Nimbin

Päeva alustasime juba tuttavas Byron Bays. Vurasime linnasüdamest läbi ning peatusime Main Beach'il. Autosid oli palju, rahvast veelgi rohkem. Leidnud lõpuks parkimiskoha ja peale väikest arupidamist võiski seada sammud ranna poole. Siin samas asub ka The Pass, vaateplatvormiks ehitatud küngas. Platvormilt oli hea jälgida laineid püüdvaid surfareid. Seltskond lainetel oli kirju, olid noored ja vanad, algajad ja proffid. Kes kukkus harjale jõudes lainetesse, kes tegi aga pika sõidu rannani.
Laudureid tuli aina juurde. Rannas tehti eelnevalt jooga harjutused, venitused ja siis juba laud kaenlasse ning lainetesse.

Kuna sihtpunktis oli meil siiski Nimbin, siis pikalt Byronis seekord ei peatunudki.
Nimbin on Austraalia hipi pealinn. Asub NSW osariigis, mägede ja orgude vahel. Linn oli lahe ja värviline. Meenutas veidi Christiansandi Kopenhaagenis.
Siin on teatud piirides tolereeritud kanepikasvatamine, -müümine, -omamine, -tarbimine. Rastapatsides värvilistes riietes pilves ja pool pilves sellid jalutasid linnakese peatänaval ringi. Everybody happy, yeahhh.
Tänaval jalutades küsiti möödaminnes "cookies"? Baari astudes olid vanad varmad uurima "do you need something".... mine aga edasi, seal taga on inimesed keda sa vajaksid. Mnjahhh... milline ahvatlev võimalus alustada narkokarjääri. Mis siiski jäi kasutamata.
Ülejäänud reisiseltskond krõbistas "küpsiseid" ja hõljus kanepi suitsus.
Linnakese arvukatest butiikidest oli võimalik osta kanepist kootud riideid, kogu garderoob on võimalik siin soetada. Kas siis kangast mis pooleks puuvillaga või koguni 100%kanepist.
Linnakeses asuvad ka Hemp Embassy ja Hemp Bar.....
Teel sõitsid meile vastu kohalikud liinibussid, roolis kõrvuni suudega rastavennad. Bussidel numbreid ei ole. Oli hoopis liin "Be happy", "Lady May" jne. Fun:))
Nimbinis toimub igal aastal maikuus MardiGrass festival, kus protesteeritakse kanepi keelustamise vastu.

Nimbini lähedal asub ülikoolilinn Lismore:) Täpselt midagi tudengitele, kelledel eksamipalavik hakkab mõistust röövima.

Happy Valentine's Day

Eile, 13. reede tabas meie armast Carrara kodu taaskord uppumis oht. Ja terveks nädalavahetuseks lubab vaid vihma ja vihma. Loodetavalt ei taba Gold Coasti sellised üleujutused nagu need on loode QLD-s.
Telefon muudkui helises, aga mul ei olnud lihtsalt mahti vastata. Terrassil veetase muudkui tõusis. Koer tuppa peitu eest ära ning läks vee kühveldamiseks, truupidelt kaaned maha. Aeg ajalt oli küll tunne nagu tassiks vett sõelaga. Vesi ähvardas juba tuppa tungida.
Hingetõmbe pausil helistasin Ianile, et rahustada. Maja on alles, katus veel paistab ja ma olen kodus ning annan endast parima. Lucky me, et maja meil peaaegu mäeotsas.

Õhtul saabusid tagasi oma kuuselt tripilt ka Berit ja Ann. Maja taas rahvast täis. Selle auks toimus pidulik õhtusöök. Kartulipuder hakklihakastmega, made by Berit. Mmmmm, see oli nämmmmaaaaa.
Täna askeldab Berit taas köögis. Kell on peaaegu südaöö ja ahjus säriseb lammas. Lõhn on levinud üle maja, neelud käivad ja suu tilgub vett...
Lambaribi, hot chilli ja külm õlu. Mis on veel parem toit öösel??:D Meeleolu loomas eesti muusika.

Kallid sõbrad, kaunist ja lõbusat sõbraapäeva teile!!!!

Tuli vs vesi.

Metsa põlengud ei ole Austraalias haruldased, kuid praegune tulemöll Victoria osariigis Melbourne lähistel on ajaloo kõige ohvrite rohkeim.

Tule levikule on kaasa aidanud kuivus, tuul ja ligi 40 kraadine kuumus ning kohati kõrgemgi veel. Samas ei puudu siit taaskord inimese käsi, kes on tahtlikult tiku visanud põõsastikku. Süütajate tabamisel ootab neid mõrvasüüdistus ja kuni 25 aastane vanglakaristus. Mis minul tundud leebe.

Oma kodu on kaotanud üle 700 pere, hukkunuid on juba ligi 200. Tuli on hävitanud oma teelt kõik. Lisaks inimestele kes jätsid oma elu tules on hukkunud tohutul hulgal loomi.

Uudiseid vaadates kisub klimp kurku ja pisar silma, sest vaatepilt on kohutav. Tahaks kuidagi aidata, aga ei tea millest alustada. Ma ei näinud meie kohalikus kaubanduskeskuse korjandus karpi, kuhu tahtsin panna oma mündid. Usun, et neil inimestel on neid kordades rohkem hetkel vaja kui minul.

Meele teeb rõõmsaks austraallaste kohene reageering, kus organiseeriti abivajajatele riideid, kodumasinaid, toitu, loomadele vajalikke tarbeid. Lapsed annetavad oma taskuraha, kriketi meeskond annetas oma honorari. Korjandustega on kokku saadud juba 50 miljonit AUD-i!!!

Kuid mis valik on neil inimestel? Kas taastada tulemöllus kannatada saanud maa ning ehitada oma kodus taas seal üles, rajada töökohad jne. või lahkuda ning alustada hoopis kusagil mujal kõike taaskord nullis?

Kui Victorias on tulemöll, siis Queenslandis tohutud üleujutused. Kus on üle ujutatud rohkem kui pool osariigi territooriumist ehk miljoni ruutkilomeetri suurnue ala. Mitmed linnad on täielikult vee all või siis muust maailmast eraldatud. Inimesed ei pääse oma kodudest välja, kohati on veetase tänavatel 2 meetrit. Tulvadega on linnadesse tulnud palju krokodille ja madusid. Toidu ja vee varud on otsakorral. Kogu saak on hävinud, kuid vihmad ei taha ega taha lõppeda. Samas on inimesed õnnelik, et neil on alles kodud, mis on küll tugevalt veekahjustusi saanud. Tuntakse muret kaasmaalaste pärast Victorias, pakutakse omapoolset abi nii palju kui võimalik. See kõik on südant soojendav.

Tänan minu pärast südant valutamast. Minuga on kõik hästi. Õnneks olen suhteliselt turvalises kohas, kahe kriisikolde vahel.

"Pigem heas vormis paks, kui treenimata kõhna":))

Jaanuariga ongi siis nüüd ühelpool. Mnjahh, seega olen mina maailmameister mitte millegi tegemises. Uskumatu. Viimane kuu on läinud kusagile palmide ja päikese vahele, sekka veidike ookeani. Pole iialgi nii palju filme vaadanud kui siin. Kahe aasta norm on täidetud, siis nende mis mul vahepeal vahele jäid.

"Madagaskar2" on edetabeli tipus, vaadatavuselt... kas siis kahe silmaga või lihtsalt taustaks:)))

Gloria: So you must be Moto Moto.

Moto Moto: The name so nice you say it twice.

No ja pingviinidest ei hakka parem rääkimagi... Who says a penguin can't fly?

Magama saan tavaliselt ma ei tea ise ka kuna, aga kunagi väga hilja, mis tähendab vist teisipidi vaadates kunagi liiga vara:))
Midagi muutunud ei olegi vahepeal. Magan, siis pikutan lamamistoolis, ühesõnaga laisklen.

Päikesekreem sai otsa ja selle tulemusena otsustas ka osa minu nahast oma kohvrid kokkupakkida ning lahkuda. Tundub, et kui tahan siiski midagi veel päästa, pean seadma sammud supermarketi manu ning tooma omale Aussi kombe kohaselt 1 liitrise potsiku kreemi. Ei ole siin mõtet naljatada nende pisikeste pudelikestega.
Tööd ei ole ja ei paista ka kusagilt. Vaikus enne tormi. Nii et tuleb raputada palmi ehk kukub sealt midagi... enne kui tormiks läheb:))

Arvutasin eile kui palju ma siin kokkuhoian, iccc, Peab ju tuju üleval hoidma ning positiivsust säilitama:D
1 - Kodus läheks 8 minutit solaariumit 80 krooni, siin saan lihtsalt pruuniks.
2 - Lörts ei riku saapaid, sest kumbagi siin ei olegi. Plätud ruulivad.
3 - Paljajalu kivipõrandal on mõnus käija ja istuda on ka hea kivipõrandal, ei pea kartma põiepõletikku. Taas kokkuhoid ravimitelt:D
Ja küüned kasvavad mühinaga ning on tervemad. Juuksed võiks ka lõpuks ärgata ja taibata, et on aeg kasvama hakata. Kilod hoiavad kenasti mul ihuligi, kohe hea ning pehme istuda kivipõrandal:D
Keegi tark kunagi kusagil ütles: "Pigem heas vormis paks, kui treenimata kõhna":))