Tulevik - see on mu jutustav teema,
kuid ära sega vahele, see ajab vere keema.
Mu tulevik, see paistab ilus olevat ja kerge -
pappi, naisi, šampust voolab, kõik on kuradima helge.
Ilusad on veljed all mu uhiuuel Lexusel
ning fänne on rohkem kui Brigitil või Nexusel.
Mul kaelas olev kett on kahekümnekilone,
maja väärtust ma ei maini - vihjeks: mitmemiljoniline.
Unistada on ju tore, kuid on üks aga -
Kahekümne aasta pärast istun ma siinsamas arvuti taga.
autor Arnold Jürisalu
Pesast lendav linnupoeg!
´´Tõeline rõõm ei tule muretusest
või rikkusest
või inimese kiitusest
vaid millegi väärtusliku tegemisest.´´
Sir Wilfard Grenfell
Tihti öeldakse, alles see oli, kui sa läksid kooli.
Ma ei ütleks, et alles oli 1. september kui pisikesed poisid ja tüdrukud sammusid astrid pihus uhkel sammul kooli poole. See siiski oli ammu. Nüüdseks on nendest jõnglastest sirgunud kenad noored inimesed, oma eesmärkide ja sihtidega.
Ees on uued sihid, järsemad trepid ja kaunid vaated mäelt.
Ilma liialdamata, Arnold on super luks inimene. Tunnen suurt uhkust, et mul on au olla tema ema.
Klassiõhtu
Tagasi Eestis.
Kauaks? Ei tea.
Ilm oli kevadiselt soe. Lausa +23 kraadi. Päike säras ja puhus mahe tuuleke. Minu paljad varbad tundsid elust rõõmu.
Vastu oli mulle tulnud Mari-Liis. Seda juba teistkorda. Eelmine kord seal, nüüd siin.
Punane juuksevärv sobib talle! Mõjub ergastavalt. Jäin tema juurde. Lonkisime vanalinnas, sõime kebabi, jõime rakit. Ees oli mind ootamas klassiõhtu.
Klassiõhtut kokkuvõttes oleks lihtne tuua võrdlus veiniga... mida pikemalt kääritatud ja laagerdatud, seda parem. See kõlab kuidagi kulunult.
Tegelikult oli seekordne kokkutulek kõige toredam. Tõsiselt. Tore oli näha kõiki, kes olid kohal. Lõbus oli, mis peamine. Uskumatu millised lahedad retro pildid olid pinnale ujunud. Selles osas tänud piltnikele, Jumpile ja Rikile:))
Võtan siiski mõte kokku prantslaste mõtteteraga:
„Vees võib igaüks näha oma näo peegeldust, veinis peegeldub kellegi teise süda ja hing.“
Kauaks? Ei tea.
Ilm oli kevadiselt soe. Lausa +23 kraadi. Päike säras ja puhus mahe tuuleke. Minu paljad varbad tundsid elust rõõmu.
Vastu oli mulle tulnud Mari-Liis. Seda juba teistkorda. Eelmine kord seal, nüüd siin.
Punane juuksevärv sobib talle! Mõjub ergastavalt. Jäin tema juurde. Lonkisime vanalinnas, sõime kebabi, jõime rakit. Ees oli mind ootamas klassiõhtu.
Klassiõhtut kokkuvõttes oleks lihtne tuua võrdlus veiniga... mida pikemalt kääritatud ja laagerdatud, seda parem. See kõlab kuidagi kulunult.
Tegelikult oli seekordne kokkutulek kõige toredam. Tõsiselt. Tore oli näha kõiki, kes olid kohal. Lõbus oli, mis peamine. Uskumatu millised lahedad retro pildid olid pinnale ujunud. Selles osas tänud piltnikele, Jumpile ja Rikile:))
Võtan siiski mõte kokku prantslaste mõtteteraga:
„Vees võib igaüks näha oma näo peegeldust, veinis peegeldub kellegi teise süda ja hing.“
Subscribe to:
Posts (Atom)
