Kokaiin...

Punased küüned,
meelas suu.
Kontsad kõrged,
I feel so good.

Liikuvad kehad,
rütm kuum.
Lendan kui lind,
siid paitab mind.

Põimuvad käed,
sõnademäng.
Kirglik suudlus
sulatab mind.

Elan.
Tunnen.
Naudin.
Armastan.

Man on Fire

Ma ei teagi mitmes kord ma vaatan filmi Man on Fire. Tean mis juhtub, kuidas lõppeb, kuidas asjad kulgevad. Kõik on teada, aga vaatan ikka ja jälle. Ei vaheta kanalit ega pane hoopis DVD-d mängima. Denzel Washington ja Dakota Fanning on lihtsalt nii head. Minu lemmikud. No ja Washington on maailma coolim, kenam ja seksikam mustanahaline.
Selle filmi puhul ei mõjuta mind sugugi mitte see, et kõrvalosa on täita ka kollasel labradoril. Ma siis isegi veel ei mõelnud omale koera võtta, kui filmi esimest korda nägin.
Oh, ma nii igatsen oma Lordi järele. Ta on maailma parim ja armsaim koer, kes üldse olla saab. Üks parimaid osasid minu elus, lisaks Arnoldile.
Tegelikult on laupäeva õhtu ja üle pika pika aja kodune nädalavahetus. Lausa uskumatu, kas tõesti? Ian valmistas õhtusöögi, "all frozen food". Nämma. Vein, punane loomulikult. Ega siis igapäev uut mööblit ei osteta nagu ta ütles. Oleks suurem maja võiks ju seda ka igapäev teha. Ehhh.
Kui nüüd juua veel pudel või paar veini, siis võiks isegi Monopoli mängida. Hea et majas rohkem veini hetkel ei ole ja poed on kinni. Sunnin rahutu hinge vaikseks, vaatan filmi. Hispaania keel on ikka nii kena. See kõla. Üks päev ma räägin hispaania keelt ning lähen tagasi Lõuna-Ameerikasse. Pikemaks ajaks.
Hetkel läheks hoopis klubisse. Brisbane. Mingi kummaline tõmme on Brisbane poole.

Kukkuvad noad...

Algselt tõotas 13 ja reede tulla tavaline vaikne õhtu majas. Mingit filmi vaadates.
Päeval olin tööl ja pidin minema ka õhtul, kuid see jäi ära. Lucky me. Pillasin mitu nuga maha.
Õhtu päästis telefonikõne. Noad olid kukkunud õige nurga all. Helistas Annes, et nad lähevad Brisbane. Kutsus kaasa. Loomulikult. Tund autoga. Spontaansus. Startida kell 23 Brisbi suunas. Juua kaks kokteili. Tantsida. Vaadata inimesi. Nautida suurlinna. Just for fun...again.
Öine suurlinn. Kellel viis mõtted Atlantale, kellel Hong Kongile. Tulede sära. Kiirus.
Street Beachile ujuma ei jõudnudki. Next Time!
Tahaks vaid kõrgekontsaga kingi.

Laupäev möödus pidutsejale kohaselt. Magades. Ärkvel oleku hetke kasutasin Floydiga jalutamiseks ja omale mõne ehte valmistamiseks. Ilusad uued juveelid.

Jätkamaks aktiivsust, võtsime pühapäeval suuna mägedele, Lamingtoni rahvusparkki . Tegime peatuse O'Reilly veiniistanduses. Kaunis loodus. Jões ujusid kilpkonnad ja pirakad angerjad. Eemalt kostus mahe meeleolu muusika. Elav muusika. Sinna oleks võinud jäädagi. Istuda murul, nautida kaunist muusikat ja head veini. Jalutada istanduses.
Idüll.
Pidime end vägisi lahti kiskuma sellest lummast et jõuda üles O'Reilly platoole. Autosse, turvavöö peale ja sõit võis alata. 30 kilomeetrit mägiteed. Vaated mis avanesid olid ahhetama panevad. Meeletu ilu.
Lõpuks üles jõudes tegime jalutuskäigu puude latvadesse ehitatud rippteedel. Tree-top canopy. Ringi lendasid lärmakad kirjud papagoid. Autode ja inimeste vahel siblisid kalkunid. Sõbralikud, õnneks. Värske õhk, hoopis midagi muud kui rannikul, ookeani ääres.
Kui platoole sõit võttis aega kolmveerand tundi, siis alla tuiskasime poole kiiremini. Värske jahutav mägede õhk oli Annese jala kuidagi eriti raskeks muutnud. Ta lausa nautis sõitu. Tee oli kui lõplikult sõlme läinud uss. Pikk ja kitsas, suuremalt jaolt vaid auto laiune. Tee kõrval haigutas kuristik. Sügav roheline kuristik. Kinnitasin end tugevalt rihmadega istmekülge. Hoidsin pilgu kauguses ühel punktil, seda k­õike peapöörituse vältimiseks.
Värske õhk oli kõhu päris tühjaks teinud. Kippus korisema. Tai köök sobis hästi. Tellisin endale Pad Thai. Pean aga tõdema, et parimat Pad Thaid on võimalik osta vaid KhaoSan Rd-l, Bangkokis.
Maitsev oli sellegi poolest.

Friday the 13th

... lucky or unlucky numbers from around the world...

Ringi jalutavad mustad kassid, keda öösel ei näe... kui nad tekitavad muidu kõhedust, siis täna ei taha inimesed nendega hoopiski kohtuda... veel vähem, et nad ületaksid teed risti sinuga. Võrrrr.

Mulle nad meeldivad. Mustad kui öö, iseteadlikud, allumatud... ja 13 on ilus number. Koos reedega moodustab hoopiski magneetilise sümbioosi. Õnne toova!

Street Beach

Berit ja Jane läksid kohaliku faunaga lähemat tutvust sobitama Australian Zoo'sse. Mina jäi n raamatut lugema. Raha kokkuhoiu mõttes. Tegelikult on raamat nii huvitav ja naljakas.
Palusin, et kui nad kunagi 3-4 tunni pärast väljuvad loomaaiast, et nad siis haaraksid ka minu söestunud keha muruplatsilt kaasa ning autosse toimetaksid.
Tegelikult kauem kui 5 minutit ma päikese käes vastu ei pidanudki. Selle aja tulemuseks olid läbi märjad riided. Need mõned, mis tuli avalikus kohas viibimise ajaks endale ümber keha paigutada. Tundsin igatsus veeta aega hoopis pingviinide seltsis. Pingviinid on kusagile taaskord minema lennanud.
Olen nagu neeger kohalike kõrval. Leidsin varjulise koha, kus päike peale ei paista. Loen raamatut ja naeran kõva häälega. Omaette.
Vahepeal kippus küll uni kangesti silma. Nädalavahetus suurlinnas annab endast veel veidi märku. Vahe märkusena olgu mainitud, et pidu suurlinas möödus ilma ühegi tilga alkohoolita.
Küüned peaks taas maha lõikama.
Vahepeal väljus suurem hulk turiste loomaaiast, ära seletatud ilmed ees. Ja üleüldse, kuidas saavad mõned kõhnad mehed olla nii paksud???
Lisaks oma neegri staatusele tunnen ennast lausa peenikesena kohalike kõrval. Vaatamata, et võõrsil olles on lisandunud märkamatult 10 väärtuslikku lisa kilo.
Juurelnud veidi kilode kaotamise variantide üle ja selle vajalikkusest, väljusid ja Berit ja Jane loomaaiast.
Kiire tripp veel Glass House Mountainile. Vaateplatvormilt avanes kaunis vaade ümbrusele, mis küll ahhetama ei pannud, oli lihtsalt kena. Suured kaljurünkad nagu harali näpud.
Einestasime lähedal asuvas Glass House Mountain tavernis. Praed tellitud, istusime lauda. Klaasid ja kannu veega tõi lauda mees, kes ei olnud üldse taverni töötaja. Tal oli kindlasti mingi äge diil, et peale seda sai oma tellimuse -50%.
Õhtu lõppes juba tuttavas ja omases Brisbanes. Väikene vihmasabin ei heidutanud meist kedagi. Auto pargitud ja astusimegi otsustaval sammul Street Beachi poole. Kottpime, üle jõe paistvad pilvelõhkujad, pehme liiv ja soe vesi. Mmmmm.... Rand linnas südames.
Järgmine kord peale kasiino ja klubi tuuri tuleb enne magama minekut jahutus rannas. Otsustatud.
Kui suurim suveelamus oleks alasti ujumine, siis siin tuleb see veidi ümber sõnastada.
"Suurim suveelamus on alasti ujumine linna südames" :)) Milles küsimus?? Pole probleemi!

Crazy....

Little bit crazy... it feels so good...

Hõljun ringi... suurlinna sagin on äratav... täis ahvatlusi... ostsin uue seeliku... mini...
Conrad Treasury mängupõrgu... ruletilaua kuuli kõlin... rõõmu hõisked... Black Jack ja aina kõrgemad panused... muusika ja meeleolu... raha pakid...
Tantsides hommikusse... sensuaalsus ja kired... sõit öises linnas ja apelsini mahl...
Ma armastan spontaansust! Juhhhuuuuuu

Olen tagasi Carraras... loen raamatut "Eestlaste pöörane rännak Euroopas"... suunurgad on kõrvuni... liblikad lendavad kohati kiiremaid tiire... mõtted hõljuvad ja telefon on ligi...