoha ja vedaja.
Julge hundi rind pidavat rasvane olema või vähemalt kaetud kuulikindla vestiga. Tõmbasin õlikihi rinnale ja raudrüü üll ning seadsin sammud Cathay Pacificu leti juurde. Minuti harjutasin julget naeratust veel peegli ees ja astusingi lahingusse. Jesss, üks kriipsilma onu on letitaga. Loodetavalt talle meeldivad põhjamaised blondiinid, ehhh.
Meeldivadki. Teda ei morjendanud, et mul piletid ostetud hoopis teisele lennule. Võttis pileti ja märkis kohvrite koguse, kuid põnevuse hoidmiseks soovitas mul siiski istet võtta ja oodata paarkümmend minutit. Raudrüüs oli päris mugav istuda ning hiljem veelgi mugavam joosta lennujaama teise otsa lennuki peale. Küll on ikka hea taas lennukis istuda.
Ootan kannaatamatult hommikut, kui kohtun taas Meza ja Annelyga.
HONG KONG
Meie peatumispaigaks sai Kowlooni saar. Eelmine õhtu vaatasin valmis kus kohast võiks otsima hakata võõrastemaju. See oli heamõte, sest tänavalt ei olnud võimalik tuvastada kas see pilvelõhkuja sisaldab endas mingeid majutus asutusi või mitte.Variant oli ka kohalike FIE-dega äri ajada, kes olid agressiivsus kuubis.
Haarasime oma kohvrid ning suundusime otse joones lifti juurde, mille kõrval oli õnneks infostend. Ajasin näpuga paberilt järge ning teisega stendilt, et leida see õige nimi. Aga meil oli, sest liftioperaator suunas inimesi lifti ja liftist välja.
Lifti sõit oli ka omaette elamus. Põrandapinda oli ehk 1,5x1,5 meetrit ja toppiti punni Somaalia paadipõgenikke täis, võrrr. Nagu kusagil Ameerika getos põrnitsesin vapralt must lihavat kukalt.
Tornamaja kõik 18 korrust sisaldasid endas ainult erineva kategooria öömaju. Läbirääkimisi alustasin kolmandal korrusel. Tädi püüdlikult näitas tubasid, mis aga ei lõhnanud sugugi hästi ja tahtis liiga palju raha saada. Lõpuks oli ta valmis hinda laskma alla minu küsitud summani, aga see lõhn. Ei, ma pean ikka usaldama oma nina.
Sõitsime üles poole, kus leidsime lõpuks sobiliku guesthousi mida pidasid Tsäkki ja Tsonni. Vaatasin esmalt pakutud toad üle ja taas võisid alata läbirääkimised. Kuna Tsäkkil oli just parajasti pooleli ülioluline mäng virtuaalmaailmas ja Tsonnil paistsid vaid kannad veel ekraanilt, siis ei olnud pikka juttu. Sain ilusa toa, kõikide mugavustega ja üheinimese hinnaga. No tegelikult oligi see ühene tuba, aga double bed´ga. Hinnaks vaid 180 HKD-d. 2-ne tuba, kus oli 10cm laiem voodi oli juba 260 kohalikku. Jeahhh, olen ikka osav rääkija:)
Hong Kongi jaguneb kolmeks territooriumiks – Uus territoorium, Kowloon ja Hong Kongi saar. Kowlooni poolelet avanes tõeliselt võimas vaade Hong Kongi saarele, kus igal õhtul kell 20 hakkasid majad muusika rütmis vilkuma ning toimus lasershow.
Väga mugav on kasutada liiklemiseks metrood, omaette elamus on ka sõita bussiga, näeb rohkem linna. Bussi kasutades tuleb arvestada, et sul peab olema täpne raha, sest tagasi ei anta, bussijuht ei puutu üldse oma pisikeste valgete näpukestega raha.
Kowloonist Hong Kong islandile on hea sõiduks kasutada väikelaeva. Ülesõit maksab 2.20 HKD ja vaade keset lathe on võimas. Kus näed korraga nii Kowlooni piirkonda kui ka Hong Kongi saart. Viimane on täiesti ärikeskusi, siin on taevasse kõrguvad büroohooned, pangad. Teed on kohati kuni neljal tasandil.
Hong Kongi saarel on hea liiklemiseks kasutada tramme, mis kõik on kahekordsed. Pilet maksab 2.00 HKD ja pileti eest tasud alles väljumisel.
Hong Kongi saarel asub ka linna kõige olulisem turismiatraktsioon – The Peak. Victoria Peak on saare kõrgeim punkt, 552 meetrit. Mäetipus asuvale Sky Terrace’le sõitsime 45 kraadise nurga all liikuva trammiga. Terrassilt avanes hingemattev vaade kogu linnale. See tuledesära, pilvelõhkujad, plinkivad majad, Kowloon. See on sõnul seletamatu. Sõit mäkke maksab 48 HKD. Kindlasti tulev võtta täispilet ehk pääs kuni Sky Terrace’ni. Sama trammiga saab sõita ka lihtsalt üles ostukeskusesse, kus aga vaade pole pooltki nii võimas.
Hea asi siin linnas on see, et lisaks hieroglüüfidele on kõik sildid ka ladina tähestikus ehk meile arusaadavate sümbolitega märgitud.
Lantau saarel Ngong Ping platool asub maailma suurim istuva buddha kuju, Tian Tan Buddha ehk Suur Buddha kuju. Pronksist Buddha on 34 meetrit kõrge, kaalub 250 tonni ja temani viib 268 trepiastet. Samas kõrval asub budistlik Po Linh klooster. Siia me küll kahjuks seekord ei jõudnud, aga infoks siiski hea teada.
3 in 1
Hommikul kell 7 oli kogunemine reisibüroo trepil, kus meile siis kleebiti värvilised sildid rinda. Varsti toimus ka paariks loe ning bussitesse paigutamine.
Jäkkkkk, ma ei jaksa enam neid turiste süüa!
Jutu lisan veidi hiljem, kui saan mahti maha istuda ning kirjutama hakata.
Jäkkkkk, ma ei jaksa enam neid turiste süüa!Jutu lisan veidi hiljem, kui saan mahti maha istuda ning kirjutama hakata.
Subscribe to:
Posts (Atom)
