Istun hotellis, Pokharas.
Endiselt totaalselt haige. Kui mul oleks kraadiklaas, siis saaks teada, kui
haige. Mul seda pole, seega totaalselt haige. Silmad keevad, pilt on – häält
peaaegu ei ole, nuuskamises võib mulle karika anda. Samuti olen ma kindlasti Nepal
2014 Taskurätiku maniakk. No ausalt. Järg on kadunud, mitu kilo olen ma neid
kokku ostnud. Just nimelt kilo. Ülahuule tupsutamiseks ostad sa pakikese
pitsilise äärega taskurätte, et siis elegantselt ja daamilikult seda kasutada,
mitte brutaalselt ja müristavalt nuusata.
Olen kadunud. Hing on haige. Seda lisaks kõigele. Olen justkui taas omas elemendis, kui siiski on miskit jamasti. Ma isegi tean mis, kuid see selleks.
Istun siin üksinda, väljas on
paduvihm. Enam ei jaksa üksinda istuda. Jah, üksinda reisimisel on suured
plussid, kuid mingi hetk tunned väsimust nendest tohututest plussides, siis
tahad olla kellegagi koos. Eriti kui oled katki. Kui palavik on sind
peremeesloomaks kodustanud. Kui sinus kraabib mingi kummaline rahutus. Tahad
seda kõike jagada, saada leevendust, asetada oma väsinud aju kapikesele puhkama
ja nautida head seksi.
