Anyhow, I have a litle mess in my head now...

Tavatsen öelda, et plaanid on nõrkadele. Tundub, et olen isegi suht nõrk. Ikka mõtled ja planeerid. Ok, seda planeerimist ei saa tegelikult päriselt planeerimiseks nimetada, pigem on see mõte, et nüüd võiks teha nii, kõnniks viis trepiastet ülespoole ja siis viimased viis võtaks ühe hüppega. Samal ajal on jalas kingad kontsakõrgusega 11 cm.

Nii samuti olin mõttelõnga heietanud, et suvel puhkan Eestis. Loen, päevitan, suplen, jalutan, naudin. Sügisel võtan sesside vahel aja maha ning puhkan paar nädalat Marokos, pikendan suve ja laadin vaimu. Tegelikult oli see isegi üsna kindlakujuline mõttelõng, mitte mingi habras ja kümneid kordi sõlmitud.

Veebruarikuu viimasel päeval toimetasin vaikselt kodus. Kulutasin liigselt aega arvuti taga ning vahelduseks mõlgutasin mõtteid, erinevaid. Olin just Lordiga õhtusele jalutuskäigule minemas, kui kuulsin helinat. Nõudlikku skypehelinat. Kiire pilk ekraanile pani mind imestama. Helistas inimene, kellega me ei olnud mitu aastat suhelnud. Esiti arvasin, et ta on valesti valinud.

Üllatus oli suur ja mis salata, ka meeldiv. Helistas S. Hakkasime mõtlema, et kui kaua on möödas meie viimasest kohtumisest, no tegelikult oli see samas ka esimene kohtumine.

Olin taas Tais, Bangkokis. Algamas olid Tai uusaasta pidustused ehk Songkran. Jalg tegi veel valu, kuid tallaalune oli muutunud juba lamedaks, mitte ei kõikunud ma enam pallil. Palli tallaalla sain Pattayal taipoksi trennis. No ikka kas kõik või mitte midagi. Isegi nutta oli valus. Õnneks olid luud-kondid kõik terved, vaid poksikoti peksmisest väheken leebem trauma  põrutuse ja paistetuse näol. Bangkokki jõudes suundusin Khao San Roadile. Siin algas ka film "The Beach". Võtsin oma endise toa, rõduga tänavale ehk sama kus peatusime aasta vahetusel. Rõdul istudes oli hea jälgide tänavamelu ja jälgida inimesi. Kusagile ei olnud kiiret. Oluline oli vaid end varustada korraliku veepüssiga. Nii me lahinguväljal kohtusimega. Sellest on nüüd  juba viis aastat, avastasime.

Viimane aeg taas kohtuda. Kuna mul olid ju juba plaanid tehtud, ehk sügisel puhata Marokos, siis oli see teema ju ometigi lukus. Pakkusin, et me võiks kohtuda kusagil Euroopas, näiteks Saksamaal, kus elab tal õde or maybe next year ja et ma mõtlen veidi.

Hommikul tuli sõnum: Catch ya soon.

We will see... mõtlesin mina, kuigi juba näpud tippisid otsingumootorisse sobivat tähtede kombinatsiooni. Otsustatud. Plaanid on nõrkadele. Mõtlesin, lappasin kalendrit, sättisin võimalikke kuupäevasid ritta. Sain kinnituse, et september on hea valik, selleks ajaks on mussoon möödas, kõik on kaunis ja haljendav, kuid turistid tulevad alles oktoober – november. Ideaalne.

„Hi, how is going, everything is ok? So, yesterday I bought tickets :)“, saatsin aprilli algul sõnumi.
"Ohhh when is the flight??"

Piletid on elektroonilises taskus. Jäänud veel poolteist kuud, kui algab seiklus. Olen elevil.